Kas ohatist saab ära hoida? Kas teadlased on lõpuks ometi teada saanud, kuidas seda ravida? Kas juba välja löönud ohatise korral pakub miski ka leevendust? Tervis Plussi küsimustele vastab nahaarst Sirje Liiv.
Samal teemal
Mis on lihtohatis? On see ravitav?
Lühim vastus on: mitteravitav viirushaigus. Lihtohatise ehk herpes simplexi viirusel on kaks alatüüpi. Neil viirustel on sarnane ehitus ja nad on paljuski ühesugused, samas on neil ka mitmeid erinevusi. Kõige levinum on tavalise huuleherpese tekitaja HSV-1 ehk herpes simplex virus 1. Uuringute andmetel on see viirus 80–90% inimeste organismis olemas. Samas ei pruugi see mõnedel andmetel isegi pooltel viiruskandjatest nahal väljenduda.
Haigus ilmneb villilise lööbena just kolmiknärvi innervatsiooni aladel: silmade, lagipea, nina piirkonnas ja kõrva eesmises osas ning alalõual. Kõige sagedamini esineb herpes just nina ja suu limaskestadel, sh huulepuna üleminekualal ehk limaskesta piiril. Tavaliselt kordub herpes ühes kohas.
On ka teine viirus, genitaalherpese tekitaja HSV-2 (herpes simplex virus 2), mis avaldub villilise lööbena suguelunditel.
Herpese ägenemiste vahe võib olla üsna pikk. Kus on viirus siis, kui ta parajasti limaskestal või nahal ei võimutse?
Tegemist on viirusega, mis kahjustab nii nahka kui ka närvirakke. Esmase nakkuse koldest läheb ta närvide tundeharusid pidi ganglionidesse ehk närvisõlmedesse, kus viirus on puhkeolekus. Kui ilmneb tugev ärritav faktor (stress, päikesekiirgus vm), hakkab viirus ganglionis vohama ja siirdub närvitundeteid mööda tagasi nahapinnale. Algab haiguse uus äge periood.
Oluline on teada, et mõlemad alatüübid võivad põhjustada herpeseinfektsiooni ka teistes kehapiirkondades. Enamasti on nii, et ülakehal tekitab villilist löövet HSV-1, näiteks sõrmeotsaherpes, nn maadlejate herpes jne. Alumisel kehapoolel, kus tekitajaks on HSV-2, võib esineda löövet ka näiteks tuharatel ja säärtel.
Kuna ganglionid on närvisüsteemi osa, võib just HSV-2 põhjustada rasketest haigustest (nahahaigused, HIV) või doonororganist tingitud immuunsüsteemi nõrkuse korral väga raskeid tüsistusi.
Kas herpeseinfektsioon on nakkav?
Herpeseinfektsioon on väga nakkav. See levib edasi villivedeliku ja genitaalsekreedi kaudu. See tähendab, et viirus võib edasi kanduda erinevate “vahendajatega”, näiteks süljega joogiklaasil või riietega. Seda muidugi otsese kontakti korral, mis antud näidete puhul tähendab esemete jagamist.
Olukorra teeb keerukaks veel see, et haigus on nakkav ka siis, kui nähtavaid villikesi viiruskandja nahal pole – võib juhtuda, et närviganglionis on toimunud haiguse järjekordne ägenemine ja haigustekitajad jõuavad tundenärvi harusid pidi nahale, kuid immuunsüsteem on nii tugev, et villikesi ei teki.
Esmane nakatumine võib toimuda ka varases lapsepõlves ja täiskasvanuna ei pruugi haiguse läbipõdemine meeleski olla?
Seda küll. Üsna sageli saadakse esmasnakkus varases lapsepõlves. On täheldatud, et kui see toimub 1.–3. eluaastal (mõnedel andmetel kuni 5. eluaastani), võib haiguse läbipõdemine kulgeda märgatavalt raskemini kui hilisemad ägenemised. Lapsel on igemed turses, villikesed huultel, kurgulael, igemetel ja/või põse limaskestadel. Lisaks üldised vaevused: palavik ja halb enesetunne. Samas võib haigus kulgeda sel eluperioodil ka ilma sümptomiteta.
Kuidas viirusinfektsiooni vältida?
Huuleherpese puhul tuleks vältida igasugust otsest kontakti nakkuskoldega. Nakkuse levimist takistab lihtsatest hügieeninõuetest kinnipidamine. Teisisõnu: igaüks võiks juua ikka oma pudelist limonaadi, limpsida vaid oma jäätist ja süüa ainult oma lusikaga. Genitaalherpese korral on nakatumise vältimine tunduvalt keerulisem. Kõige paremaks kaitsevahendiks on kondoom. Paraku peab tunnistama, et ka kondoom ei kaitse 100% ei ühegi suguhaiguse ega ka genitaalherpese eest.
Lisaks aitab lihtohatist ennetada immuunsüsteemi tugevdamine: piisav uni, tasakaalustatud toit, liigsest alkoholist ja suitsetamisest hoidumine, tervisesport. Lühidalt: stressivaba elu ja tervislik eluviis.
Kas vastab tõele, et ohatise villidele tekkinud koorikut ei tohiks ära võtta?
Haigustekitajad on just villis olevas vedelikus. Koorikut eemaldades võib herpesele lisanduda sekundaarne infektsioon – mädapõletik. Kui muidu herpes tavaliselt arme ei jäta, võib just selline teguviis muuta olukorra hullemaks. Herpesel peab laskma rahulikult paraneda. Küll aga võib appi võtta apteegi käsimüügis olevad spetsiaalsed kreemid ja plaastrid.
On küll. Raviskeeme on mitmeid, parima raviviisi selgitab välja arst. Esiteks episoodiline ravi iga ägenemise korral. Tähtis on, et arst kirjutaks ravimi välja juba enne järgmise haigushoo algust, ainult siis on võimalik alustada kuuri õigel ajal. Episoodiline ravi on üks efektiivsemaid ja aitab enamikul haigetel villide teket ära hoida.
Teiseks tablettravi pikema aja, näiteks aasta vältel (nn supressioonravi). Selline raviviis on näidustatud väga sagedaste haigushoogude korral, samuti siis, kui haigushood põhjustavad töövõime vähenemist ja psühholoogilisi probleeme.
On olemas ka profülaktiline ravi, mis tähendab ravi alustamist enne võimalikku ägenemist, näiteks enne suurt vaimset pingutust nõudvat olukorda (eksamid, töökoormuse kasv vm) ja kokkupuudet intensiivse ultraviolettkiirgusega (reis soojale maale).
Kas korra põdenu kannab haigustekitajat endas tõesti kogu elu ja uut puhangut on raske ära hoida?
Jah, nii see paraku on. Kes on kunagi herpeseinfektsiooni põdenud, jääb tekitaja kandjaks kogu eluks. Lohutav on teada, et terve inimese tugev immuunsüsteem on võimeline haiguse kliinilist avaldumist ära hoidma. Nii arstid kui ka patsiendid on tähele pannud, et herpeseinfektsiooni ägenemise kutsuvad esile stress, üleväsimus, tugev ultraviolettkiirgus ja teised viirusinfektsioonid. Seega on väga oluline hoida immuunsüsteemi tugevana ja püsida hea tervise juures. Mida kauem on herpes inimest vaevanud, seda nõrgemaks ja harvemaks muutuvad ka uued ägenemised.
Vaata ka www.nahaarst.ee
Sisuturundus
2 KOMMENTAARI