Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta jaanuaris.

Kuidas eakaid hästi hooldada? Silm peal iga päev (1)

Maret Einmann, Sirje Maasikamäe, 29. jaanuar 2015 09:34
Foto: PantherMedia / Scanpix
Viimasel ajal kirjutatakse väga palju omaste hooldamisest, mis pöörab segi sadu ja sadu elusid. Mõnikord piirdub hoolitsemine lühikese ajaga – pärast haiglat ja taastusravi saab jälle tööle või kooli minna. Tihti on aga hoolt vaja palju-palju kauem...

Olukorrad ja inimesed on erinevad. Situatsioon, milles üks inimene tuleb üsna hästi toime, võib teise elu täiesti uppi pillutada juba üksnes sellepärast, et ta elab üksi. Alati ei tähenda hooldus lamaja põetust – me hoolitseme oma lähedaste eest sama­moodi, nagu kasvatame oma lapsi –, see on midagi enesestmõistetavat ja loomulikku ning vajalikud oskused küpsevad koos inimesega. Oma ema eest hoolitsemisest jutustab 48aastane Siiri.

Noored ja vanad

Samal teemal

Minu 80aastane ema ei ole voodihaige, ta pole seniilne ega dementne – ta on lausa väga terane –, ometi on ka temal vaja silm peal hoida. Mu emal on vaid nii “lihtne” tõbi nagu kõrge vererõhk. “Mis hoolt siin vaja on?” võiks nüüd küsida. Inimene on adekvaatne, võtab rohtu ja kõik on OK. Oleks see siis nii lihtne! Ma pole kindel, kas ema oleks üldse arsti juurde jõudnud, kui ta oleks päris üksi elanud.

Õnneks elavad tema lähedal lapsed ja lapselapsedki. Ühel päeval ilmus ta meie ukse taha, linnariided selga pandud: tal oli äkki halb hakanud, kui ta vihastas kasside peale.

Kiirabi mõõtis rõhu ülemiseks näitajaks üle 200. See oli meile šokk. Emal oli ju kogu aeg olnud pigem madal vererõhk! Ta oli siis 78aastane ega võtnud ainsatki arstirohtu. Kui kiirabi oli süsti teinud ja ema pikutades kosus, kõlgutas nelja-aastane lapselapselaps toolil jalgu ja ütles: “Sa hakkad vist inglite juurde minema.”

“Mis sa räägid, ei hakka!” hurjutasime ehmunult last, kes tegelikult sõnastas meie kõigi hirmud. Aga sellest päevast muutus kõik.

Olen palju mõelnud ühe sõbra sõnadele, et kui su lähedasega juhtub midagi, mida vältida ei saa, siis see on traagiline, aga veelgi hullem on, kui oleks saanud aidata, aga kedagi polnud lähedal. Kui su üksik ema elab kaugel, telefon ei vasta...

Kui kuu aja pärast tuli taas kiirabi kutsuda, oli selge, et need polnud ühekordsed vererõhuhüpped, vaid tuleb rohud välja kirjutada. Perearstilt saime kolme rohu retseptid. Igaks päevaks oli ette nähtud üks pikatoimelise mõjuga tablett, teisi tablette pidi võtma vajadusel, kui rõhk liiga kõrgeks läheb. Välja kirjutati ka õhtused tilgad, mis aitavad magada ja ärevust vähendada.

Õnneks on ema terviseteadlik ja peab arste autoriteetideks – seega polnud hommikuti üks tabletike võtta mingi probleem. Küll aga tuli algul teha selgitustööd, kui kaua ravimeid tarvitama peab. “Kas ma pean neid nüüd elu lõpuni võtma?” ei jõudnud ema ära imestada.

Meil on kodus vererõhuaparaat, aga kas me emal üldse kunagi mõõtsime vererõhku? Mulle tundub, et ei – ta oli liikuv ja tegus, millegi üle ei kurtnud. Nüüd sai meie igapäevaseks rutiiniks ema vererõhku mõõta. Kui inimesel on olnud haigus aastaid, suudab ta ilmselt ise otsuseid vastu võtta, kuid kui elumuutus tabab eakat, ei saa loota, et ta kõigega ise hakkama saab.

Kõige keerulisem on olnud otsustada rohu üle, mida tuleb võtta vajadusel. Kui ülemine näitaja on 150, aga enesetunne hea, kas siis juba on “vajadus”? Pealegi toimib kõnealune tablett kaht moodi – keele alla pannes mõjub kiiremini, alla neelates aeglasemalt.

Päeval olen helistanud pereõele. Vahel arutame asja vennanaisega. Aga on olnud ka nii, et kell on 21 ja oled nõutu, kas vajadus rohtu võtta juba on või ei ole. Loed infolehelt sajandat korda rohu toimeid ja kõrvaltoimeid ning mõtled, kuidas otsustada. Siis olen helistanud perearstiliinile. Või on kell 23, emal vererõhk kõrge, lased tal rohu keele alla panna ja ootad, kas mõjub. Ootad ja rõhk – ei alane. Kas peaks kutsuma kiirabi?

