Kass jäi ette, kui paari seni pilvitusse koosellu sigines esimene väike lahkarvamus. Naine otsustas seepeale suhte katkestada – järgmisel korral on võib-olla tema see, kes vastu seina lendab.
Sellise loo rääkis mulle tuttav taksojuht Andres, kes vigastatud looma arsti juurde viis ja ühtlasi šokis perenaist rahustas. Saatuse iroonia ilmselt, kuid toosama taksojuht on ka ise olnud hädas liiga ägeda vihareaktsiooniga. Tal on kodus kaks suurt koera, kuid tema naaber ei salli penisid.
See on põhjustanud kahe pere vahel parasjagu tülisid. Muu hulgas on naaber käinud koeri õrritamas, et oleks põhjust väita – nad on ju kurjad. Kord, kui Andres nägi naabrit oma koera jalaga löömas, sai tal mõõt lõplikult täis.
“Võtsin maast kirve ja viskasin sellega naabrimeest. Mul oli hetkeks tunne, et kui ma ta kätte saan, tambin surnuks, kuigi jä- rele mõeldes ma teda ikka tappa ei tahtnud, pigem ehmatada,” tunnistab Andres. “Mu koerad on mulle nagu lapsed, katsugu keegi neid puudutada,” põhjendab ta oma reaktsiooni.
Kohus leidis siiski, et kirvega vehkides läks mees üle piiri. Ka kriminaalhooldaja, kelle juures Andres käib, arvas, et talle tuleks kasuks viha ohjeldama õppida.
Tavalisem kui võõrastele suunatud vägivald on aga viha, mis elatakse välja oma lähedaste peal. Inga jätab endast väga tugeva ja tasakaaluka naise mulje. Miski ei lase arvata, et lapsena sai ta peksa kogu aeg ja kõige eest.
“Olin ema ja isa esimene laps, see, kelle pärast vanemad pidid abielluma. Ilmselt ei andnud isa seda ei emale ega mulle iialgi andeks. Me saime mõlemad peksa igal võimalikul juhul. Ma ei mäleta enam, mille kõige eest. Iga pisiasi ärritas vanameest. Eriti hull oli siis, kui ta purjus oli. Kogu aeg oli tagumik verel. Õde ja venda ta aga miskipärast ei puutunud, ilmselt ei tundnud ta, et nemad tema elu rikkumises süüdi oleksid nagu mina,” meenutab naine.
Isa jättis Inga rahule alles siis, kui tütar piisavalt suureks saanuna kord talle ise keretäie andis ja tal ninaluu murdis. Ema sai aga nahatäisi seni, kuni isa vanadusest väetiks jäi ja enam lüüa ei jaksanud.
Kui viha läheb üle piiri
MTÜ Vägivallast Vabaks juht Velda Veia, kes on koos Kalev Aedmaga vedanud vägivaldsetele meestele suunatud viharavi gruppi, ütleb et viha on iseenesest tavaline tunne, mille taga on tegelikult hirm, et me ei kontrolli enam olukorda. Kõik me oleme vihastanud ja ilmselt ka teinekord häält tõstnud. Hull on aga lugu siis, kui viha niivõrd üle keeb, et käitumine muutub vägivaldseks.
Kalev Aedma sõnul on sel juhul tegu kas psühhiaatrilise probleemiga või puudulike sotsiaalsete oskuste ja õpitud käitumismustriga. Esimesel juhul ei sõltu plahvatav viha kohast ega sellest, kellele see on suunatud. Vihalaviini võib enda kanda saada näiteks avalikult esinev president või peaminister. Teisel juhul aga vihastatakse tavaliste inimeste peale igapäevaelus, kui tundub, et jõud tekkinud probleemidest muidu üle ei käi.
