Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta aprillikuu Tervis Plussis.

Palju vaeva väikesest kübemest 

Marika Jürgenson, 24. aprill 2015, 12:47
Foto: PantherMedia / Scanpix
Kui igal kevadel kordub üks ja sama: nina on pikalt nohune ja punetavatest silmadest siriseb vesi, on ilmselt tegu õietolmuallergiaga.

Allergia põhjuseks on organismi ülereageerimine – ülitundlikkus teda ümbritsevate kahjutute ainete suhtes. Selle tekkimisel on geneetiline eelsoodumus: arvatavalt on koguni 40% inimestel kaasasündinud allergiarisk. Miks allergia välja kujuneb, pole veel täpselt teada, kuid inimese immuunsüsteemil ja ka keskkonnal on selles oluline roll.

Immuunsüsteemi ülesanne on kaitsta organismi viiruste, bakterite ja teiste haigustekitajate eest, nendele peaks keha aktiivselt reageerima. Samas aga on meie ümber palju organismile mitteohtlikku, näiteks õietolm, mille tõttu keha kaitsesüsteem erilist häiret tõstma ei peaks. Vahel nii siiski juhtub.

Üheks põhjuseks, miks immuunsüsteem ebaloomulikult käituma hakkab, on peetud asjaolu, et sel tuleb järjest vähem oma tegelikku ülesannet täita (pisikutevaba elukeskkond, vaktsineerimisega saadud kaitse jms) ning niimoodi “laiseldes” hakkab “igav”.

Näiteks õietolmuga kokku puutudes tembeldabki immuunsüsteem selle vaenlaseks, mille vastu astuda ja oma kaitsekohust täita.

Samal teemal

Õietolmuallergia ehk pollinoos on haigus, mida põhjustab ülitundlikkus puude ja rohttaimede õietolmu suhtes. See lööb enamasti välja koolieas, kuid viimasel ajal aina sagedamini just täiskasvanutel. Eelsoodumus on aga üldjuhul kujunenud juba varem.

Haigustunnused tekivad igal aastal taimede õitsemise ajal ja haigusnähud on tugevamad keskpäeval tuule või päikesepaistega, kui õhus on rohkem õietolmu. Niiske õhk takistab õietolmu levikut, seetõttu on allergikul kergem olla niiske ilmaga, samuti veekogude ääres.

Esimene vihmapäev pärast kuiva aega võib aga olla raske, sest taimed eraldavad enne vihma tavapärasest suurema koguse õietolmu. Ka esimene kuiv päev on talumatu – vihma ajal taimed lakkavad tolmlemast ja koguvad jõudu, kuid niipea kui ilm taas lubab, paiskavad õhku suurtes kogustes tolmu.

Ärritavad tolmuterad

Kuigi maal on õitsvaid puid ja taimi rohkem, kimbutab õietolmuallergia linnainimesi palju sagedamini kui maainimesi. Paljus võib selle põhjuseks olla saastatud linnaõhk. Õietolmuterakesed on imetillukesed ja väga kerged ning puhtas looduses lendlevad need väga kõrgel.

Nii õietolmu enda kui ka keemilise õhusaaste tõttu kujunevad välja õietolmuallergiale omased haigustunnused: silmade punetus ja sügelemine, silma-ümbruse turse, pisaravool, nina sügelemine, sagedane aevastamine, vesine nohu või ninakinnisus, sügelus kurgus, köhatamine, võib ette tulla ka hingamisraskusi.

Peale selle võib esineda ka nahalöövet, huulte sügelemist, seedehäireid, pea- ja liigesevalu ning kehatemperatuuri tõusu. Just seetõttu, et paljud sümptomid sarnanevad külmetushaiguste tunnustega, nimetatakse õietolmuallergiat rahvasuus ka heinanohuks või heinapalavikuks.

Kui tundemärgid löövad välja ilusa päikesepaistelise ilmaga, aga vihmase ilmaga kaovad, on tõenäoliselt tegemist allergiaga.

Pollinoos võib väldata märtsist septembrini, sest kogu selle aja jooksul on meie parkides, aedades ja vabas looduses õitsvaid taimi ja puid. Märtsis, aprillis ja mais on sarapuu, kase, lepa, tamme, pärna, jalaka, vahtra, papli ja võilillede õitsemise aeg. Eestis tekitavad kõige rohkem õietolmuallergiat kask, lepp ja sarapuu.

