Foto: TIINA KÕRTSINI
Treenimine
7. veebruar 2015, 16:04

Artikkel ilmus esmakordselt 2010. aasta veebruarikuu Tervis Plussis.

Suusad kosmeetiku juurde (1)

Mis on ühist suusahooldusel ja kosmeetikal? Neis kahes on selgeid sarnaseid jooni. Talvel külma kaitseks käsi kreemitad? Ära siis oma suuskigi unusta!

Suusahoolduses on kolm põhiküsimust. Esmalt, mida hooldatakse, teiseks, millega hooldatakse, ja kolmandaks, kuidas seda tehakse. Kosmeetika puhul on hooldatav objekt ülimalt selge: käed, jalad, keha, nägu; kasutatakse kosmeetikatooteid, neid peale kandes, sisse hõõrudes, maha võttes.

Ka suusa puhul on vastused selged ja lihtsad: hooldada tuleb suuska (kas siis uisu- või klassikasuuska), kasutatakse suusamääret ja hooldevahendeid (kork, kaabits, hari) ning hooldatakse suuska määrides.

Kuhu määrida?

Suuska hooldades on oluline vahe, kas ette võetakse uisu- või klassikasuusk. Uisusuusk vajab ainult head libisemist, sest käärselt kõrvale liuglevalt suusalt saab hästi kandiga (sisemise servaga) tõugata ja seega on kindel tugi olemas.

Klassikasuusa tald ehk põhi tuleb määrimisel kolmeks jagada.

1. Suusa pidamisosa algab suusasaapa kanna kohalt ja ulatub umbes 45–55 cm pikkuselt suusanina poole. Sinna kantakse pidamismääre. Miks selline umbkaudne pikkus? Eri oludes käibki mängimine sellega, kas pidamine pannakse n-ö lühemalt või pikemalt. Minu suuskadel on pidamisala pikkus 52 cm ning see on välja mõõdetud kehakaalu ja suusa painde järgi.

2.–3. Suusatalla ülejäänud osa – pidamisalast suusanina poole ja saapakannast suusakannani – on libisemismäärde jaoks.

Mida uisusuusale?

Uisusuusale sobivad kõik libisemis­määrded (parafiinid). Kui neid niisama suusa libisemisalale määrida, kanduvad need sinna ebaühtlaselt. Kõige parem on need suusale sulatada. Kui pole spetsiaalset sulatusrauda, on seda võimalik teha ka vanema siledapõhjalise triikrauaga. Hoides parafiini vastu kuuma rauda, tuleb lasta sealt nõrguval nirel joosta suusatallale, kahele poole suusasoont. Kohe, kui parafiin suusale jõuab, ta ka hangub.

Suusad peaksid olema mõlemast otsast toestatud. Kui pole vajalikku määrdepukki, võib nad asetada isegi kahele tooli seljatoele.

Seejärel silu parafiin kuuma sulatusrauaga ühtlaselt laiali, liigutades rauda ühtlaselt piki suusapõhja, nii et jääks ilus ja sile parafiinitud libisemispind. Sulatusraua kuumus peab olema selline, et parafiin kohe sulaks ja raud suitsema ei hakkaks. Seejärel pannakse suusad umbes veerand tunniks jahtuma. Siis imendub soe parafiin korralikult plastikusse.

Edasi tuleb üks üsna keeruline toiming, mis nõuab ka spetsiaalset vahendit, plastkaabitsat. Seda saab igast suusa­varustust müüvast poest ning see kujutab endast suusast laiemat ristkülikukujulist plastitükki. Kui selle ostad, palu ka näidata, kuidas seda käsitseda.

Kaabitsaga tõmmatakse pikkade sujuvate liigutustega suusapõhjalt ülearune parafiin maha. Ei tasu karta, et suusatald parafiinist üleliia puhtaks saab, sest seda on piisavalt sellesse imendunud.

Kui on näha, et parafiini enam eriti ei tule, ootab ees veel üks toiming.

Seda tehakse tugeva nailonharjaga. Kui harja pole, võib panna ka vana nailonsoki ümber määrdekorgi. Kiirete ja tugevate liigutustega lükatakse üle pidamisala. Nii saabki suusale libisemismääre alla! Uisusuusal tehakse kõik need toimingud kogu talla pikkuses, klassikasuusal vaid otsmistel, libisemisaladel.

Klassikasuusk pidama!

Igale klassikasuusale pannakse keskossa pidamisalale sobiv pidamismääre. Tahkeid purgimäärdeid (peamiselt miinus­kraadide juures) kasutades eemaldatakse purgi servast kate ja kantakse määre lühikeste liigutustega suusatallale. Suuska hoitakse vasaku käega sidemest kõrgemalt, suusa kand toetatakse millegi vastu, nii et suusk jääks pisut kaldu ja põhjaga ülespoole.

Kui üks kiht on alla pandud, tasandatakse see määrdekorgiga. Korgiga tehakse lühikesi edasi-tagasi hõõrdeliigutusi. Kuna niimoodi tekib korgi ja suusa vahel soojus, läheb määre ilusti laiali. Pikema sõidu jaoks peab panema mitu kihti pidamist.

Vältida tuleks üht üleliia paksu kihti – nagu ka kosmeetikas. Eri kihtide puhul pannakse esimesena pidamiseks kruntmääret ning peale ilma ja lumeoludega sobivat määret.

Mitu purki ja tuubi?

Nagu mõnel tualettlaual, võib ka suusamäärimise juures vahel näha tohutul hulgal purke ja määrdetuube. Kasutada tuleb aga neid, mis parasjagu ilma ja lumega sobivad. Igale määrdele on kirjutatud, millisteks oludeks ta kõlbab, leidub ka määrdeid, mille kasutusskaala on üsna lai.

Tegutsedes nii, nagu enne kirjeldatud, saabki alla sobiv määre. Eks siis suusatades näe, kas läks täkke. Kui suusk kinni hakkab, tõmba kaabitsaga määret maha ja kata pisut külmema ilma määrdega üle. Kui aga suusk klassikat sõites tagasi lipsub, võta määrdepurk ja lisa veel pisut pidamist, nii et oleks mõnus liikuda.

Kõige keerulisem on suuski toimima saada null kraadi juures sadava sulalumega. Sel juhul võib end küll kapitaalselt kinni määrida!

Siis sobib valida uisusuusad, kus ainult libisemismääre all, sellega puusse panna on võimatu.

Määrdekunst vajab igal juhul proovimist ja veel kord proovimist. Kui juba kogenumaks saad, näed, et suusamäärimine pole mingi raketiteadus ja viie-kuue põhimäärdega saab kõigis meie keerukates suusasõiduoludes imehästi hakkama.

Kui aga ise toime ei tule, usalda end suusamäärijate kätte, kes on nagu kosmeetikudki – salongi sisenedes asuvad hellad käed sinu eest hoolitsema.