Kogu meie keharaskus langeb eelkõige taldadele. Need toimivad nagu vedrud, mis lisaks raskuse kandmisele teevad ka kõndimise hõlpsamaks. Jalalabaluudega on seotud meie keha ülejäänud luustik ning pideva surve suurenemine mõnele jalatalla osale võib põhjustada valu mõnes kehapiirkonnas.
Nii on omavahel seotud kannaosa ja vaagen; kanna ja pöia vaheline osa ning nimmepiirkond; pöia keskosa ja selja keskosa; pöia esiosa ja ülaselg, õlad ja kael; varbad ja pea.
Seepärast on eriti oluline, et just jalalabaluude asetus püsiks meie eluajal võimalikult õige. Nende väiksemgi deformatsioon võimendub iga sammuga ja moonutab viimaks nii labajala kuju kui ka meie rühti.
Rühivead lasevad aga esile kerkida väga mitmesugustel, ka krooniliseks kujuneda võivatel terviseriketel, sest kehahoiuga on seotud selgroog, liigesed, lihased, kopsud, teised siseorganid ja vereringe.
Virk tallaalune
Jalalaba koosneb anatoomiliselt kolmest osast: esi-, kesk- ja tagaosast. Jalalaba esiosa moodustavad varbalülid ja pöialuud, keskmine osa koosneb talbluust, lodiluust ja kuupluust ning jalalaba tagaosas on kontsluu ja kandluu. Kontsluu on omakorda haaratud kahvlitaolise sääreluu osaga ning need moodustavad koos hüppeliigese.
Esiosas toetuvad maapinnale pöialuupead ning tagaosas kannamügar, ülejäänud luud asetsevad aga kaarjalt nende vahel. See kaar moodustab talla pikivõlvi. Pöialuupead, mis kujundavad jalalaba esiosa, toetuvad omakorda maapinnale just nagu väike tagurpidi pööratud kausike ning võimaldavad seega varbaluudel sirgena püsida. See kausike moodustab talla ristivõlvi.
Tänu luude sellisele asetusele, nendevahelistele sidemetele ja kõõlustele ning säärelihaste toele ongi jalatallal vedru omadused: pehmeneb jõud, millega tald toetub maapinnale, ja jalg tõukab end hõlpsamini maast lahti. Ka aitavad need vedru omadused talla tugipinnal koormust jaotada ning kohaneda maapinna ebatasasustega.
Jalatallalihaste stimuleerimine tugevdab jalalabaluude õiget asetust.
Tallaaluseid lihaseid aitab toonuses hoida pöialihaste võimlemine. Eriti tõhusalt treenib jalalabalihaseid paljajalu krobelisel pinnal kõndimine. Suvel on selleks palju võimalusi: kõrrepõld, kivine merepõhi, männijuurtega metsatee, käbisid ja okkaid täis metsaalune, kiviklibune rand jms.
Krobeline ja kohati terav jalgealune sunnib tallaaluseid lihaseid kokku tõmbuma ning toetuspinda võimalikult väikeseks muutma.
Laisk tallaalune
Kui jalatalla toetuspind on väga lai, muudab see luud, liigesed ja lihased loiuks. Kõige rohkem deformeerib jalalaba lohvakates toasussides kõndimine. Reumahaiged, diabeetikud, rasedad ja koduseks jäänud eakad peaksid igasugustest sussidest loobuma ning toakingi kandma, sest vajatakse jalga toestavaid ja vereringet stimuleerivaid jalatseid.
Üldjuhul viibib just vanur suurema osa päevast kodus ega liigu piisavalt. Susside peamine puudus on, et need ei fikseeri jalga. Nad on kas liiga tihedasti ümber pöia ega lase jalal vabalt liikuda ja hingata, või sagedamini hoopis liiga suured ja välja veninud.
Lohvakates sussides kipuvad vanad inimesed ka jalgu lohistama ning niimoodi nad peaaegu ei kasutagi põlve- ja hüppeliigeseid. Selle tagajärjel lihased ja verevarustus nõrgenevad, tekivad tursed ja tervis halveneb. Korralikud toakingad aga annavad jalgadele hea koormuse ning see omakorda parandab vereringet.
Ka puukingad ei kõlba kodujalatsiks, sest nendes on pöid kõvale pinnale ühte asendisse kokku surutud. Kuna puukinga tald on täiesti jäik, ei liigu jalalaba piisavalt ning tagajärjeks on verevarustushäired ning luude ja liigeste jäigastumine. Puukingade pikemaajaline kandmine võib soodustada pöia ortopeediliste väärarengute teket.
Kitsa kinga valu
Alates neljakümnendast eluaastast peaksid eriti just naised arvestama, et loomulike ealiste muutuste tõttu võivad pöialiigeseid õiges asendis hoidvad struktuurid väsida ja tallavõlv lameneb. Selle tagajärjel suureneb paratamatult kinganumber. Kui seda mitte arvestada, on surumistunne, väsimus ja valu kiired tulema.
Sel juhul peaks kriitilise pilguga üle vaatama oma jalatsid, sest tõenäoliselt põhjustavad valu just vale liistuga või muidu ebasobivad kingad-saapad. Jalgade tervisele on kahjulikud ka väljaveninud või lääpa vajunud spordijalatsid.