Nõrgema ärritava toimega on paju, tamme, jalaka, vahtra, pärna ja papli õietolm, aga allergiat võivad põhjustada isegi kuusk ning mänd. Varajasel ja päikeselisel kevadel võib lepa ja sarapuu õitsemine alata juba veebruari lõpus.

Juunis ja juulis õitsevad aasaheinad ja kõrrelised: timut, kerahein, aruhein, orashein, raihein, rebasesaba, nurmik, luste, nisu, rukis, oder, kaer ja pilliroog. Kõige rohkem tekitavad allergiat timut, kerahein, rebasesaba, aruhein, aga ka rukis. Haiguspuhang algab tavaliselt ajal, mil hein on niitmiseks valmis, seega nädal-paar enne jaanipäeva, ning võib kesta kuni juuli lõpuni.

Augusti ja septembri õitsejad on umbrohud ja sügislilled: koirohi, malts, kõrvenõges, teeleht, astrid, krüsanteemid jt. Tuleb arvestada, et üks kõige agressiivsematest allergiatekitajatest on koirohi, mis võib õitseda veel oktoobriski.

Ristallergia

Seepärast ei soovitata süüa allergiat tekitava taime vilju ega kasutada seda taime oma eluruumides. Näiteks sarapuutolmu talumatuse korral kutsub allergianähtusid esile ka pähklite söömine. Puude õietolmu vastu allergilised ei talu sageli ka õunu, viinamarju, rosinaid, tomateid, porgandeid, mandleid, kase- ja teisi taimemahlu ega maitsetaimi. Kui tavaliselt pärast keetmist või kuumutamist toidu allergiline toime kaob, siis pähklite, mandlite ja maitseainete kohta see ei kehti.

Maitsetaimedest võivad allergiapuhangule kaasa aidata mitmed eksootilised vürtsid, sealhulgas ingver, isegi ingveritee. Ka mitmetel eksootilistel puuviljadel, näiteks kiividel, virsikutel ja banaanidel, on molekulaarne sarnasus meie oma maa taimede allergeenidega, seetõttu võib nende viljade aastaringne suurtes kogustes söömine luua eelsoodumuse allergia tekkeks või avaldumiseks.

Kõrreliste ja aasaheinte suhtes tundlikud ei talu jahu ja tangaineid, seda eelkõige just vastavate taimede õitsemise ajal. Päevalille õietolmu allergiaga inimesed ei saa süüa päevalilleseemneid ja rafineerimata taimeõlisid (isegi külmpressitud oliiviõli) ning halvaad, sest need sisaldavad allergeenina toimivat taimevalku. Ka majonees võib allergiat esile kutsuda, peale õli on selles ka sinepit, mille allergeenid on kõrreliste omadega sarnased.

Kõige sagedamini ei talu õietolmuallergikud mett. Seetõttu ei sobi allergikule meega glasuuritud müslid. Sageli tunneb õietolmuallergik vaistlikult mee suhtes vastumeelsust – see ei maitse talle, juba väikegi kogus tekitab ebameeldivustunnet.

Vaevusi põhjustavad vahel ka ravimtaimed või taimseid komponente sisaldavad kosmeetikavahendid. Looduslikud apteegipreparaadid võivad allergikul näiteks nohu või köha hoopis süvendada. Ka ei maksa korvõieliste suhtes ülitundlikul inimesel tarvitada külmetushaiguste ärahoidmiseks päevakübaraekstrakti ega juua saialilleteed. Paljusid taimseid koostisosi sisaldav Bittneri palsam ei sobi heinanohu all kannatajale.

Nii mõnigi kallis loodustoode võib õietolmuallergiat põdeval inimesel hoopis nahaärritusi põhjustada. Näiteks kosmeetikas sageli kasutatav kummel sarnaneb tuntud õietolmuallergeeni koirohuga. Nii õitsev kummel ise kui ka seda sisaldavad tooted tekitavad tundlikel mõnikord nii nohu kui ka muid allergianähte. Kummelit või saialille sisaldavad hambapastad ja hügieenivahendid (tualettpaber, paberrätid, majapidamispaber, pesukaitsmed jms) võivad õietolmurohkel ajal allergianähtusid soodustada.

