Lastepsühhiaater: söömishäirete parim ravi on söömine

Eesti Arstide päevadel ettekandega "Noorukite söömishäirete ravi ja diagnostika" esinenud Tallinna lastehaigla lastepsühhiaater Ere Vasli sõnul on sellest teemast oluline rääkida ka teiste valdkondade spetsialistidega, sest söömishäire avastamine ja ravi jätkub mitte ainult psühhiaatri juures, vaid sageli ka perearsti, günekoloogi või nahaarsti juures, vahendab meditsiiniportaal Med24.

Söömishäired on nimelt levinud haigused. Vasli sõnul võib arvata, et levimus jääb 5% kanti. Levimusuuringut Eestis tehtud pole, aga ilmselt jäävad tulemused teiste riikidega võrreldavaks.

5% anoreksiahaigetest sureb

„Söömishäired algavad väga varakult, sageli teismeeas või enne. Kui haigus jääb ravita ja tähelepanuta, siis on iseloomlik haiguse pikk kulg. See pikk kulg tähendab oluliselt häiritud elukvaliteeti," rääkis Vasli. „Inimese elu keskpunktiks kujuneb tema kehakuju ja söömine. See häiritud elukvaliteet tähendab sagedast haiglaravi, kui haigus muutub krooniliseks, ja pikki psühhoteraapiaid, mis on kulukad."

Söömishäired on Vasli sõnul kõige kõrgema suremusega psühhiaatrilised haigused. Näiteks anoreksia puhul arvatakse, et 5 protsenti haigetest sureb, kusjuures pooled neist surevad suitsiidi tagajärjel. Varane ravi võib kulgu oluliselt muuta.

Söömishäire kõige nähtavamad osad on häiritud söömine ja kehataju. Tegelikult on need Vasli sõnul sisemise häiritud arengu nähtavad küljed. „Selle sees on ikkagi psüühikaprobleemid," lisas ta.

On välja töötatud kolm küsimust, millele tasub mõelda, kui hinnata lapse või noore söömist:

Kas praegune toitumine on ohuks lapse tervisele või on ohuks sellise toitumise pikaajaline jätkumine?
Kas söömine on kahjustanud lapse sotsiaalset või emotsionaalset arengut või toimimist?
Kas toitumine või söömine on probleemiks peresuhetes?

Kui ükski neist vastustest on „jah", siis tasuks Vasli sõnul mõelda, mis toitumisega toimub.

Kehataju on sageli seotud paksusetunega. See sisaldab endas palju muid tundeid ja täitmata vajadusi. Selle hulka kuulub näiteks uskumus, et vaid teised on atraktiivsed ning et kehakuju või suurus tähendab isiklikku läbikukkumist või edu. See on sageli seotud häbiga ja ärevusega. Inimene tunneb end oma kehas ebamugavalt ja ebakindlalt.

Kõige nähtavam häire on anoreksia, mille levimus naiste hulgas on 0,9-2,2 protsenti. Selline inimene hoiab teadlikult oma kehakaalu alla normi. Keskmine haigestumise vanus on 15 aastat, kuid Vasli sõnul nähakse sageli ka 10-12 aastaseid haigeid. Varase ravi korral on see 80 protsendil edukas. Suremus on 5 protsenti. Buliimia levimus on naistel 1,5-2 protsenti. Keskmine haigestumise vanus on hilisteismeiga ja varane täiskavanuiga.

Oluline on märkida, et mida varem söömishäireid märgatakse ja raviga alustatakse, seda parem on ravitulemus. Laste ja noorukite ravi on edukam kui täiskasvanute ravi, kuna vähem on kroonilist kulgu ja pikaajalisi somaatilisi ja psühhiaatrilisi avaldumisi.

Mis viitab söömishäiretele?

Kuidas märgata? Vasli sõnul on oluline märgata kaalu muutust ning oodatava kasvu puudumist kasvukõveral. Sageli märgatakse suu ja hammastega seotud probleeme ning kardioloogilisi nähtusid (bradükardia, arütmiad). Tähtsad on gastrointestinaalsed nähud (refluks, kõhukinnisus, seedehäired, liiga kiiresti saabuv täiskõhutunne), endokriinsüsteemi nähud (amenerröa, libiido alanemine), kuiv nahk, juustega seotud nähud ja metaboolsed muutused (elektrolüütide nihked). Oluline on ka masendus, ärevus, kiire ärritumine, unetus, enesekahjustamine, keskendumisraskused, epileptilised hood ja suitsidiaalsus.

Märkamiseks on välja töötatud küsimustik:

Kas sa oksendad, kui su kõht on ebamugavalt täis?
Kas sa muretsed, et oled kaotanud kontrolli selle üle, kui palju sööd?
Kas sa oled hiljuti võtnud kaalus alla rohkem kui 6 kg kolme kuu jooksul?
Kas sa arvad, et oled paks, kuigi teised ütlevad, et oled liiga kõhn?
Kas sa ütleksid, et toit domineerib sinu elu üle?

Kui on kaks või rohkem „jah" vastust, siis on tõenäoliselt tegemist anoreksia või buliimia juhtumiga.

Vasli sõnul on peamine ravim söömine. Siiski hõlmab ravi muu hulgas esmast hindamist, psühhopteraapiaid ja nõustamist. Alaealiste korral on tegu pereteraapiaga, kuna seda häiret ei saa ravida pere toeta.