Uute jalatsite ostmisel on oluline proovida alati mõlema jala omi ning kõndida nendega poes ringi. Jalanõud peavad tunduma mugavad ja mõnusad. Õhtuti on jalad tursunud ning seega ka veidi suuremad. Tuleb jälgida, et suur varvas ei oleks surutud kinganinasse – pikima varba ja jalatsi esiotsa vahele peaks jääma sõrmelaiune ehk pisut rohkem kui sentimeetrine vahe. Jalatsi laius ei tohi olla üle poole sentimeetri kitsam jalalaba omast. Samas peaks kand olema jalatsis kindlalt fikseeritud, see ei tohi loksuma jääda.
Jalatsil olgu ka konts, mis tagab kõndimisel mugavuse. Kontsa sobiv kõrgus on inimeseti erinev, keskmiselt kaks kuni neli sentimeetrit, aga on ka neid, kellel on mõnus astuda veelgi kõrgematel kontsadel. Seevastu täiesti ilma kannakõrgenduseta, nn nullkontsaga jalatsid ei ole head kõndimisjalanõud.
Et kindlaks teha oma pöidade olukord, aitab väike test. Kannad koos seistes tuleb mõlemad suured varbad küljetsi kõrvuti asetada. Kui see õnnestub kergelt, on pöiad heas korras. Kui see õnnestub vaid surudes, on pöiad veel suurelt jaolt rikkumata, kuid kingavalik vajab kriitilise pilguga ülevaatamist: loobuma peaks kitsast liistust, liiga jäigast materjalist ja kõrgetest kontsadest.
Tallapaksend kaitseb
Jalatallal on kolm toetuspunkti: kanna keskpaik, suure varba alune ja väikese varba alune. Tallaalune nahapaksend ehk kallus moodustub siis, kui tallale langev koormus on ebaühtlane, keharaskus on loomulikust suurem või jalatsid pole labajalale meelepärased.
Kohtades, kus hõõrdumine ja koormus on suurem, tekib jala kaitseks kallus. Täiesti loomulik on, et nädalaga moodustub kergelt paksenenud nahakiht. Pole mingit mõtet pediküüri tehes seda ühekorraga täiesti maha raspeldada, sest niimoodi eemaldatakse kaitsev kiht ja nahk võib jääda mitmeks päevaks tundlikuks, isegi valusaks. Pealegi kasvatab organism samale kohale nahapaksendi tagasi, kui olukord pole jalasõbralikumaks muutunud.
Kui tallapaksend tekib süstemaatiliselt kanna alla, on jalatsite kannapiirkonna liist liiga kitsas või muud moodi ebasobiv. Pöia alla moodustuv paksend annab teada kitsast või loksuvast kingast või ülearu kõrgetest kontsadest. Talla välisküljele tekib paksend siis, kui jalg on vajunud jalatsis väljapoole, kallus siseküljel viitab jala vajumisele sissepoole. Mõlemal juhul on jala deformatsioon näha ka juba kontsa kulumisest – see ei kulu ühtlaselt, vaid kas ühest või teisest servast.
Kui kõva koorik tekib kandadele või päkkadele kiiremini kui nädalaga, tuleks nõu küsida jalaravikabinetist või nahaarstilt.
Lampjalgsus
Lampjalgsus on kõige sagedasem talladeformatsioon ning kõige enam levinud seisund, mis põhjustab ebamugavustunnet ja valu jalgades, aga pikapeale ka nimmepiirkonnas, õlgades ja kaelas.
Lampjalgsust on kolme liiki: kõige sagedasem on ristivõlvi lamenemine, suhteliselt sage pikivõlvi lamenemine ning harvem mõlema, nii piki- kui ka ristivõlvi lamenemine.
Talla ristivõlv kummub pöialuude all ning selle abil jaotub keharaskus pöial ühtlaselt ja varbad püsivad sirgelt üksteise kõrval. Ristivõlvi lamenedes vajub pöia esiosa ettepoole ning varbad hakkavad lehvikuna harali hoidma. Kõõlused satuvad selle tagajärjel ülepinge alla ning pikapeale kõverdub suur varvas väljapoole (tekib valgusvarvas), teine ja kolmas varvas aga tõmbuvad konksu (tekivad haamervarbad). Ristivõlvi lamenemine tekib kõige sagedamini 35–50aastastel. Vanuse ja kehakaalu kasvades vaevused süvenevad.
Ristivõlvi lamenemisele viitavad labajala keskosa laienemine, suure varba ja selle kõrval olevate varvaste deformatsioon, valu pöias, pöialuupähikute aluse naha mõhnalisus ja varvaste sirutajalihaste kõõluste pinguldumine.
Talla pikivõlv asub pöia siseserval lodiluu all. Pikivõlvi mõõdetakse jala toetuspinnast kuni lodiluu ülemise servani – täiskasvanuil peaks võlvi kõrgus jääma 34–44 mm vahele (meestel keskmiselt 41 mm ja naistel 37 mm). Sellest madalamale jääv võlv viitab lampjalgsusele.
Pikivõlvi lamenemine esineb kõige sagedamini 16–25aastastel, selle tunnusteks on ebamugavustunne kõndimisel, jalgade väsimus pärast füüsilist koormust, pöia kuju muutumine, pöidade turse tööpäeva lõpus, valu levimine säärtesse, taldade valulikkus kompimisel.
Jalatalla seisu teeb kindlaks ortopeed kas vaatlusega või spetsiaalse aparatuuri abil. Vastavalt tulemusele määrab arst tallatoed, mida peab kandma iga päev nii spordi- kui ka tänavajalatsis.
Allikas: ortopeed Lehte Pärn
Kommentaarid