Varbakondi tagasitulek (7)

Okei, kõnd “Seksi ja linna” moodi killerkontsadel võiks igal naisel ollagi pelk ilus unistus, sest põhjuse-tagajärje suhe kukuks ehk lõpuks ikka sama välja. Aga no kolmandat korda üht ja sama suure varba nukki (peenema nimega hallux valgust) õndsa teadvusetuse hälli uuesti “saagima” minna on minu jaoks liig mis liig. Paraku seda oma paremale jalale otsa vaadates mul just teha tuleb.

Geenid ja värviline jalg

Aga algusest. Need suure varba nukid hakkasid mul kasvama, kui olin umbes 16. Mu emal olid nukid (nüüdseks opereeritud) ning tädidel ja vanaisalgi (kohe väga suured). Rahvameditsiinikud soovitasid määrida joodiga, mis pidavat varbakondile piduri peale tõmbama. Tädi, kes oli juba oma nukid lasknud ära opereerida, soovitas minna kirurgi juurde.

19 – ja elu esimene narkoos. Kui üles ärkan, on mu jala otsas kipsipomm. Karm hetk saabub siis, kui anesteesia valuvaigistav mõju ära kaob. Uus doos tuharasse toob leevenduse. Aga kuidas ma nüüd selle hella kobaka maha toetan? Paari päeva möödudes on see juba täiesti võimalik ning kipsiga liibates teen ära ülikooli esimese sessi. “Oi, kui ilus värviline jalg!” hüüatab kirurg palataliseerimata ukrainapärase aktsendiga, kui kips saab jala ümbert lahti lõigatud. Näen kollapunapruunikirju säärt ja jalalaba ning töntsikest, umbes sentimeetri jagu teisest varbast lühemat liikumatut juppi endise suure varba kohal.

Veel vähemalt kuu aega on mu jalg paras pontsik – kompressitan, peokingi jalga ei pressi ja teatrisse lähen roomikutega. Sõbrannale ärin maha enne oppi ostetud kingad – nendesse ma oma varbaid enam ei vääna.

Ajapikku on osakesest liigesest ilma jäänud varvas hakanud ka natuke liikuma, kuid endiselt pole paljud kingapaarid minu jaoks, ning harjutused, mis nõuavad suuremat sorti päkkade painutamist, tuleb vahele jätta.

Radikalism ja varvaste lahutus

Umbes kolm aastat pärast esimest oppi hakkab häda tegema ka teine, parema jala varbanukk – punetab, valutab ja protestib iga jalatsi vastu, kuhu ma teda toppida üritan.

Uus linn, uus töö, uus ortopeed. Mees vaatab mu opereeritud jalga, vangutab pead: “Väga radikaalne lõikus!” Kui tema teha olnuks, teinuks ta ehk sellise lõikuse üle 60aastasele. Soh! Üks mis kindel – parema jala liigest tuleb säästa.

Ikka veel imestan, miks ma omal jalal opisaali tatsata ja laua peale pikali visata ei või. Aga reeglid on reeglid, lasen end ratastel saali sõidutada ja lõikuslauale abistada. Kanüül veeni, unne, äratus, ja side ongi jala otsas. Mingit haiglavoodi soojendamist seekord pole, hetk toibu-mist ja tuleb takso kutsuda. Kuu aja pärast paistab jalg üsna kena, kuid siiski mitte täiuslik – ikka justkui paistaks väike muhuke ning suur varvas on teiste poole veidi kiivas. Aga äkki nii alguses peabki? Kuulan ortopeedi soovitust ning kannan esialgu suure ja järgmise varba vahel tropikest, mis need teineteisest lahus hoiaks.

Konstruktsioon ja ahistava varba mäss

Aeg läheb, aga muhk ei kao. Hoopis kasvama hakkab! Olen nii meeleheitel, et ostan mingist kataloogist seadeldise, mis suure ja järgmise varba vahel pikivahet hoiab. Selle moodustise teibin jala ümber ööseks. Hommikul paistab tõesti suur varvas sirgem, aga õhtuks on ta muidugi unustanud, kus ta koht on. Suudan purustada kaks plastist varbakonstruktsiooni. Konti see ei morjenda!

Poolteist aastat hiljem. “Tervist, jälle mina siin! Palun tehke mu jalg uuesti korda!” Seekord torkab ortopeed juba eos suure varba otsast sisse traadi, et kiiva kiskuvat suurt varvast kuidagimoodi ohjeldada.

