Foto: PantherMedia / Scanpix
Silja Siller, suhtlemisnõustaja ja terapeut 5. märts 2015 17:47
Stress on muutunud lausa igapäevaseks ning tundub, et suhetesse oma lähedastega lisame seda ise tahtmatult rohkem kui vaja.

Tore on aga see, et õppides tundma iseennast ja inimesi, kes meile kallid ja lähedased, suudame vähendada stressi ning parandada suhteid.

Armastusevajadus on igaühel kaasasündinud, täpselt nagu iseloomgi, ja seetõttu kõigil erinev. Me võime küll õppida ja jäljendada erinevaid mudeleid, millega puutume kokku kodus, koolis ja oma lähedastega suheldes, ent me kõik saame armastusest aru erinevalt ning vajame just meile omast lähenemist.

Paljud meist pole kunagi selliste asjade peale mõelnud, sest õppisime kodust selgeks ühe mudeli, mida me siis tavaliselt proovime eri olukordades ja eri inimeste peal senikaua kui võimalik.

Kui see mudel ühes olukorras ei tööta, liigume tavaliselt edasi järgmisesse olukorda ja uue inimese juurde, kaasates taas oma mudeli, ning hakkame uuesti proovima. Ise sealjuures taipamata, et seesama mudel just ongi põhjuseks, miks meie suhted ei tööta.

Selle mudeli kujunedes polegi oluline, kas kodus on “hea” või “halb” õhkkond ning kas on “tunda” armastust. Meile mittesobiv armastusemudel saab kujuneda ka perekonnas, kus on alati positiivne õhkkond ning palju naeru ja armastust. Oluline on pigem see, mis ühe inimese jaoks töötab – selle üle ei saa keegi teine otsustada.

Näiteks perekond, kus kasvas väike

Anneli*. Ema ja isa on edukad, intelligentsed, ja tublid. Kodus oli hea õhkkond, Anneli sai palju tähelepanu, ema ja isa kallistasid teda ning väljendasid oma armastust pisikese tüdruku vastu pidevalt nii sõnades kui ka tegudes. Anneli oli väga armastatud ja hoitud. Kuidas sai selline idülliline armastusemudel olla pisikese tüdruku jaoks tulevikus sobimatu?

Kui Anneli lasteaeda läks, tekkis mõningaid arusaamatusi paari poisiga, tuli ette küünistamist ja lükkamist. Sellest ei osanud keegi midagi enamat arvata, et ju siis oli mõlemal osapoolel erinev kasvatus ja taust. Muidu oli ju pisike tüdruk tubli ja armas ning sai kõigiga hästi läbi. Ka koolis polnud tüdrukul mingeid raskusi, ta suhtles poistega küll pinnapealselt, pisut jahedalt, kuid tal olid väga head suhted oma sõbrannadega.

Ühel hetkel aga sai Anneli aru, et ta ei tea päris täpselt, kuidas oma klassi Jarekile näidata, et too talle meeldib. Kahel tema sõbrannal olid oma klassis juba boyfriendid, ent Anneli ei teadnud, kuidas poistega suhelda. Tema koduses mudelis tekkis haruharva olukordi, kus ema ja isa lapse ees kallistasid ja musitasid, seetõttu on Anneli armastuse­mudelis puudu üks väga oluline oskus – väljendada meeldimist omavanustele.

Tema armastusemudel on olnud juba varajasest lapsepõlvest saati talle mittesobiv, sest oskust väljendada romantilist armastust hellituste ja füüsilise kontakti kaudu tal pole.

Vanemate ülesanne on õpetada lastele peremudelit juba maast madalast, sest sellest saab aluse armastusemudel, mida edaspidi kohandame iga olukorra ja inimese jaoks.

Meil kõigil on vajadus saada armastust just sellisel moel, mis meile sobib, mitte nii, kuidas me seda teise inimese arvates vajame. Sageli tekitame suhtes liigset stressi ka sellega, et me pole tegelikult välja selgitanud, kuidas tahavad meie lähedased olla armastatud, ning oleme ka unustanud neile selgitada, mida neilt ootame. Kuidas sina tahad, et sind armastataks?

Sinu soov, palun!

Teeme kohe selgeks! Kujuta ette, et lähed õhtul koju ja sind võtab uksel vastu su kallim – milline armastuseavaldus on sulle kõige olulisem: puudutus, silmavaade, teod või sõnad? Mida peaks sinu kallim kõigepealt tegema? Kas sa soovid, et ta esmalt sind kallistab või suudleb, vaatab silma? Või kingib sulle midagi või on sinu jaoks midagi valmistanud? Või ütleb sulle, kui hea meel tal sind näha on? Kujuta täpselt ette, milline kombinatsioon töötab kõige mõjuvamalt, tekitades tunde, et oled väga armastatud.

