Justkui valutaks... kuid mis ikkagi on lahti? (1)

Tihti nimetatakse selliseid häireid psühhosomaatilisteks. Mõiste “psühho­somaatiline” on aga mitmetähenduslik. Enamasti mõeldakse psühhosomaatilise haiguse all kehalist haigust, mille tekkes, kulus või ravile allumises on suur tähtsus psüühilistel tegu­ritel - traumeerivatel sündmustel, isiksuslikul tasakaalutusel, meeleolumuutustel.

Hing mõjutab keha

Psühhosomaatika valda liigitatakse ka need häired, mille korral vaevused ei tulene kehalisest põhjusest, vaid keha kalduvusest reageerida kaudselt emotsionaalsele stressile. Inimene tunneb valusid, häireid seedeelundite töös, südamekloppimist, õhupuudust jms. Niisuguseid häireid nimetatakse somatoformseteks.

Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja psühhiaater Andres Lehtmets ütleb, et ka näiteks hüpohondria ehk haigusekartus, kui rasket haigust oletatakse isegi kergete enesetundemuutuste korral, on somatoformne häire.

Dr Lehtmets selgitab, et mõiste “psühhosomaatiline häire” on meditsiinis praeguseks suuresti kadumas: see kuulub eelmise sajandi neljakümnendatesse aastatesse. Psühhosomaatika teooria rajas Ungari-Ameerika psühhoanalüütik Franz Alexander. See põhines suuresti psühhoanalüütilisel arusaamisel inimhingest: et allasurutud emotsioonid ja lahendamata konfliktid avalduvad kehaliste sümptomitena.

“Tasapisi see kontseptsioon aga lagunes – paljudel haigustel, mida varem peeti psühhosomaatilisteks, näiteks maohaavandid või atoopiline nahapõletik, on teaduse arenedes leitud teisi põhjusi. See kõik ei tähenda aga, et psühhosomaatiliste sümptomite mõistet enam ei kasutata,” ütleb dr Lehtmets.

Tänapäeval räägitakse siiski rohkem somatoformsetest häiretest.

Somatoformsed häired ja aistingud võivad tihti sarnaneda mis tahes raske haiguse omadega.

Merje (50) kaebas pikemat aega kergete kõrvetiste ja üleüldise kehva tunde üle kõhus, kuigi otseselt valusid polnud.

“Et mul aastaid tagasi opereeriti vähkkasvajat, olid arstid minu kontrollimisega väga hoolikad. Tehti kõikvõimalikke analüüse, käisin nn mõõka neelamas, tuli läbi teha ka väga ebameeldiv koloskoopia ehk seedetrakti alaosa uuring endoskoobi abil, õnneks küll narkoosi all. Ja ei midagi! Gastroenteroloog laiutas käsi: terve mis terve! Äärmisel juhul oletas tohter ärritunud soole sündroomi – enamasti on see tingitud stressist, ebaregulaarsest toitumisest, menüü kiudainevaegusest jms. 

Ja tee või tina – kui selgus, et kõik on korras, kadusid ajapikku ka kõik kõhu­vaevused. Ei muutnud ma oma toitumist ega midagi, ennegi sõin korralikult seemneleiba ja palju toorest salatit. Nüüd on ainult vahel harva maos ebamugav, kui olen mõne asja pärast valuvaigistit võtnud,” kirjeldab Merje.

“Tegelikke” põhjusi otsimas

Dr Lehtmets ütleb, et olukorra teebki tihtipeale segaseks see, kui uuringutel ei ole vaevustele leitud mingit käegakatsutavat põhjust.

“Kehalised häired liigituvadki sellisel juhul somatoformsete häirete alla. See aga ei tähenda automaatselt, et patsient peaks kohe hakkama psühhiaatri juures ravil käima – kuigi paljude seisundite põhjused on kesknärvisüsteemis, psüühikas ja emotsionaalsetes häiretes,” ütleb psühhiaater.

Ta leiab, et kõige parem otsustaja on just perearst, kes ideaalis oma patsiente koos varasemate tervisehädadega ju kõige paremini tunneb. Dr Lehtmetsa kogemuse järgi võib muidu minna nii, et kuigi inimesele on kinnitatud, et tema hädadel mingit füüsilist põhjust ei ole, käib ta ühe spetsialisti juurest teise juurde ja otsib haiguse “tegelikke” põhjusi edasi.

Arsti juures saavad põhilised kehalised uuringud üsna ruttu tehtud. Kui midagi kehalist ei leita, siis öeldaksegi enamasti, et pöörduge vaimse tervise spetsialisti poole. “See sõltub juba soovitajast – kas ta peab lugu rohkem psühholoogist või psühhiaatrist,” teab dr Lehtmets.

Paanikahäire viib kiirabisse

Tihti viivad aga teatud kehalised vaevused ka kiirabi kutsumiseni. Dr Lehtmets toob ühe näite: “Paljud paanikahäire sümptomid on kehalist laadi: õhupuudus, neelamisraskused. Aga paanikahäirele on tüüpiline, et need sümptomid esinevad ainult paanikahoo ajal, muidu mitte. Siis kutsutaksegi kiirabi või minnakse era­korralise meditsiini osakonda, sest perearsti juurde nii äkki ju ei pääse.”

