Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta aprillikuu Tervis Plussis.

Mida ainevahetus meie kehas teeb? 

Marika Jürgenson, 16. aprill 2015, 13:15
Foto: PantherMedia / Scanpix
Ainevahetus (metabolism) on üks elu tähtsamaid toimemehhanisme. See hõl­mab ko­gu inimese or­ga­nis­mi, võimaldab sel kasvada, areneda, säilida, uueneda ja paljuneda.

Kogu ainevahetussüsteem on vastastikuses seoses olevate loendamatute keemiliste reaktsioonide kogum, mis moodustab justkui igale organismile ainuomase energiavabriku. Toor-ainet saab see tootmine sissehingatavast õhust ning igapäevasest toidust ja joogist. Selle protsessiga on seotud hingamine, söömine, seedimine, imendumine, rakkudesisene ainevahetus ning jääkainete eritamine ja väljutamine.

Samal teemal

Seetõttu on aktiivselt kaasatud hingamiselundid, mille kaudu varustatakse organismi hapnikurikka õhuga ning väljutatakse jääkaine süsihappegaas (ninaõõs, kõri, hingetoru, bronhid, kopsud); seedeelundkond, mille abil saab organism toidust ja joogist kätte kõik vajalikud ained (suu, hambad, neel, söögitoru, magu, soolestik); vereringe, mis vajalikud ained ja hapniku iga keharakuni viib ja rakud jääkainetest vabastab, ning eritus-elundkond, mille kaudu jääkained kehast väljutatakse (neerud, kusepõis, kuseteed, soolestik, kopsud, nahk).

Ehitamine ja lõhustamine

Kogu organismi hõlmav ainevahetusprotsess ongi seotud just nimelt energia tootmise ja kulutamisega, mida tagavad kaks vastastikust reaktsiooni: lõhustamine ja ehitamine. Seedimine on lõhustamisreaktsioon, mille käigus lagundatakse toidu-ained toitainemolekulideks ja vabaneb energia. Keha ülesehitamine, organismi kasvamine ja rakkude uuendamine on ehitamisreaktsioon, mis nõuab ja kulutab energiat.

Need kaks – lõhustamine ja ehitamine – peak­sid ole­ma oma­va­hel ta­sa­kaa­lus, kusjuures see suhe on igal ini­me­sel in­di­vi­duaal­ne. Vastavalt inimese vanusele see suhe muutub: täisealiselt on need kaks reaktsiooni võrdsed, lapse- ja noorukieas on ülekaalus ehitamisreaktsioon ning vanaduses lõhustamisreaktsioon.

Tavapäraselt on meestel ainevahetus kiirem kui naistel ja noortel kiirem kui vanadel. Kuna ainevahetusprotsessi reguleerivad närvisüsteem ja sisenõristussüsteem (ajuripats, kilpnääre, neerupealsed, kõhunääre, sugunäärmed jms), siis on loomulik, et selle kiirus võib eluetapiti teatud tingimustel muutuda. Öösiti ainevahetus aeglustub, hommikul taas kiireneb ja pärast söömist intensiivistub veelgi. Kehaline koormus, stress ja emotsionaalne erutus virgutavad ainevahetust.

Mõte ja lõhnad

Kuna seedimisprotsessil on ainevahetuses täita väga oluline roll, tuleb söömisele pühendada piisavalt aega, see peab olema nauditav toiming. Nii nagu pole ükskõik, mida süüakse, pole ükskõik ka see, kuidas ja kellega koos seda tehakse.

Õige seedeprotsessi käivitumisel on omad kohustuslikud faasid, millest kas või ühe vahelejätmine või sagedane eiramine võib ainevahetusele pärssivalt mõjuda. Kogu toidu energiaks töötlemise ahela esmane lüli on psüühiline faas ehk toidust mõtlemine. Sellele järgneb toidulõhna tundmine ja söögi nägemine, millega kaasneb protsess ajus, et algatada seedimiseks vajalike biokeemiliste ainete vabastamine.

Pärilikkus ja kehakaal

Individuaalset energiakulu iseloomustab organismi põ­hi­aine­va­he­tu­s, mille võib jaotada eri ala­lii­ki­des­se: sü­si­ve­si­ku­te, ras­va­de, val­ku­de, mi­ne­raa­lainete aine­va­he­tu­s jne. Põhiainevahetus on tihedasti seotud pärilikkusega.

