Agnes Aaliste: olen sefiiri ja küpsiste peal üles kasvanud
Eelmisest kirjutisest on möödas kaks nädalat. Läinud on üldiselt hästi – nii kehal kui ka vaimul. Olen söönud palju juurvilju ja kana. Hommikuse leiva olen vahetanud tatragalettide vastu. Tavalise juustu asemel ostan lahjat juustu. Seasingi asemel kalkunisinki. Väikesed asjad. Kaalu on selle ajaga läinud 1,5 kg. Samas luban endale sõbrannadega kohvikus käies ikkagi paar klaasi veini. Vahel pitsi konjakitki. Ükskord tellisin ka tüki kooki.
Koogist rääkides: ma olen sefiiri ja küpsiste peal üles kasvanud. Lapsest peale olen eelistanud magusat soolasele toidule ning keegi pole mulle seda ka kunagi keelanud. Mulle ikka väga meeldivad magustoidud. Mõne inimese jaoks on raske loobuda šašlõkist, mõne jaoks alkoholist, minu jaoks on raskeim loobumine magusast. Kahe nädala jooksul on mind tabanud kaks magusakriisi.
Esimene neist tabas mind Prismas olles. Jalutasin lettide vahel ja ladusin korvi ainult tervislikku. Ma isegi ei plaaninud magusa kraami vahekäigust läbi jalutada. Paraku oli aga Kalevi pühadešokolaadi kampaania toodud puuviljaleti kõrvale. Piimašokolaad mustikatäidisega! See tundus täiuslik. Ma ei ostnud seda. Järgmised paar tundi mõtlesin sellele šokolaadile ja sellele, et ma ei ostnud seda ja et ma peaksin selle otsuse üle uhke olema. Aga ma polnud uhke. Ma olin vihane, sest ei saanud teada, kuidas see pühadešokolaad maitseb. Tundsin ilmajäetuse tunnet. Järgmisel päeval kurtsin kolleeg Rauno Märksile, et see šokolaad kummitab nüüd. Ta küsis, miks ma seda siis ei ostnud ja paar tükikest ei võtnud, ei pea ju kohe kogu tahvlit ära sööma. Selles asi ongi – mina pean! Kui mul on kodus tahvel piimašokolaadi, siis ma söön selle ära. Kohe ja korraga. Ma ei saa aru neist inimestest, kes söövad komme ja šokolaadi jaokaupa. Mul on kas kõik või mitte midagi. Sel korral oli mitte midagi. Paari päeva pärast sain ma sellest šokolaadist üle. Ma ei tea siiani, kuidas see maitseb.
Üks kriisiõhtu meenub ka. Olin küll päeval söönud korraliku lõuna, aga õhtuks tuli ei tea kust kohutav magusaisu. Selline magusaisu, et roni või mööda seinu üles. Kodus midagi magusat loomulikult polnud. Sõin siis porgandeid. Need tegid olemise veel hullemaks, sest tekitasid kõhtu õõnsa tunde. Magusaisu säilis. Järgmine asendus oli must tee piima ja meega. Mett panin kamaluga. Esimene tass rahustas, teine aitas. Õnneks! See oli raske õhtu. Hiljem oli natuke hea meel küll, et poodi marmelaadi järele ei jooksnud.
Pärast seda ostsin apteegist kroomitablette, pidi magusaisu vastu aitama. Näis, näis.