Kui oled iseenda jaoks mudeli paika pannud, palu sama teha ka oma kallimal ja teistel pereliikmetel. Võtke pisut aega, et oma vajadused üksteisele lahti seletada ning teiste soovid meelde jätta.

Alles siis, kui te mõlemad (või terve pere) teate üksteise vajadusi, saate te armastust avaldada just nii, nagu see teisele inimesele oluline ja mõjuv on, ning tunda, et teine inimene sind täiuslikult armastab.

Võid küsida, miks see nii oluline on – kui siiamaani on hakkama saadud, miks peaks nüüd midagi muutma? Eks ikka selleks, et tekitada meid pidevalt ümbritseva negatiivse stressi asemel rohkem positiivseid emotsioone, mis tekitavad õnnetunnet heaoluhormoonide kaudu ning aitavad omakorda kaasa sügavama, lähedasema ja armastavama suhte arengule.

Jenniferil on kaks tütart, Grit (13) ja Greete (8). Eelmisel aastal jõudis Jenniferi abielu faasi, millest suudeti edasi liikuda vaid sõpradena lahku minnes. Tundus, et terve perekond tuleb sellest välja ilma suuremate armideta. Kuid ühel hetkel hakkasid Jenniferi ja Griti suhted halvenema.

Grit avaldas arvamust, et ema ei armasta teda, sest ükskõik mida ja kuidas ta ka ei tee, saab ta vaid pideva kritiseerimise osaliseks. Arusaamatused muutusid nii suureks, et Jennifer tuli minu käest nõu küsima. Me vestlesime pikalt ning kuna kõlama oli jäänud Griti arusaam “Ema ei armasta mind”, küsisin Jenniferilt, kas ta teab, milline on Griti armastusemudel. Jennifer raputas pead. Palusin tal koju minna ning küsida Griti käest vaid ühe küsimuse: “Mis on armastus?”.

Paari päeva pärast kuulsin ka Griti vastust: “Armastus on see, kui kaks inimest kallistavad, musitavad, hoiavad käest kinni ja pidevalt hellitavad teineteist.”

Arusaadavalt olid Griti jaoks kõige olulisemad füüsilised hellused ja puudutused ning see oli just see, millest ta ka suhtes oma emaga kõige rohkem puudust tundis. Jenniferi enda jaoks on oluline kõne, hääl ja suhtlemine sõnade kaudu – just täpselt see viis, kuidas ta ka Gritile iga päev oma armastust väljendas.

Palusin Jenniferil otseselt oma suhtumises mitte midagi muuta, kuid kindlasti Gritti igal võimalikul hetkel hellusega puudutada. Olgu need siis kallistused, käe õlalepanek, juuste paitamine või ükskõik kui väiksena tunduv puudutus.

Kui ma Jenniferi nädal aega hiljem taas kohtasin, ta lausa säras õnnest. Pidevalt naeratades rääkis ta, kuidas tema ja Griti suhe oli 180kraadise pöörde teinud. Juba esimese päeva jooksul, pärast kallistuste ja muude armsate puudutuste mängu tulekut oli Grit leebunud, emaga üha rohkem aega veetma ning pidevalt kontakti otsima hakanud. Jennifer ütles, et Grit oleks justkui teiseks tüdrukuks muutunud, kuid taipas siis, et lõpuks ometi hakkas ta Gritti armastama nii, nagu tütar seda vajab.

Inspireeri ja toeta!

Ükskõik millises suhtes ja hoolimata igasugustest muudest ülesannetest on naiste roll olla inspiratsiooniallikas ning mehi nähakse kui tugisambaid, kellele saab toetuda. Kui suhtes on üks nendest olulistest elementidest kaduma läinud, kas siis häiritud suhtluse või vildaka armastusemudeli tõttu, on väga keeruline leida motivatsiooni edasiliikumiseks ja õnnetunde leidmiseks.

Meie roll suhtes muutub pidevalt, sõltuvalt sellest, kui hästi me suudame edastada oma tundeid ja mõtteid. Mida rohkem tekib lahkhelisid selle vahel, mida me tegelikult tunneme ja kuidas teine osapool sellest aru saab, seda keerulisem on tagasi pöörduda algsete rollide juurde.

See, millist energiat me parasjagu kiirgame, on kinni vaid meis endis. Kui me näeme ennast kui inspiratsiooni ja positiivsust, siis just sellisena me ka särame, siis suudame jagada toetust ilma füüsiliselt midagi tegemata, piisab vaid sellest, et olemas oleme. Samas, kui me ei suuda lahti lasta soovist saada kõike oma tahtmist mööda, muutub meie suhtlemine inspiratsiooni asemel virisemiseks ning suhe kannatab topelt. Teinekord on parem lasta asjadel minna pisut teistmoodi, kui oma vaimusilmas ette kujutame – ikka selleks, et suuta säilitada oma roll inspiratsiooni­allika või tugisambana. Vajab ju iga inimene enda elus inspiratsiooni ja tuge selleks, et kasvada iseenda parimaks versiooniks.