Ema meenutab, kuidas ta 30 aastat tagasi oma haige ema voodi äärel istus. On kurb. Emal on kurb, et mina olen kurb. Tema ema ütles ka talle, et ära kurvasta. Kõik kordub. Kui kella 24ks on rõhk siiski normi piires, üritan magama jääda, aga süda on ärev.

Muidugi ei mõõda me enam kogu aeg vererõhku. Nüüd on selgunud ka teatav muster, millal rõhk kipub liiga kõrgeks minema. Kui emal on liikumist, näiteks teeb ta mõõduka raskusega aiatöid, on ta tuju hea ja rõhk korras. Aga kui on pime aeg või sunnib libedus toas pikutama, kipub ka rõhk tõusma. Muidugi tõstavad vererõhku magamatus, mure ja ärevus.

Ema ei kuula sõna

Kui rohud aitavad rõhku stabiilsena hoida, peaks ju kõik hästi olema. Hea enesetundega tundub, et võib vanaviisi tegutseda. Mäletan Marie Underi eluloost seika, et elu lõpus olevat tal tütardega nagu rollid vahetunud. Vahel tunnen samamoodi, kui ema ei kuula minu või mu venna sõna. Ütlen emale, et ärgu mingu metsa puid saagima, aga ta ikka läheb. Ütlen, et palun võta õhtul kindlasti neid rahustavaid tilku, aga ta ei võta ega puhka end korralikult välja.

Torman põllu äärde: “Ema, ole nüüd hea, sa oled tükk aega tööd teinud, tule põllult ära. Ema: “Ei, ma teen veel 20 minutit.” Mina, juba nõudlikumalt: “Kuule, tule nüüd kohe ära!” Ema: “Ütle, mis sa ütled, aga selle vao teen lõpuni!”

Midagi pole teha – tulen põllu äärest ära ja tunnen, nagu kaupleksin teismelisega, kes tahab iga hinna eest peole minna. “No mis sa teed,” arutame asja vennaga, kes oli samuti u ema tulutult keelitamas käinud, et ta ära tuleks. Natukese aja pärast näeme, kuidas ta siiski töö pooleli jätab.

Või vaatan hommikul aknast välja võsa poole, kas äkki on kitsi näha. Näengi, et midagi pruuni liigub. Aga see pole kits, vaid ema, kes on läinud vana nüri saega oksi saagima. Vaatan 5–10 minutit, et äkki tuleb ära, aga ei tule. Lähen võsa äärde karjuma: “Ema, tule nüüd kohe ära, sa ei tohi seda teha!” Oleks siis veel, et ta ainult saeks – ta on suured oksad võsast välja tirinud ja neist suure kuhja teinud.

Võsa on kohati mättaline nagu pokumaa, kord ta komistaski okste taha ega saanud enam püsti. Õnneks vend leidis ema. Aga ta oli juba tund aega lörtsise ilmaga pikali olnud. Taas tuli kiirabi kutsuda. Siis leppisime kokku, et nüüd on saagimisega lõpp. Aga nii, nagu on teismelised kavalad, võib kaval olla ka vana­inimene.

Tuleb välja, et ta on käinud ikka salaja puid saagimas ja oksi tassimas, kui kõik on tööl. Ja palub ka lapselast, et ära sa teistele ütle, ma käin kiiresti ära... Vahel olen küsinud, et mis siis saab, kui sa kukud võsas kokku. Kuidas me su leiame? Ema naerab: “Küll koer leiab.” Mis sa kostad! Vahel arutame ilusti, et ema, kui Jumal on sulle elupäevi andnud, siis katsume ikka nii teha, et sa ise ka üle ei pingutaks.

Rõõmu ja ärevust

Tegelikult me ju mõistame teda – kui sul on olnud eluaeg palju hakkamist, jõudu ja energiat, on tohutu raske olla jõude. Me ei saa teda lemmiktegevustest päris ilma jätta. Katsun mõelda: on, nagu on. “Kui ma midagi teha ei saa, siis ju pole mõtetki elada,” ütles ema kord. Omal kombel oleme sellega nõus.

Kui ma vaatan oma ema askeldamas peenarde vahel ja kartulimardikaid otsimas, õunu korjamas, koera ja kassidega tõrelemas või lihtsalt postkastini ja tagasi jalutamas, on mul tema pärast hea meel. Ta on rõõmus, kui mõni töö saab tehtud, ja pahane, kui röövikud tahavad kõik kapsad nahka panna. Ta on oma kodus, õhtul saab minna oma tuppa armsate asjade juurde, oma voodisse. Ta saab minna kenal suvehommikul kas või kell neli peenarde ja vagude vahele.

Meie omakorda saame käia tööl, tegeleda hobidega, kohtuda sõpradega. Jagame venna perega kohustusi ja vastutust, teinekord ka ärevust ja muret. (“Kuule, ema telefon ei vasta, kas sa saad minna vaatama.”) Mõtisklen, kuidas oleks siis, kui ta elanuks üksi Võrumaa metsade vahel. Kas ta oleks tulnud oma kodust ära tuua? Või siis oleksime ennast haigeks muretsenud? Hea, et saame tal kogu aeg silma peal hoida.