Sotsiaalsete oskuste puudumisest tingitud vihastamisest vabanemisel ongi abiks teraapiarühmad, mida rahvakeeli viharavi nime all tuntakse. Nende rühmade eesmärk on õpetada inimene oma negatiivsete tunnetega toime tulema nii, et ta enam vägivalda ei kasutaks.
Kelle probleem?
Velda Veia räägib, et rühma tulnud on esialgu solvunud ja süüdistavad teisi. Kui mees kurdab, et naine iriseb tema kallal ja seepärast ta lööb teda, siis selgitame, et irisemine on naise probleem, millega tema peaks tegelema, löömine aga siiski mehe oma. “Suuname nad tegelema mitte teiste kirumise, vaid eneseanalüüsiga.”
Teinekord kurdetakse, et lihtsalt ei jaksa oma eluga toime tulla. Üks mees näiteks väitis, et ta ei saa väikeste laste kasvatamisega vihastamata hakkama. Rühmajuht Kalev Aedma, kel olid endal parasjagu samuti lapsed kasvatada, küsis siis vastu, et kuidas tema saab.
“Vahel on tunne, et inimene ei ole kunagi elus kuulnud, kuidas käitutakse. Ema-isa on lihtsalt jätnud talle reeglid selgitamata,” ütleb Veia. Ta on gruppi tulnud meestelt sageli küsinud: “Mida teed sina selleks, et su perel oleks turvaline olla?”
Enamasti reageeritakse sellele siira imestusega, sest mees ei ole kunagi varem mõelnud, et tema peaks sellise asja eest hoolitsema.
Peale nende, keda teeb tigedaks just- kui liiga suur koorem, mida elu neid kandma sunnib, tuleb viharavile neidki, kes tahaksid kõige eest üksi vastutada ja muutuvad seetõttu haiglaselt kontrollivaks.
Kalev Aedma meenutab meest, kes tahtis otsustada sedagi, mis värvi huulepulka või küünelakki tema naine kasutab, ja sai loomulikult väga kurjaks, kui kõike tema tahtmist mööda ei tehtud.
Sellistele meestele on rühmajuhid püüdnud selgitada, et võimu ja vastutust on igas peres piiratud hulgal. Umbes nagu raha, et kui keegi kulutab rohkem, jääb teistele vähem. Kui keegi võtab endale kogu võimu, ei jää teistele midagi.
Lahendused vägivallale
Veia lisab, et ei maksa siiski arvata, nagu oleksid vägivallatsejad ise oma tegudega rahul. “Nad tunnevad end tegelikult süüdi,” kinnitab ta.
Rühmas hakkavad osalejad tasapisi teisi lahendusi nägema. Eriti tore olevat vaadata, kuidas mehed üksteist kasvatama hakkavad. “Näiteks oli meil kord mees, kellel olid kogu aeg olnud verinoored ja väga alluvad naised ja kes arvas, et nii peabki olema, teised aga polnud temaga eriti nõus,” meenutab Veia. “Üks mees siis lõpuks ütles nii vahvasti, et naine peaks ikka sõber ka olema.”
Kalev Aedma rõõmustab, et paljud on viharavi ajal leidnud töökoha ja suudavad seda ka pidada. “Varem oli neil probleeme tööl hakkama saamisega, sest kui miski ei meeldinud, kutsus see kohe esile äkkviha ja tüli.”
Uuringute järgi olevat vägivaldsest käitumisest loobunud koguni 70 protsenti viharavil osalejatest. Veia seda päris hästi ei usu. “Kui vägivallatsemast loobub 25 inimest sajast, on see superluks tulemus,” arvab ta.
Parim tagasiside tuleb aga vahel patsientidelt endilt ja nende lähedastelt. Näiteks kohtas Veia hiljuti üht viharavil osalenut, kellel oli kaasas ka elukaaslane. Naine teatas särasilmil, et mehe käitumine on viimasel ajal täiesti muutunud, mõistagi paremuse poole.
pärast kuulen ründaja kurvast saatusest...