Alaealine saab nüüd ise otsustada oma kõhubeebi elu ja surma üle (162)

Kelly (nimi muudetud) oli 16aastane, kui rasedaks jäi. "Mäletan, et olin just keskkooli läinud ja elasin kooliellu sisse, kui see uudis mind tabas," meenutab praegu kahekümnendates aastates noor naine. "See ei juhtunud mõne suvalise noormehega kuskil peol, nagu tavaliselt kohe kiputakse arvama, vaid minu noormehega, kellega siiani koos olen," ütleb Kelly.

Teda ärritab eelarvamus, justkui oleks sellises olukorras tüdrukud alati üle käte läinud. Uudis rasedusest oli ehmatav. "See võttis jalust nõrgaks – tõsiselt. Esimene mõte, mis mul pähe lõi, kuidas ma sellest emale räägin ja mis edasi saab. Selline hirm oli üle keha," meenutab noor naine.

Noormees rahustas ta maha ja lubas Kellyt toetada, kui ta ootamatut uudist perele teatama läheb. Tulevane isa oli sel ajal juba täisealine, elas iseseisvalt ja tema perele asjast ei räägitud.

"Meile oli selge, et me ei ole veel lapsesaamiseks valmis, sest mul oli plaan gümnaasium ära lõpetada ja edasi õppida," ütleb Kelly.

Abort tundus tol korral ainuvõimaliku lahendusena. Ema võttis ehmatava uudise vastupidi Kelly kartustele üsna rahulikult vastu.

"Ma kujutasin ette kõige hullemat, et äkki hakkab karjuma ja ütleb, et ma ei tohi aborti teha, aga sellist asja õnneks ei olnud. Jah, ema kurjustas küll, et kuidas selline asi juhtuda sai, aga arvas, et me ei peaks last saama, kuna äkki me ei jää paarina üldse kokku," räägib Kelly.

Sellegipoolest oleks ta soovinud teha aborti ilma sellest emale teatamata, kuna siis oleks olnud kõik kergem ja rahulikum.

"Ema oli alguses šokis."

17aastasena samalaadsesse olukorda sattunud Katri (nimi muudetud) otsustas sünnituse kasuks ja pole oma valikut kahetsenud. "Ema oli ikka alguses šokis, kui talle rasedusest rääkisin. Mõistsin, et lapse sünd pöörab mu elu pea peale. Kartsin, kas saan hakkama. Aga mu noormees toetas minu soovi sünnitada ning lõpuks ka ema, ja nii tegingi selle otsuse," räägib kuueaastase poja ema, et tal ei ole midagi uue seadusemuudatuse vastu.

"Kui ikka tüdruk tunneb, et ta ei ole lapsesaamiseks valmis, siis ta ei peaks lihtsalt vanemate sunnil sünnitama. Aga jah, kui ta ei ole valmis, peaks ta kindlasti rasestumisvastaseid vahendeid kasutama."

SA Väärtustades Elu raseduskriisikeskuse nõustajad on kolmel viimasel aastal tegelnud ligi 150 pöördumisega, mille allikas on alaealine rase.

Sihtasutuse juhatuse esimees Kaia Kapsta-Forrester näeb vastu-võetud seadusemuudatuste eri külgi. "Põhiküsimus ei ole ju tervete peresuhete puhul nõusolekus aborti teha või mitte, vaid pere suutlikkuses oma jõudu kokku võtta, et ka alaealine pereliige saaks oma vajadustes ära kuulatud, arvestatud ning toetatud. Kui noor sellist tunnustust oma pere käest ei saa, läheb ta seda paraku otsima väljastpoolt," ütleb ta.

"Kindlasti ei toeta uus seadusemuudatus sellisena perede ühtsus- ega kokkukuuluvustunde kasvu ning arengut, pigem jääb siin kõlama riigi sõnum, et ühiskonnas eksisteerivad mingid muud väärtused, mis on pereväärtustest ülimuslikumad. Noored aga mässavad oma probleemidega ikka üksipäini edasi, igaüks oma võimaluste, toimetulekuoskuste ja suutlikkuse järgi," teab Kapsta-Forrester.

Samas märgib ta, et sageli ei pruugi vanematele olla vastuvõetav, et nende laps plaanib lapse saada ja seeläbi perele lisakoormust tekitada. Kuna peres kalduvad tema sõnul sageli esinema korduvad käitumismustrid, on alaealise ema sageli ka ise olnud noor sünnitaja ja on võib-olla taas ise kas lapseootel või väikelapse ema.

Kodutoetus kaob

"Paraku kaotavad alaealised emad sageli kodutoetuse ning sünnituse kasuks otsustanud noor peab seetõttu isegi kodust lahkuma. Antud asjaolusid arvesse võttes võibki alaealisele rasedale seetõttu tunduda, et parim võimalik lahendus on pereliikmete teadmata tehtud abort. Sellega võib mingil määral vältida ülemäärase pinge ja ärevuse tõttu lahvatavaid peretülisid ja aidata teinekord ära hoida isegi füüsilist ning emotsionaalset vägivalda," ütleb Kapsta-Forrester.