Kui midagi soovid, küsi otse!

Ära lase teisel inimesel oma mõtteid lugeda ning hoidu vihjamisest, pigem küsi otse. Ootus, et teine inimene suudab su mõtteid aimata, ei saa kunagi täielikult teoks. See ei näita, kui vähe või palju teine inimene sinust hoolib. “Me oleme kõik ühel ja samal, kuid siiski erineval koosolekul,” on minu lemmikväljend suhtlemise kohta.

Alates sellest hetkest, kui ma mõistsin, et ükskõik kellega ma ka ei suhtle ja kui tahes lähedased me ka ei ole, ei saa keegi mitte kunagi asjadest aru täpselt samamoodi kui mina, muutus mu elu hoopis lihtsamaks ning suhted vabamaks. Taipasin, et tuleb seletada ja küsida. Nüüd, kui ma midagi soovin, küsin seda alati otse, ja kui ikkagi ei saa seda, mida soovin, siis tean, et pean ennast paremini väljendama.

Pille ja Martin on juba viis aastat abielus olnud ning nagu igas suhtes, on ka nendel vahel arusaamatusi. Kaks nädalat enne Pille 40. sünnipäeva hakkab Martin küsima, mida naine kingituseks soovib, kuid Pille, olles otsustanud, et tema vajab üle kõige romantikat, palub mehel end üllatada. See idee pole Martinile just meelepärane, sest varasematel kordadel on välja tulnud, et neil mõlemal on üllatustest vägagi erinev arusaam.

Järgmisel hommikul ärkab Pille esimesena ja võtab välja naisteajakirja,, leiab üles pildi imelisest kaelakeest ning paneb lahtise ajakirja köögilaua servale, et Martin seda kindlasti näeks. Kui mees ärkab, on kell juba palju, tuleb kiirustada, et õigeks ajaks tööle jõuda. Ta tormab kööki, et midagi hamba alla saada, ja näeb, et jälle on Pille jätnud mingid ajakirjad laua peale laiali, köök on sassis.

“Pole just meeldiv alustada päeva segadusega,” mõtleb Martin ja paneb ajakirjad ära.

Sama kordub järgmise kahe nädala jooksul igal õhtul ja hommikul. Martin annab endast parima, et teada saada, mida küll Pille kingituseks soovib, kuid vastuseks on alati vaid “Üllata mind!” ja Pille jätab ajakirja soovitud kaelakee pildiga Martinile lauale, mis tekitab mehes vaid hämmingut – miks naine küll viimasel ajal nii lohakas on.

Sünnipäeva hommikul on mõlemad abikaasad ärevuses. Pille ei jaksa ära oodata romantilist üllatust ja Martin naise rõõmuavaldusi. Pille ei suuda varjata oma pettumust, kui pakist vaatab talle vastu uhke hõbedane espressomasin. “Mis lahti, kas sulle ei meeldi?” küsib Martin nõutult, aru saamata, miks Pille ometi ei ole õnnelik uhke masina üle, mida ta iga kord poes käies on endale luninud.

Armastades iseennast

Kõik algab armastusest ning armastus algab iseendast. Me pole võimelised jagama ega vastu võtma armastust, kui me pole võimelised esmalt iseennast armastama, mis on sageli kõige raskem osa.

Parim viis uurida läbisaamist iseendaga on vaadata, kuidas käitume komplimente saades. Kui me suudame neid lihtsalt vastu võtta ja ilusti tänada, siis saame iseendaga täitsa toredasti läbi ja näeme iseennast läbi armastuse. Kui aga kohmame midagi stiilis “ah, see on juba vana kleit, ja tunneme end ebamugavalt, arvates, et me pole komplimenti välja teeninud, siis kohe kindlasti oleme ise­endaga pahuksis ega suuda aktsepteerida ennast sellisena, nagu me oleme.

Kuidas siis iseennast armastada? See pole oskus, mida jagatakse koolipingis. Et armastuseni jõuda, peame alustama iseenda aktsepteerimisest, lastes lahti piltidest oma peas, kus me pidevalt võrdleme end kellegi teisega. Ükskõik kui hästi me iseennast ka ei tunne, võrdluses teistega tundub meile ikkagi, et miski pole piisavalt hästi ja et teisel pool aeda on rohi rohelisem.

Lähtudes teadmisest, et rohi on kõige rohelisem seal, kus me teda kõige rohkem kastame, saame iseendaga tööd teha ja mõista, et me kõik oleme erinevad ning meil kõigil on elus oma väljakutsed. See viibki meid iseenda aktsepteerimise kaudu armastuseni.

* Nimed muudetud.