Tegelikult kogeb enamik inimesi elu jooksul mõnd paanikahoogu.

“See ei ole paanikahäire – viimane tähendab, et sümptomid korduvad. On õhupuudus, süda klopib, nagu tükk oleks kurgus, käed värisevad, higistatakse – vegetatiivne närvisüsteem on tasakaalust välja läinud. Niisugune reaktsioon käivitub iseenesest, aga sellele on loodus andnud oma kindla funktsiooni. See on klassikaline hirmureaktsioon – kogu elusloodus ju hirmureaktsioonil põhinebki. Muidu sind ühel hetkel lihtsalt süüakse ära... Hirm, nagu ka valu, on meile vajalik sümptom, mis aitab toime tulla,” kirjeldab arst.

Kuidas ravida?

Siin on väike konks.

“Me eeldame, et kui inimesel on mingi tervisehäda, pöördutakse arsti poole. Kuid rahvatervise ja meditsiinikorralduse seisukohalt on asi keeruline. Me kindlasti julgustame inimesi arstilt abi otsima, et võimalikult vara võimalikke tervisehäireid avastada. Teisalt on osa inimesi ülitundlikud – neile mõjub selline soovitus pigem halvasti. Teisisõnu, see ülitundlikkus võimendab kõiksuguseid aistinguid ning nad kipuvad nõudma aina rohkem ja uusi uuringuid,” selgitab psühhiaater.

Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud väga patsiendisõbralikult, mis tähendab, et kui inimesel on soov ennast uurida lasta, siis ta peab selle võimaluse ka saama.

“Suhteliselt keeruline on arstil öelda ei uuringutele, mida ta ise ehk väga oluliseks ei peagi. Ma ei taha anda mingit hinnangut, on see hea või halb. Ka arstid teevad vigu ja mõni asi võib kahe silma vahele jääda, aga samas on võimalus, et ülitundlikud patsiendid jäävadki nõudma kalleid uuringuid, mida tegelikult ehk tarvis ei olekski.”

Psühhiaater rõhutab, et õige ravi aluseks on hea partnerlussuhe tohtri ja patsiendi vahel.

“Arst ei saa ju öelda patsiendile, kellel on väga raske, et ei, me ei tee neid uuringuid. Patsient vahetab selle peale arsti või leiab muu mooduse oma eesmärgi saavutamiseks.” Dr Lehtmets ütleb, et samas on vale, kui arst täiesti kontrollimatult täidab kõik patsiendi soovid. “Küsimus pole ainult uuringute hinnas, vaid meil pole ka spetsialiste liiga palju – sel ajal kui tegeldakse kellegagi, kel otseselt uuringuid vaja ei lähe, võivad hädalised pikka aega järjekorras olla.”

Kui patsiendi mured on seotud füüsiliste valudega, tuleks aga igal juhul neile leevendust leida.

Põhja-Eesti regionaalhaigla anestesioloog ja valukabineti arst dr Pille Sillaste kirjeldab, mida valu meiega teeb: “Organismis toodetakse valu korral kogu aeg 20–30 keemilist ühendit. Näiteks nii vabaneb neerupealiste stressihormoon (noradrenaliin), mis tingib kogu organismi mõjutava stressi. Stress omakorda kiirendab südametööd ja tõstab vererõhku, tekitab une- ja meeleoluhäireid ning depressiooni, võtab ära isu, põhjustab iiveldust või oksendamist. Mida kauem valu kannatatakse, seda suurem on kahjustav toime ka teistele organitele.”

Dr Lehtmets toob näiteks ka nn fantoomvalud – inimesel on käsi või jalg amputeeritud, aga ta tunneb ikkagi aeg-ajalt, et varbad või sõrmed valutavad.

“See on rohkem küll kirurgide ja neuroloogide pärusmaa, aga näitab kindlasti seda, et inimese psüühika ja taju on märksa keerulisemad, kui me ette kujutame,” ütleb dr Lehtmets.

Räägi arstile murest!

Dr Lehtmets ei ole sugugi veendunud, et kõik kehaliste vaevustega patsiendid, kellel pole mingit füüsilist põhjust leitud, peavad tingimata psühhiaatri juures ravil käima: “Iga arst, kes tunneb end pädevana patsienti aitama, võib teda ravida. Ka perearst. Ei ole nii, et kui kõik orgaanilised põhjused on välistatud, oledki psühhiaatri patsient. Palju parema tulemuse annab see, kui inimene saab oma arstiga lihtsalt rääkida. See on ajamahukas tegevus ja paraku nüüdisaegne meditsiin seda väga ei soosi – lihtsam ja ka enda seljatagust kindlustav tegevus on teha võimalikult palju uuringuid, et keegi hiljem turja ei kargaks – näe, jätsite uurimata...”

Dr Lehtmets mainib ka vastupidiseid näiteid, mil psühhiaater on leidnud haiguse füüsilised põhjused. Ta räägib patsientidest, kellel on avastatud kilpnäärme ületalitlus.

“Seetõttu ongi väga oluline, et ka psühhiaater tunneks kehalist meditsiini hästi.”