Sellises olukorras tundub raseduse võimalikult kiire ja turvaline katkestamise noortele kindlasti ohutu ja kergendust toova lahendusena. Nõustaja küsib: mis tuleks riigile pikemas perspektiivis kulutulusam, kas töötada perede toimetuleku parandamisega või käsitleda selles olukorras raseduse katkestamist tõhusaima tervishoiuteenusena? Küsimus jääb õhku, sest Eestis teadaolevalt selliseid uuringuid pole. "On olnud juhtumeid, kus sündiva lapse isapoolne perekond soovib noori toetada, kuid tütarlapse vanemad on kategooriliselt sünnituse vastu, tuues peamiste argumentidena esile, et see paneb lukku tüdruku haridustee ja kahandab tema tulevikuväljavaateid. Kahjuks jääb noor inimene sellises olukorras ristteele, kus ta peab peale lapse sünni või raseduse katkestamise vahel valima veel ka eri poolte heakskiidu või hukkamõistu vahel," nendib nõustaja, et sageli murdub pinge all esimesena suhe oma partneri ehk lapse isaga.

"On vähe neid alaealisi emasid, kes kasvatavad oma lapse üles koos tema pärisisaga. Paljud noored naised kaotavad emaksolemise hingejõu juba raseduse ajal, kui neil tekib probleeme elukaaslasega. Sellisel juhul on nad ka enam survestatud raseduse katkestamiseks, mis alati ei olegi sada protsenti nende enda vaba valik," märgib Kapsta-Forrester.

Nõustaja sõnul on noored seisukohal, et lugupidav lapsevanem ei tee nende eest otsuseid, vaid toetab noore eluterveid valikuid. "Minul pole nõustajana kogemust, et noored oleks hiljem oma sünnitusotsust kahetsenud. Samas olen mõnel korral saanud ka tagasisidet abordijärgse kergendustunde kohta, kui elu on hetkel nii probleemne, et noor ei näe lapsele oma elus mingit kohta. See, kuidas noor tulevikus ise oma kunagist otsust tagantjärele hindab, on teine teema. Paljud kahetsevad ja vajavad hiljem võimalust, et juhtunut veel kord läbi töötada, kui järgmised lapsed sündimas on."

Lapse Huvikaitse Koda: seadusemuudatusega loodi tasakaal

Reili Rand Lapse Huvikaitse Kojast ütleb, et siiani toimis omamoodi kaalust väljas ja paradoksaalne olukord – seksuaalvahekord oli juba lubatud 14. eluaastast, kuid vastutuse võtmisel oli kuni 18. eluaastani vajalik vanemate otsus.

"Tasakaalu loomiseks oli vaja kas tõsta seksuaalvahekorra lubamise iga või siis reguleerida ka tagajärgede eest vastutamist," ütleb Rand.

Alaealise huvide seisukohast leiab koda, et kui alaealine on võimeline andma oma raseduse katkestamiseks teavitatud nõusoleku, pole alati põhjendatud nõuda ka vanema või muu kolmanda nõusolekut. Samas ei tohiks vastutusrikka otsusega silmitsi seisev noor jääda oma otsuses üksi.

Lastekaitse Liit: lapse arvamusel peab olema kaal

Lastekaitse liidu juhataja Martin Medar ütleb, et teismelisel on õigus privaatsusele ja arsti-patsiendi usaldussuhte kaitsele olukorras, kus ta on põhjendatult oma vanemate kaasamise vastu.

"Senini kehtiv seadus ei võimaldanud arvestada alaealise eluküpsuse ning tema vanematest lähtuvate ohtudega – kui pole vanematega usalduslikke suhteid ja sellest lähtuvalt on oht vaimseks või füüsiliseks vägivallaks," räägib Medar.

"Loomulikult alaealine noor üldjuhul teavitab oma vanemaid rasedusest, kui nende vahel on usalduslikud suhted. Samas peame arvestama ka probleemsete perekondadega, kus alaealine rase saab sattuda pere-vägivalla ohvriks. Seega lastekaitse liidu seisukohalt tuleb lapse arvamusele anda kohane kaal, arvestades tema vanust ja eluküpsust."

SAPTK: see on luba tappa sündimata lapsed

Varro Vooglaid sihtasutusest Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) ütleb, et raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusemuudatuse tulemusena oleme nüüd jõudnud Eestis absurdsesse olukorda.

"Alaealistel ei ole õigust osta pakki suitsu või pudelit siidrit – kinnisvaratehingutest, laenu võtmisest või auto juhtimisest rääkimata," ütleb Vooglaid.

"Küll aga on neile parlament andnud loa tappa oma sündimata laps, ilma et vanemad sellest teadagi saaksid. Ja see on jõustunud hoolimata tõsiasjast, et põhiseaduse kohaselt on Eesti vabariigil kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule, just nagu kaitstakse kõigi teiste inimeste eluõigust."