Nüüd ma siin istun, kuus aastat hiljem, on märts. Järjekordsed kuus kuud saapa ja kummiku ahistust on põhjustanud minu suures varbas ja selle küljel elutsevas kondis sellise mässu, et ta on seniolematu visadusega hakanud ise ahistama teisi varbaid. Temas istuvat põletikukollet suudab maha rahustada vaid üks pruunikas salv. Nii ma siis teda muudkui tohterdan, andes varbale lubadusi deporteerida ta esimesel võimalusel sanatooriumiravile mõnesse plätukandmise riiki. Ah, õnnis aafriklane, kes sa käid ja jooksed paljajalu...

Miks kont tagasi kasvab?

See ei anna mulle rahu ja nõuan ühelt Eesti tunnustatuimalt ortopeedilt Madis Rahult aru, miks see suure varba nukk kõigest hoolimata tagasi tuleb.

Põhjuseks on:

• ebapiisav deformatsiooni korrektsioon,

• jalalaba muutused (vanusega) on arenenud edasi,

• jalgade operatsioonijärgse režiimi küsimused. Arvatakse, et pärast operatsiooni võib taas kõike teha.

Tihti soovib patsient saada väikese operatsiooniga head ja pikaajalist tulemust. Pahatihti on see võimatu. Näiteks on olemas nn nuki äralõikamise operatsioon (Schede operatsioon) ja luu nihutamise operatsioon. Esimesega eemaldatakse välja-ulatuv luu, kuid ei korrigeerita luud ennast. Saab ruttu jalale, kuid nuki tagasituleku tõenäosus on suur. Luutelge korrigeerivast operatsioonist taastumine on tunduvalt pikem (vähemalt kaks kuud), kuid tagasituleku tõenäosus väiksem.

Kas ainult geenid on kondi tekkimises süüdi?

Osaliselt on tegu geneetilise, osaliselt kahjuks soost tingitud jalanõu valikuga. Naistel lisanduvad pärast menopausi luu hõrenemise probleemid, mis seda soodustavad.

Miks muutub kont valusaks?

Probleemi võivad põhjustada: 

1) jalanõud, mis tekitavad varbanuki limapauna põletikku,
2) liigeses tekkivad artrootilised muutused, mis piiravad liikuvust ja vallandavad valu.

Milline on lahendus? Hirmutav radikalism (aga nukk ei kasva vähemalt tagasi) või korduv opereerimine?

Operatsioonitehnikaid on väga palju. Tehnika valitakse vastavalt muutusele ja see on kirurgi otsus, näidustuseks on suure varba valulik nukk, mitte deformatsioon ise. Sportlast opereerides peab kindlasti lähtuma põhimõttest, et tuleb säilitada eelkõige liigese hea, valuvaba liikuvus.

Probleem on tihti kompleksne ja puudutab kogu labajalga. Tüüpiline patsient on üle 55aastane naine, kelle jalavõlv hakkab vajuma, kuid kes, tahtes end endiselt noorena tunda, kannab kõrgeid kontsi ja kitsa ninaga kingi. Samas ei ole jalalaba enam nii elastne ega mugandu jalanõuga. Tekivad muutused ja neist esimesi on just suure varba nukk.

Mure lahenduseks on õige jalanõu valik (soovitatav 2–5 cm konts), vajadusel jalavõlvi kontroll, eritallad. On olemas suure varba nuki edasiarenemist piiravad vahendid: öörihmad, 1.–2. varba vahed, massaažilauad.

Treening, kehahoid ja valud

Uurin kiropraktik Allan Austin Oololt, kuivõrd võib varbakont mõjutada kehahoiakut ja treeningute tulemuslikkust.

Ta selgitab: Inimesed, kellel on suure varba kondid, kalduvad liikudes ja seistes hoidma oma keha raskust mitte jala keskel, vaid kannavad selle pigem jala välis- ja tagaküljele. Nii aga peavad tööle hakkama kompenseerivad lihased, mis mõjutavad kogu skeletti ja keha biomehaanikat – luid ja liigeseid, pahkluud, põlve, puusa ja selga. See võib põhjustada ülekoormust alajäsemetes, mõjutada tasakaalu hoidmist ja ka sportlikku sooritust. Suure varba kondiga inimesed tunnevad sagedamini valusid ka muudes kehapiirkondades – puusas, alaseljas, põlves ja mujal jalgades.