Tihtipeale on ka aine­va­he­tu­se­ga seo­tud hai­gu­sed pä­ri­li­kud, seepärast on tähtis ana­lüü­si­da oma esi­va­ne­ma­te ter­vist, toi­tu­mis­har­ju­mu­si ja elu­stii­li ning võr­rel­da se­da oma ke­ha­ku­ju, har­ju­mus­te ja te­ge­mis­te­ga.

Vas­ta­valt sel­le­le saab igaüks meist ol­la oma ter­vis­li­ku sei­sun­di mõ­nin­ga­ne en­nus­ta­ja, aga ka hai­ges­tu­mi­se ära­hoid­ja, sest vajalike elustiilimuudatustega on võimalik kroo­ni­li­si terviserikkeid ja hai­gu­si kas väl­ti­da või nende avaldumist kau­ge­mas­se tu­le­vik­ku ni­hu­ta­da ja lee­ven­dada.

Niisugused terviserikked on kaalutõus ja sellest tulenevad haigused (II tüüpi suhkruhaigus, kõrgvererõhktõbi, südamehaigused jms), aga ka veresoonkonnaprobleemid (lupjumine, veenilaiendid jms) ning kilpnäärmehaigused.

Ke­ha­kaa­lu tõus või lan­gus on vii­de aine­va­he­tu­se ta­sa­kaa­lu ka­du­mi­se­le. Ainevahetus on kas aeg­lus­tu­nud või kii­re­ne­nud me­nüü muu­tu­mi­se või mõ­ne ter­vi­se­häi­re ta­ga­jär­jel või kulutab inimene energiat vähem või rohkem, kui seda toiduga saab. Üleliigse talletab organism tagavaraks: nii süsivesikute kui ka rasvade ülejääkidest saab lõppkokkuvõttes polster, mis ladestub peamiselt puusadele ja kõhupiirkonda. Sellise rasvalademe põletab ära üksnes intensiivne ja süstemaatiline liikumine.

Mõistlik söök ja liikumine

Kaa­lu­tõu­su saab pea­ta­da suh­te­li­selt väi­kes­te muu­da­tus­te­ga: kui pii­ra­ta ras­va­de osa ja suurendada värskete aiasaaduste rolli igapäevamenüüs. Ener­gia­puu­du­jää­gi kor­vab or­ga­nism sel ju­hul la­des­tu­nud ras­va­de ar­vel. Kasulik on süüa tihedamini, kuid väiksemate portsjonite kaupa, vältida valmis kiirtoite ja valgest jahust magusaid küpsetisi.

Pa­ral­leel­selt me­nüü muut­mi­se­ga tuleb tõ­hus­ta­da ka ener­gia ku­lu­ta­mist ehk liikumist. See ei pruu­gi ilm­tin­gi­ma­ta tä­hen­da­da tren­ni mi­ne­kut või ak­tiiv­se ter­vi­se­spor­di­ga alus­ta­mist, pii­sab täiesti regulaarsest iga-päevasest kõn­di­mi­sest.

Kõn­di­mine on ter­vi­se sei­su­ko­hast vä­ga täh­tis lii­ku­mis­viis, mi­da saab har­ras­ta­da igal ajal, igal pool ja iga il­ma­ga täies­ti ta­su­ta.

Näiteks võib tööle minnes jätta auto kau­ge­ma­le park­las­se ja kõndida üle­jää­nud va­he­maa jalg­si, juhul kui ei ole võimalik ko­gu teed ko­dust töö­le jalg­si käia.

Kesk­ealis­tel ja eaka­ma­tel suu­re­neb füü­si­li­se koor­mu­se va­ja­lik­kus tunduvalt. Et kaa­lus al­la võt­ta, on tar­vis vä­ga krii­ti­li­selt päe­va­me­nüü üle vaa­da­ta ja toi­du­ko­gu­seid vä­hen­da­da, sa­mu­ti roh­kem lii­ku­da. Ideaal­ne oleks vä­he­malt kolm kor­da nä­da­las tun­ni­ajalisi ja­lu­tus­käi­ke et­te võt­ta, ujuda, suu­sa­ta­da või jalg­rat­ta­ga sõi­ta.

Kindlasti tuleb vältida suitsetamist, liigsöömist, hootist näljutamist ja kiiret kaalulangetamist erinevate dieetidega (eelkõige aga kiireid tulemusi lubavate preparaatidega), ülesportimist ja istuvat eluviisi.