Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta aprillikuu Tervis Plussis.

Kilpnäärme mõistatus (5)

Monika Tartu , 10. mai 2015 16:38
Foto: PantherMedia / Scanpix
Monika Tartu (41) peres on olnud kilpnäärmeprobleeme ja ka tema analüüsid viitasid esialgu kilpnäärme alatalitlusele. Kuidas tervis taas korda saada?

Kevadel 2012 tahtsin lõpetada ülikooli ja mul oli vaja valmis saada ja kaitsta magistritöö. Ka tööl oli täiskoormus. See oli väga stressirohke periood. Kogu aeg oli kiire, sõin valimatult kõike ja ükskõik mis kell. Ühel hetkel märkasin, et riided pitsitasid aina rohkem. Kaalumine pole mulle kunagi meeldinud ja see muutus veelgi ebameeldivamaks pärast halastamatult täpse digitaalkaalu ostmist.

Seetõttu ma mõnda aega lihtsalt ei kaalunud end. Jaanalinnuefekt aga asja ei parandanud, võtsin aastaga 10 kilo juurde. Lisaks külmetasid käed ja jalad pidevalt ning energiat oli vähe.

Olin lugenud, et sellised sümptomid võivad olla seotud kilpnäärme alatalitlusega. Kuna kilpnäärmeprobleeme on olnud ka mu tädil, siis palusin perearstil teha kilpnääret reguleeriva hormooni türeotropiini (TSH) analüüsi.

Alatalitlus – on või ei ole?

Samal teemal

Analüüsitulemus näitas, et TSH oligi normväärtusest (kuni ­4,0 mIU/L) veidi suurem – 4,536 mIU/L. Perearst seostas näitu kilpnäärme algava alatalitlusega. Ta soovitas hakata võtma hormoontablette ehk asendusravimit, mida kilpnäärme alatalitluse korral kasutatakse.

Ostsin tabletid küll apteegist välja, kuid jätsin avamata paki köögiriiulile vedelema, sest olin lugenud, et hormoontablette tarvitama hakates jäädki neid võtma. Samuti olin lugenud, et kilpnäärme talitlushäirete diagnoosimiseks vajalike analüüside kohta on arstidel eri arvamusi ning et kasutusel on erinevad TSH normväärtused, 0,3–5,5 mIU/L.

Minu TSH näit ei olnud normist väga palju suurem ja mõtlesin, et proovin oma organismi alguses pehmemate meetoditega tasakaalu saada.

Tänu heale sõbrannale, kes julges minu kaalutõusu teemaks võtta, läksin Figuurisõprade rühma. Sain kaaluga sõbraks ja võtsin suhteliselt kiiresti alla – kehakaal alanes 500 g kuni 1 kg nädalas. Kaalutõusu põhjus tundus seega pigem ülesöömine kui kilpnäärme alatalitlus.

Jätsin töö juures ära igapäevased tordi- ja kringlilõigud, mida kõikvõimalike isiklike ja töövõitude tähistamisel pakuti. Samuti lisasin mõned metsajooksud ja tegin kaks-kolm korda nädalas joogat. Arutasin kilpnäärmeprobleemi oma joogatreeneriga, kes soovitas teha mõningaid kilpnääret stimuleerivaid joogaharjutusi. Kahel korral käisin ka Tiibeti raviarsti Anu Rootalu juures ja proovisin jalatalla tsooniteraapiat.

Mul oli hea meel, et olin kaaluga sõbraks saanud ja et kilpnäärmeanalüüsid olid korras. Kuid õhku jäid mõned küsimused. Millised on kilpnäärme talitlushäirete põhjused? Kas kilpnäärme hormoonasendusravi alustades peab sellega jätkama elu lõpuni?

Häired kilpnäärme töös

Kilpnääre on kaelal paiknev väike liblikakujuline nääre, mis toodab organismi kasvu, arengut ja ainevahetust reguleerivaid hormoone türoksiini (T4) ja trijoodtüroniini (T3). Tervel inimesel kontrollib nende hormoonide sünteesi hüpofüüsist pärinev kilpnääret stimuleeriv hormoon TSH.

Kui kilpnääre toodab liiga palju hormoone, on tegemist kilpnäärme ületalitluse ehk hüpertüreoosiga. Kui hormoone on veres liialt vähe, on inimesel hüpotüreoos ehk kilpnäärme alatalitlus.

Kilpnäärme alatalitluse korral ainevahetus aeglustub ja esineda võivad väsimus, külmatunne, kaalutõus, aeglane südametöö, mälu halvenemine, keskendumishäired jm. Kilpnäärme ületalitluse korral võivad sümptomiteks olla kiire südametöö, närvilisus, hingeldamine, lihaste nõrkus, kaalulangus, juuste väljalangemine, struuma ehk kilpnäärme suurenemine jm.

Kilpnäärme ületalitluse korral langeb TSH tase alla normi, alatalitluse korral (kui alatalitluse põhjuseks on kilpnäärmehaigus) tõuseb normist kõrgemale.

“Põhjusi – ka ajutisi –, miks kilpnäärme talitlus liigub hüpo- või hüper­türeoosi suunas, on palju," selgitab Tartu Ülikooli kliinikumi arst-õppejõud endokrinoloogia alal dr Kaia Tammiksaar. “Siinkohal võiks välja tuua raseduse, östrogeenravi, kõrge kortisoolitaseme, kaloripiirangud ja anoreksia, madala seleenitaseme, joodi vähese või liigse tarbimise, suitsetamise, põletikud, süsteemsed haigused, liitiumisarnased ravimid, kiirituse, keskkonnakemikaalid.”

