Kesk-Euroopat mõjutasid pikad suplusasutuste traditsioonid. 18. sajandi Saksamaal panid isa ja poeg Siegmund ja Johann Siegmund Hahn ehk "vesikuked" aluse 19. sajandi vesiraviettevõtetele. Nad soovitasid ravida palavikku külma veega niisutatud mähistega ja väitsid, et kõiki haigusi on võimalik veeprotseduuridega leevendada.
Sileesia talupoeg Vincenz Priessnitz rajas Gräfenbergi suplusasutuses hüdroterapeutilise suuna ning sai kuulsaks oma õnnestunud külma vee raviprotseduuridega. Ta ise murdis kaarikuõnnetuses ribid, kuid jäi kindlameelseks ning ravis end aasta otsa külma veega, lõpuks tervenedes.
Ka loomi tohterdas ta külma veega. Peale vesiteraapia kuulusid tema sanatooriumi raviviiside hulka ka raske töö ning paljajalu murul kõndimine. Ka une- ja toitumisrežiim oli üsna range.
Homöopaatia
Homöopaatia algatajaks on Saksa arst Samuel Christian Friedrich Hahnemann, kes tuli 1810. aastal välja teooriaga similia similibus curantur (sarnane parandab sarnast).
Hahnemann oletas, et kui ravim põhjustab suures annuses samasuguseid sümptomeid kui haigus ise, mõjub see väikeste annustena parandavalt. See põhimõte viis suurte lahjenduste kasutamiseni. Kui lahjendatud ainest ei ole järel molekuligi, toimuvat mõju energeetilise informatsiooni kaudu.
Ebateaduslikkusele vaatamata on homöopaatial olnud teatud soodne mõju.
Homöopaatia mõjutab meditsiini tänapäevalgi. British Journal of Medicine'i (1991) teadusartiklis oli läbi vaadatud 105 homöopaatia mõju käsitlevat uurimust, mis täitsid nüüdisaegsele võrdlevale uuringule kehtestatud nõudmised. Üllatavalt kajastus 81 töös homöopaatia tõestatud toime.
Kommentaarid