Kodu, kallis kodu

“Kuskil ei ole parem kui oma kodus,” ütleb ka hubase eakatekodu ja ravi­keskuse Benita õendusjuht Julia Mae. “Kodu toetab inimest üdini ja annab turvatunde: see kriips tekkis siis, kui Mari veel väike oli… Selle pildi riputasime üles koos abikaasaga…”

Julia selgitab, et privaatsust ja enesemääratlemist vajame elu lõpuni. “Just kodus tunneb iga inimene, et tema määrab, mis kell ärkab ja magama läheb, mida sööb – isegi, kui see on näiline ehk teda toidetakse,” selgitab õendusjuht.

Ehkki kõiki ohte pole võimalik ette näha, tasub eaka kodu sättida nii turvaliseks, kui saab – paigaldada käetoed, korjata ära jalge ette jääv kila-kola, libisema kippuvad vaibad, hoolitseda, et jalanõud poleks libedad. Samuti soovitab Julia lihtsalt tähelepanelikult vaadata, kuidas eakas hakkama saab.

“Palu tal kas või endale teed valmistada ja jälgi, kas kõik on turvaline, uuri, kas tal on võimalik pesta nii ennast kui ka pesu.” Mida enam inimene liigub ja tegutseb, seda parem. “Jah, liikudes on suurem oht kukkuda ja end vigastada, kuid mida rohkem inimene lamab, seda kiiremini ta hääbub,” tõdeb Julia.

Ja ka parimal moel läbi mõeldud elukorralduse juures püsib küsimus, kas ja kui palju abistajad jaksavad. Sest näiteks raske õnnetuse või haiguse tagajärjel toimub inimeses ka psüühilisi muutusi, vahel on lausa füüsiliselt raske muutunud käitumist mõista ja taluda.

“Kuidas inimene haiguse üle elab, sõltub sellest, mis tähenduse ta ise haigusele annab,” lausub Julia. Sageli satuvad eakad depressiooni, seda pole alati lihtne ära tunda – sellele võivad viidata näiteks nii isutus kui tegevusetus. “Haige võib hakata oma masendust teiste peal välja elama ja stress või depressioon võib tekkida ka aitajal,” kirjeldab Julia Mae raskeid olukordi.

Ta räägib südamevaluga, sest paljudel juhtudel lisanduvad ka rahamured ja lähedase hooldamise tõttu töölt äratuleku tagajärjeks on uued sotsiaalsed riskid.

Kui olukord on muutunud eba­turvaliseks ja lahendusena tuleb kõne alla hooldekodu, soovitab Julia Mae seda vaatama tulla siis, kui inimene suudab veel ise otsuse vastu võtta.

“Sest mammale võib meeldida hoopis midagi muud kui tema lastele,” märgib Julia. Hooldekodus viibivat lähedast soovitab õendusjuht võimalusel ikka ja jälle vaatamas käia. “Nii pakud talle turvatunnet, ta ei tunne, et teda on hüljatud. Kui tahes hea personal ei asenda peret,” märgib Julia Mae.

Vahel on vaatamas käimine olulisem lähedastele endile.

“Mul on alati kergem teada saada, et öösel lahkus inimene igavikku, kui olen kõik talle antud lubadused täita saanud,” räägib Julia oma tööst eakate­kodus. “Kui ei saa ise minna või tunned, et see on liiga kurnav, siis helista ja küsi, kuidas su lähedasel läheb,” jätkab Julia. “Ja alati on lihtsam toime tulla, kui pere hoiab kokku ja kamba peale on palju lapsi – üksteisele antakse puhkust ja keegi tuleb ikka läbi.”

Väike meelespea 

1. Haiglast lahkudes pane arsti antud juhised täpselt kirja.
2. Uuri taastusravi võimalusi.
3. Küsi nõu oma perearstilt, rääkige muret tekitavad aspektid üle. Enamikul perearstidel on pereõde või kokkulepped koduõenduse pakkujatega.
4. Kohanda kodu haigele sobivaks (teekond tualetini, vajalikud abivahendid jne).
5. Kirjuta (pildista telefoniga) üles rohtude nimed ja hoolitse, et ka kõik teised lähedased teaksid neid ja suudaksid vajadusel öelda, milliseid ravimeid haige võtab ja kuidas. Võid kirja panna ka juhised eriolukordade puhuks: mida teha, kuhu helistada.
6. Eri arstide juures käies tuleb alati rääkida ka võetavatest põhiravimitest (vererõhurohi, kolesterooli­alandaja). Toidulisandite kohta uuri apteekrilt, kuidas need mõjuvad koos ravimitega.
7. Jälgi, et hoolealune võtaks rohtu raviskeemi järgi ja et kodus oleks piisav rohuvaru.
8. Hoolitse, et hoolealuse dokumendid oleksid kindlas kohas ja kõik teaksid, kus need on. Hoia kindlas kohas ka kõiki meditsiinidokumente, kiirabilehte, uuringute tulemusi.
9. Kui kahtled ja vajad nõu, helista perearsti nõuande­telefonil 1220. Vaata ka www.omastehooldus.eu.