Lapsevanem: kui mina olin üksteist, mängisin kodus nukkudega, mitte ei istunud purjuspäi politseis (90)

"Kui mina olin üksteist, mängisin ma kodus nukkudega, mitte ei istunud purjuspäi politseijaoskonnas. Mul ei tulnud selline asi isegi unes pähe," räägib ema, kelle tütar on korduvalt alkoholiga pahuksisse sattunud.

On teada, et nii mõnigi noor proovib teismeeas ära, mida kujutab endast alkohol. Ehmatav on aga, et noorimatel purjutajatel, kes politsei huviorbiiti jõuavad, on vanust vaid napid kümme eluaastat. Et lapsed tarvitavad alkoholi järjest rohkem, on alustanud Tallinnas tööd ka esimesed lastele mõeldud kainestustoad. Mida mõtlevad lapsed ja mida nende vanemad?

Kahe lapse ema Maris (nimi muudetud) ütleb, et tema jaoks tundus täielik müstika, mismoodi tulevad verinoored lapsed selle peale, et võtaks täna õige ühe napsi – seda täpselt senikaua, kuni ta ühel hilisõhtul ise politseist kõne sai.

"Helistatigi lihtsalt ja öeldi, et mu laps on nende juures… purjus. Küsiti, kas ma saaksin talle järele minna. Palusin enda venna autorooli, sest ma olin täielikus šokis ega suutnud seda uskuda!" meenutab Maris, kuidas ta sai teada, et kodus alati korralik ja tragi tütar on väljaspool kodu hoopis teine inimene.

"Istusin ja nutsin."

"Ma lihtsalt istusin ja nutsin. Ma ei suutnud uskuda, et seda tegi minu laps. Peas olid ainult küsimused miks, kuidas, mida ma olen valesti teinud? Süüdistasin iseennast," räägib Maris.

Kui vana su tütar siis oli? "Sai just üksteist enne seda. Ma teadsin tegelikult küll, et tal on paar vanemat sõbrannat, kes on sellised… kuidas ma ütlen… mitte just kõige korralikumad tüdrukud. Mu lapsel oli ka vaja hakata end siis nende eeskujul mukkima ja mida kõike veel. Püüdsin teda keelata ja rääkida, et nad ei ole õige seltskond, aga tüdruk hakkas protestima. Saad aru, 11aastane tüdruk ütleb sulle, et ta tahab kodust välja kolida, sest teda keelatakse? Mu hing pidi sees katki minema," vaatab Maris mulle otsa ning sellele mõeldes valguvad tema silmadesse veel praegugi pisarad.

Maris tahtis uskuda, et too politsei juurde jõudmine ehmatas tüdrukut niivõrd, et ta enam sama reha otsa ei astu, kuid ikkagi – paar korda on tulnud tütart veel hiljemgi korrale kutsuda: "Kord tõi üks vanem tuttav ta koju ning ühel korral käisin tal ise sõbra juures järel. Helistati ja hea on, et neil nii palju julgust oli. Tüdruk oksendas ja tal oli veel järgmiselgi päeval halb olla."

Karistuseks juustest ilma

Mis aga edasi teha? "Ma ei tea. Ma olen täiesti jõuetu ja kui ma vaatan oma tütart – ta on veel nii väike ja rumal, mul tuleb hirm peale. Olen küsinud lapselt, et mis peaks juhtuma, et tal mõistus pähe tuleks või mida mina peaksin tegema, et ta lõpetaks – vastuseks saanud vaid õlakehituse. Ma lihtsalt ei mõista, kui mina olin sama vana, mängisin ma alles kodus nukkudega, joomine poleks mulle pähegi tulnud!" lisab Maris ja ütleb, et tahaks lapsega minna psühholoogi juurde, et ehk on sellest kasu, aga tüdruk on vastu: "Ütleb, et tema ei tule ja kõik ja ma võin sinna üksi minna!"

Reet (nimi muudetud) meenutab aegu, mil tema oma alaealise pojaga joomise pärast maid jagas. "Me kaklesime kõvasti. Püüdsin teda takistada, peitsin jalanõusid ja riideid ära, keerasin uksi lukku. Ei midagi – ta läks lihtsalt aknast ja kas või trussikute väel, aga nui neljaks, välja pidi saama," ütleb Reet.

