Dokfilm andis kinnitust mitmetele kahtlustele ja oletustele. Sest kui samamoodi tundub veel mitmele inimesele, ei saa sisemine tunne petta. Ju siis nii ongi.
Esmalt see, et harrastussportlased jagunevad omakorda mitmesse erinevase kategooriasse. Tervise- ehk pühapäevasportlased on enamasti need, kes naudivad võistlustelt saadavat head enesetunnet ja emotsiooni, sest võistlevad enamjaolt iseenda, mitte aja või kõrgema koha nimel. Nendest see film ei rääkinud.
Teiseks harrastajad, kes teevad mõõdukalt trenni eesmärgil hoida oma füüsis heas toonuses. Olla aktiivne ja vitaalne. Vajadusel pingutada ning ka kannatada, kuid mitte iga hinna eest. Nad ei suusata pilti taskusse ega vänta rattarajal ninast verd välja. Ka nendest ei rääkinud see film.
Film rääkis professionaalsetest harrastajatest, edusõltlastest, kes kulutavad spordile suurema osa oma rahast, vabast ajast ja energiast. Kelle jaoks on sportimine ja hea tulemus oopiumiks. Kes ei oska vahel piiri pidada, vaid treenivad eesmärgil ennast pidevalt ületada. Nagu selle peategelane Priit Pullerits. Mees, kes suudab pakkuda aastaringselt spordiringkondades oma mõtteavalduste ja tulemustega rohkem kõneainet kui poliitikud enne valimisi.
Mida vanemaks seesugune spordimees saab, seda kreisimaks ja suuremaks muutuvad ta ambitsioonid. Saavutusvajadus. Enesetõestus. Igavese nooruse saladuse ja mehelikkuse allika otsingud. Et olla tugevam kui teised. Kiirem. Sitkem. Parem.
Nad on kogunud enese ümber muljetavaldava taustameeskonna, kes neid juhendab, aitab, toetab. Rohkem kui oma lähedastega veedavad seesugused aega spordisaalis higistades või treeningkilomeetreid kogudes. Ja mis on tulemus? Senise 214 koha asemel 178 koht. Eelmise aasta aja parandus poolteist minutit. Sõbrale või naabrimehele tõmmati müts pähe ning jäeti ta selja taha....
Harrastajate tase on tõusnud iga aastaga. Kui õnnestub ka mingil võistlusel aega parandada, ei pruugi see tähendada tõusu finišiprotokollis. Tugevaid tegijaid lisandub kogu aeg etteotsa juurde.
Hästi võttis teema filmi lõpul kokku endine rattaproff Caspar Austa: "Eesti tänased harrastajad on profid. Kui mina olen siin Eestis amatöör, siis Samsungi või Estonian Cupi 50-s ja 100-s vend teeb kindlasti rohkem trenni kui mina. Selle peale võin ma kihla vedada. Aga ütleme nii, et nad panevad üle."
Ja sageli panevadki. Oma tervise, vigastuste või muu hinnaga. Aga see ei loe. Võtame kasvõi Priit Pulleritsu enda: kui tervis tugevale jooksuharrastusele kriipsu peale tõmbas, kanaliseeris mees oma energia teistesse aladesse: rattasõitu ja suusatamisesse. Tehes seda samasuguse pühendumise ja kirega. Sajaprotsendiliselt.
Mina kuulun teise harrastussportlaste gruppi, kes peab küll lugu saavutusest, kuid hindab samavõrra protsessi ennast, naudingut ja rahulolu kordaläinud pingutusest, rõõmu sportimisest ja liikumisest.
Mille nimel ennast spordiga tapetakse? Ja teinekord ka kahtlaste abiainetega turgutatakse-ergutatakse? Sellele film vastust ei andnud ja küllap on seda raske ära arvata ka neil, kes ise samasse klubisse ei kuulu.
Mõtlemisainet andis film aga küll. Peeglisse vaatama ja iseendalt küsima, ega endal ole ohtu samasse lõksu langeda? Väärib kaasamõtlemist. Kel film telerist vahele jäi, võivad end kurssi viia selle videolingi kaudu.
Kommentaarid