Ta lisab, et sageli on kilpnäärme talitlushäirete põhjustajateks autoimmuunhaigused (Hashimoto türeoidiit, Gravesi tõbi).

Diagnoosimine

Dr Kaia Tammiksaar selgitab, et kilpnäärme talitlushäire diagnoosimiseks on vaja kontrollida nii kilpnäärmehormoonide T3 ja T4 kui ka hüpofüüsihormooni TSH taset.

Kui TSH väärtused on piiripealsed, ei saa dr Tammiksaare sõnul üksnes selle alusel inimese tervise kohta mingeid järeldusi teha. Seetõttu peabki TSH väärtust hindama koos kilpnäärmehormooni T4 väärtusega.

Uurisin dr Tammiksaarelt, kuidas toimitakse juhtudel, kui TSH näit erineb normist väga vähe. Arsti sõnul ei pea väga väikese hormonaalse nihke korral raviga kiirustama.

TSH normväärtusena on Eestis tavaliselt kasutusel vahemik 0,4–4,0 mIU/L. See sõltub ka konkreetses laboris kasutatavast testimismetoodikast ja -vahenditest. 95% tervetel inimestel on seerumi TSH väärtus vahemikus 0,4–2,5 mIU/L. Alla 0,4 jääv TSH näit viitab kilpnäärme ületalitlusele ja näit, mis on kõrgem kui 4,0, ala­talitlusele.

Patsientidel, kellel TSH kontsentratsioon on suurem kui 2,0 mIU/L, on kasvanud risk haigestuda järgmise 20 aasta jooksul mõnesse kilpnäärmehaigusesse. Seetõttu võiks juhul, kui näit jääb vahemikku 2,5–4,0 mIU/L, TSH analüüsi poole aasta pärast korrata.

Ravi

Kilpnäärme alatalitlust ravitakse sünteetilise kilpnäärmehormooniga. Teisisõnu, tegemist on asendusraviga. Kilpnäärme ületalitluse raviks kasutatakse aga hormooni sünteesi blokeerivat ravimit. Dr Tammiksaare sõnul on oluline alustada ravi õigel ajal, sest viivitades võivad haiguse sümptomid tugevamini välja kujuneda ja tekkida juba mitmed tüsistused, näiteks südamepuudulikkus, eelkõige vanemaealistel.

Kuidas mõjutab aga hormoontablettide ehk kilpnäärme alatalitluse korral kasutatava asendusravimi võtmine organismi ja kilpnäärme talitlust? Kas kord raviga alustades peab hormoontablette võtma elu lõpuni või ainult olukorra kontrolli alla saamiseni?

Dr Tammiksaar selgitab, et nagu juba sõna “asendusravim” mõista annab, asendatakse tabletiga seda, mida inimese organism ise toota ei suuda. Hüpotüreoosi ehk kilpnäärme alatalitluse korral asendatakse ravimiga kilpnäärmehormooni.

“Kilpnäärme alatalitlusel on alati mingi põhjus ja enamasti pole see mööduva iseloomuga. Sagedasim hüpotüreoosi põhjus on kilpnäärme autoimmuunpõletik,” selgitab  dr Tammiksaar. “Seega, kui alatalitlus on välja kujunenud ja asendusravi alustatud, tuleb tavaliselt sellega jätkata elu lõpuni.”

Kaia Tammiksaar lisab, et sünteetiline kilpnäärmehormoon levotüroksiin on kehaomase kilpnäärmehormooni sünteetiline analoog. “Õige näidustusega ning õiges annuses tarvitatuna pole levotüroksiinil mingeid kõrvaltoimeid.”

Alternatiivmeditsiinis peetakse organismi tasakaalu hoidmisel väga oluliseks ka puhast keskkonda, kilpnäärme funktsiooni toetavat menüüd (nt sojatoodete ja ristõieliste köögiviljade söömise piiramist), liikumist, stressi vähendamist jms.

Ma ise eelistangi ravimeid võtta ainult siis, kui diagnoos on kindel ja ravimite võtmata jätmine seaks minu tervise ohtu. Arvan, et otsustasin õigesti, kui tookord ravimite tarvitamisega ei kiirustanud.

Minu isiklik arvamus on, et paar aastat tagasi normist veidi erinenud TSH näit oli ajutiselt mõne teguri tõttu suurenenud ja kilpnäärmehaigust tegelikult polnudki. Arvan, et minu puhul tuli tervise parandamisel ja ehk ka TSH näidu normi saamisel kindlasti kasuks stressi vähendamine ja oma harjumuste muutmine – tervislikum menüü, rohkem liikumist, sh jooga.

Ehk illustreeribki minu juhtum kilpnäärmehaiguste diagnoosimise keerukust. Tean nüüd, et kilpnäärme talitlushäirete korrektseks diagnoosimiseks on väga oluline teha kõik vajalikud analüüsid, ühekordsest TSH analüüsist ei piisa.

Ma ei teagi täpselt, mis tookord TSH suurt näitu põhjustas ja tänu millele see jälle normaliseerus. Mida ma aga täpselt tean, on see, et inimese tervis on tema enda oma. Teadlik patsient oskab olulisi küsimusi küsida ja oma probleeme paremini analüüsida. Koostöö arstiga on oluline, kuid see ei vabasta meid vastutusest oma tervise eest.