"Ma kartsin tööd otsida. Arvasin, et minu puude pärast mind ei võeta. Aga ma olin üllatunud, kui lihtsalt see kõik läks," tunnistab Jaan-Raul Ojastu, kurt noormees, kes alates sügisest töötab suure kaupluse kassapidajana.
"Siin kassas teenindab Sind Jaan-Raul. Ta ei kuule ega saa hästi rääkida. Palume suhtuda mõistvalt ning küsimuste korral ole valmis neid talle kirjalikult vormistama. Jaan-Raul on lahkesti nõus Sinuga suhtlema kirja teel," teatab silt Tallinna Norde Rimi ühe kassa juures, milles Jaan-Raul Ojastu (20) argipäeva pärastlõunati istub.
Õhtulehele annab noormees intervjuu viipekeeletõlgi Liivi Hollmanni vahendusel.
"Ega inimesed seda silti ei vaatagi, kassapidaja on enamasti selline anonüümne tegelane," naerab noormees, et silti hakatakse lugema alles siis, kui tekib mingi probleem.
Jaan-Raulilt on küsitud, kus on noad-kahvlid ja kas kaalumata puuvilja saab ka kassas ära kaaluda. "Üks naine kirjutas paberile lihtsalt häid jõule!" meenutab noormees naeratades.
Aga mõnikord näeb ta kliendi näost, et see pole millegagi rahul, kuid kirjutada ka ei viitsi ja lahkub poest ärritunult. "Seda juhtub harva, aga iga selline kord jätab veidi kehva tunde," tunnistab Jaan-Raul, kes kassas istub vaid naeratus näol.
Kolleegidega suhtleb kehakeeles
Naeratamiseks on põhjust palju, sest kui Eesti ainsas kurtide gümnaasiumis, Tallinna Heleni koolis õppiv Jaan-Raul otsustas rahapuuduse tõttu tööd otsima hakata, kulus tal selle leidmiseks vaid üks kuu. "Ma olin päris üllatunud, et see nii ruttu läks," nendib noormees.
Hirmutavaid asjaolusid enne töö otsima asumist oli rohkem kui küll. Esiteks oli üks Jaan-Rauli sõber kooli kõrvalt tööd teinud ning jäänud jänni mõlemaga. "Ma lohutasin ennast, et vast alguses on raske, pärast võiks ju ära harjuda," meenutab ta.
Teiseks teab laia silmaringiga Jaan-Raul vägagi hästi, et kui sul on vaid põhiharidus ja varasemat töökogemust pole, on võimalused tööturul piiratud.
Ja kolmandaks ja kõige suuremaks hirmuks oli Jaan-Raulil see, et tööandjad ei taha teda tema puude pärast. Ühest transpordifirmast öeldigi talle otse: "Muidu võiksid sobida küll, kuid kuidas me suhtlema hakkame?"
Seda suurem oli Jaan-Rauli üllatus, kui ta oktoobris Rimisse tööle kutsuti. Seal ju ometi on vaja ka suhelda? "Nojah, aga siin ollakse selleks ilmselt valmis," naeratab noormees, kes suhtleb oma kolleegidega nii kirjutades kui ka kehakeeles.
Kui paar esimest kuud oli Jaan-Raul tööl pagariosakonnas ning salati- ja juustuletis, siis hiljem anti talle võimalus täita üks oma unistusi – töötada kassas. Sinna on Jaan-Raul püsima jäänud tänaseni. "Mulle meeldib siin! Vastutus on muidugi suur, tuleb kliente alati naeratades teenindada ja raha õigesti tagasi anda, kuid see on tore töö!" kinnitab noormees.
Tema sõnul võib mõni küll mõelda, et miks peab just kurt kassas olema. "Kui aga inimesel on soov töötada ja ta saab hakkama, siis miks ei peaks talle võimalust andma? Raske võib ju olla, kuid see saab lahendada," on Jaan-Raul veendunud.
Ka kooliga on ta töötamise kõrvalt ilusti mäel püsinud, sest tööandja arvestab kooliskäimisega ning nii leiab Jaan-Rauli töölt argipäeviti kella 16–20. Pärast seda noormees õpib, nädalavahetused veedab koos oma perega Tartus. Ema ja isa toetavad Jaan-Rauli töölkäimist igati. "Kuni see mu koolitööd ei sega," kommenteerib noormees naerdes.
Pärast gümnaasiumi lõppu unistab praegu 11. klassis õppiv Jaan-Raul minna ülikooli, sest tema kindel soov on saada matemaatikaõpetajaks. Selle tõdemuseni jõudis ta möödunud suvel Keenias vabatahtlikuna töötades.
Mida arvab Jaan-Raul palju kära tekitanud tööhõivereformist?
Kui väga tahta, saab alati hakkama
"Ma ei ole sellega kursis. Mul ei ole olnud aega sellesse teemasse süveneda," tunnistab ta ausalt.
Küll aga on ta veendunud, et kui midagi elus väga tahta, saab hakkama kõigega, puudest hoolimata. Seepärast paneb ta kõigile südamele, et oma unistuste nimel ei tohi kunagi alla anda.
"Ma ei ütle, et kassapidajana töötamine on minu unistus, ma saavutan elus kindlasti rohkemat. Aga üks mu unistusi oli proovida ametit, mis mulle meeldib," kostab noormees.
Peale selle on ta nüüd kindlalt tõestanud, et inimesed, kes ei kuule, on puudest hoolimata teistega igati võrdsed.
Jaan-Raul — mustermüüja!
Kui tavaliselt annavad kaupluste kliendid tagasisidet siis, kui midagi on halvasti, siis Jaan-Raul on pannud neid ka häid sõnu kirja panema. Nii on näiteks 10. detsembril kirjutanud üks osteja: "Kassas oli noormees, kes oli ülimalt kiire, väga entusiastlik ning rõõmsameelne. Hiljem vaatasin, et ta nimesildile oli kirjutatud, et ta on kuulde-rääkimispuudega. See näitab väga hästi, kuidas puudega inimesed suudavad oma tööd teha palju paremini kui täiesti "terved" inimesed. Üldjuhul on teie kaubaketi müüjad üle keskmise kurjemad, aga see noormees oli tõesti musternäide sellest, milline üks ideaalne kassiir olema peaks."
Mäletan kui paar kuud tagasi käisin ühes Rimis, tegu polnud Tallinna omaga, kuid siiski. Saalis oli teenindaja, kes pani kaupa välja ning mina ei leidnud valgeid küünlaid. Läksin temalt siis uurima, aga vastust ei saanud. Sain täitsa kurjaks, kuidas ta saab nii ebaviisakas olla, aga ta isegi ei märganud mind. Selgus et naine oli kurt... siis oli mul küll häbi.