Allergik peaks ettevaatlik olema ka mitmete alkohoolsete jookidega: vermut sisaldab koirohtu, taimenapsudes on ärritavalt mõjuvaid komponente, samuti osas veinides. Heinapalaviku korral ei sobi ka õlu, kali ega odav viski, sest need on valmistatud odrast, nisust või rukkist. Eriti allergeenirohke on koduõlu, selles osas süütuim aga “surnud” purgiõlu.

Enneta ja leevenda

Õietolmuallergik peaks oma organismi eripäraga arvestama ja taimede õitsemise ajal jälgima, millised toiduained ja majapidamistarbed võivad allergianähte süvendada. Selliste toiduainete söömist tasub allergiaohtlikul ajal vähendada, neid kuumtöödelda või üldse vältida.

Õietolmuallergia korral ei sobi tuppa vaasi lõikelilled ega urvad, ka osa õitsvatest toataimedest (näiteks pelargoon) võib limaskesti ärritada. Õitsemise ajal tuleks kodus iga päev märja lapiga tolmu pühkida ja tuulutamiseks avada vaid üks aken, millele ette riputatud märg lina või spet-siaalne kaitsefilter.

Müügil on mittekootud kangast just selleks otstarbeks. Palju odavam, aga peaaegu sama tõhus on aiatarvete poest ostetud peenraloor, mille saab tuulutusakna ette kinnitada. Aeg-ajalt võiks selle veega läbi loputada. Kasulik on ka õhupuhastusseade.

Õitsemise ajal tuleb loobuda õues pesu kuivatamisest. Väljas on soovitatav viibida vaid hommikuti ja õhtuti, mil puude ja rohttaimede tolmlemine pole nii intensiivne kui keskpäeval. Kõige ohutum on viibida mere ääres. Samas aga tasub heinanohu põdejal vältida randu, kus kasvab pilliroog, üks allergiapuhanguid esile kutsuvatest taimedest. Kui on tarvis niita või rohida, peaks kasutama töörõivaste kauplustes müüdavat allergiku kaitsemaski.

Autoga heinamaa või põllu veeres sõites tuleb aknad kinni hoida. Abi on kliimaseadmest, mis lubab akna ka kuuma ilmaga kinni hoida: nii ei pääse autosse õietolm ega keemiline saaste.

Silmi kaitsevad tõhusalt õigesti valitud päikeseprillid. Prillid peavad silmad võimalikult tihedasti katma: niimoodi ei pääse ligi ärritust esile kutsuvad tolmuosakesed ja ka päikesekiirguse eest on silmad hästi kaitstud.

Kuna õietolm kinnitub kergesti juustesse, tuleks pea mütsi või rätiga katta ja pärast looduses viibimist juuksed enne magamaminekut puhtaks loputada. Niiske lapiga peaks õietolmu maha pühkima ka õues käivate lemmikloomade kasukalt.

Sügelevat ja nohust nina võib loputada meresoola- või füsioloogilise lahusega. Allergianähte aitavad leevendada apteegi käsimüügis saada olevad allergiatabletid, silma- ja ninatilgad. Toime avaldumine võib aga vajada aega, allergiaravimi peaks sisse võtma enne allergeeniga kokkupuutumist.

Tugevate haigusnähtude ja hingamisraskuste korral tuleks kindlasti arstiga nõu pidada. Allergoloog aitab välja selgitada, mille suhtes ollakse ülitundlik, ja määrab ka tõhusama ravi. Mõjus on näiteks spetsiifiline immuunteraapia,

mida tehakse vaktsineerimise põhimõttel: kindla aja tagant süstitakse lahjendatud allergeeni suurenevates doosides. Seda protseduuri tehakse õietolmuallergeenidest vabadel talvekuudel ja kogu ravikuur kestab kaks kuni viis aastat.

Allikas: allergoloog, meditsiiniteaduste doktor LARISSA RODMAN Euroopa riikide kohta saab õietolmuseire andmeid aadressil www.polleninfo.org