Politseisse Reeda last küll purjus pead välja pole magama viidud, aga ometi on tulnud Reedal seal kohal käia: "Tekkisid muud probleemid. Alkohol ja vargused. Siis käisime küll koos aru andmas. Kord sõitis politsei hoovigi. Jamasid oli igasuguseid – küll talutati ta maanteekraavist koju ja küll käis ta kaklemas. Ma ei julgenud öösiti magadagi, kui teda kodus polnud, kogu aeg oli hirm, kuni laps siis lõpuks mõistuse pähe võttis."

Mis talle aru tagasi tõi? "Sõjavägi! Päriselt! Tal tekkis seal huvi sõjatehnika vastu ja leidis uued sõbrad ja muud huvid. Nüüd on ta juba abielus ja kolme lapse isa. Ja mina magan öösiti rahulikult," muigab Reet.

Annika (nimi muudetud) oli varases noorukieas üsna isepäine tüdruk. 13aastasena meeldis talle üle kõige veeta aega endast vanemate meestega – näiteks külapoe nurga taga ühes nendega siidrit libistada. Annika vanemad olid tüdrukuga hädas, nii naabrid kõrvalkorteritest kui -majadest kuulsid pidevat kisa ja kraaklemist, mis päädis sellega, et tüdruk alati lõpuks uste prõmmides paraadnast väljus ning taas – ei kuskile mujale kui vanade sõprade juurde lohutust otsima läks.

Et ükski abinõu vilja ei kandnud, võtsid Annika vanemad viimaks kasutusele äärmusliku abinõu, mis hoidis enda välimusele suurt rõhku paneva neiu koduseinte vahel – nad ajasid ta pikad kiharad maha, täiesti siilipeaks.

See aga hoidis tüdrukut ohjes paraku täpselt senikaua, kuni oli soe – külmal ajal tõmbas ta mütsi pähe ja läks jälle. Kuigi Annika on vahepeal täisealiseks saanud, pole peod tema elus lõppenud – tihti nähakse teda eri meestega aega veetmas, ainult siidripudel näpu vahel on asendunud kangemaga.

Purjutamise rekord kuulub 17aastasele neiule

Mullu tuvastati alaealistega seotud alkoholiseaduse rikkumisi 3805 korral, vastutusele võeti 3776 noort, neist 1415 juhul oli alkoholi kuritarvitajaks tütarlaps.

Alla 14aastaseid alkoholi tarbinud lapsi oli 183 korral, noorimateks neist neli 10aastast poissi. Kõige suurema osa moodustavad siiski 16-17aastased lapsed.

Korduvalt alkoholijoobes vahele jäänud lastest kuulub rekord 17aastasele tütarlapsele, kes võeti möödunud aastal vastutusele 18. korral. Talle järgneb 15aastane tütarlaps 13 rikkumisega ja 16aastane noormees 12 rikkumisega.

Tallinna Kesklinna politseijaoskonna noorsoopolitseinik Vitali Matvejev ütleb, et koolivaheajal on noortel rohkem vaba aega ning ka üha soojemaks muutuvad ilmad toovad parkidesse aega veetma rohkem alaealisi.

"Vastavatud, noortele mõeldud turvakodusse viiakse noored, kes on tarvitanud alkoholi ning keda mingil põhjusel ei saa vanematele üle anda. Neid võib olla mitmeid – näiteks on lapsevanem tööl või viibib teises linnas või hoopis välismaal. On olnud ka juhtumeid, kus vanem ei nõustu lapsele järele tulema, sest lapsel on taolisi probleeme varemgi ette tulnud ning vanem on oma lapse ohjeldamisel jõuetu," räägib Matvejev.

Tema sõnul on politsei kohus alkoholitarvitamisega vahele jäänud nooruki rikkumisest lapse vanemaid teavitada, enamik noori seda loomulikult kardab ja palub mitte helistada: "Eesmärk pole karistada, mistõttu on juhtumeid, kui nooruki joove on väga väike, ning kui nooruk mõistab oma eksimust, saab noorsoopolitsei piirduda ka suulise hoiatusega. Kuid ka sellisel juhul teavitatakse kindlasti vanemaid, sest nemad on need, kes saavad lapsele selgitada alkoholi tarbimisega kaasas käivad ohtusid."

Taoline selgitustöö aitab Matvejevi hinnangul säästa noori võimalikest edaspidistest pahandustest – hirmu tekitamine ei pruugi aga loodetud eesmärki saavutada, mistõttu soovitab ta lastele rääkida, miks alkoholi tarbimine suurendab tõenäosust sattuda kergemini sekeldustesse, halvimal juhul langeda kuriteo ohvriks või lõpetada õhtu haiglas või politseijaoskonnas.