ABIKAASA ELU EEST VÕITLEV NAINE: ei tea, kas on hullem olla haige või seista ta kõrval (57)

Kaire ja Jarkko kohtusid 2008. aasta märtsis. Jarkkot piinasid toona pidevad peavalud, silmadele tegi haiget isegi valgus. Seda ei suutnud maha suruda ükski valuvaigisti. Arstid panid kiiresti diagnoosi – paar sai vaid kuu pärast tutvumist teada, et 27aastasel Jarkkol on teise staadiumini arenenud ajukasvaja.

"Ma ainult nutsin ja nutsin. Öösel olid paanikahood, pidev hirm," meenutab Kaire esimesi emotsioone ja lisab, et ehkki Jarkko ei näidanud midagi välja ja paistis rahulik, kartis tegelikult ka tema. "Mäletan, kuidas ta pärast operatsiooni ütles, et kartis kõige hullemat – kas surma või voodihaigeks jäämist. Kuna kasvaja pesitseb kõnekeskuses, siis enne operatsiooni ütlevad arstid alati, et nad ei saa garanteerida, kas ta pärast lõikust räägib või kas käed-jalad liiguvad."

Kaire ütleb, et pärast Jarkko haigestumist muutus nende elus kõik – alustades toitumisest, mida Kaire peab vähiravi juures ääretult tähtsaks, lõpetades mõttelaadi, soovide, unistuste ja väärtushinnangute muutumisega.

"Olen kirjeldamatult õnnelik, et Jarkko minu ellu tuli ja võttis omaks ka minu tollal seitsmeaastase poja. Ma võtan iga meie ühist hetke tänutundega," teatab Kaire. "Jätame siit arstivisiidid ja pideva hirmu välja."

"Me anname teile aasta!"

Pärast 2013. aastal tehtud operatsiooni olid Jarkkole tehtud aju- ja verepildid puhtad. Elu oli taas paika loksumas. Aga just siis, kui noortes tärkas lootus, et ehk ongi sõraline lõplikult seljatatud, mattus see unistus 2014. aasta oktoobris uude diagnoosi.

"Olime vannitoas. Naersime ja lollitasime, kui ühtäkki Jarkko silmad klaasistusid. Hetk hiljem nägin, kuidas ta õlad vajusid alla. Ta sai epilepsiahoo. Sellele järgnes veel paar hoogu ja saime juba ise aru, et midagi on valesti," räägib Kaire ja meenutab, kuidas arst kasvaja tagasitulekut kinnitas: "Selleks hetkeks oli see neljandas staadiumis. Kui varem andsid arstid ikka lootust, siis nüüd nad tõesti vaatasid meile lihtsalt siiralt otsa ja teatasid: me anname teile aasta!"

See oli hetk, kui Kaire tundis, kuidas kogu jõud tema kehas otsa lõppes: "Ma olin nagu vati sees ja kõik, mida seletas arst, tundus hoomamatu."

Ka haige Jarkko silmis pisarad ei teinud asja Kairele kergemaks: "Mina olin nii vihane ja nutsin. Mäletan, kuidas Jarkko arstile ütles: jumal tänatud, hullemaks see enam minna ei saa. Ise naeris. Aga meie mõlema reageeringu, minu viha ja Jarkko naeru taga oli hirm."

Kaire ja Jarkko arste ei usu, vaid hoopiski seda, et Jarkko on temaga ka 50 järgmist aastat. "Naerame, et meil on tegemata see mere ääres vanainimeste kombel keppidega jalutamine. Oleme imetlenud alati neid, kes on koos olnud aastakümneid ja tahaksime ise ka olla nagu nemad," ütleb Kaire.

Raskustest tuleb üle olla

Kaire ütleb, et kui Jarkko 2014. aastal teada sai, et vähk on tagasi, käis ta esialgu veel tööl, kuid selle aasta algul jäi koduseks – tervis ei lubanud enam rabelda. "Algul tundus tore, et ta on kodus. Saab puhata, kodu on korras ja toit valmis, kui me lapsega koju tuleme. Eks see nii ongi, aga suurem pinge on nüüd minul – tööpäevad on pikemad, et natukenegi rohkem raha teenida," räägib Kaire. Pere ülalpidamine nõuab ju tublisti raha, juba üksi ravimid.

Kaire ärkab nüüd hommikuti köögist tuleva pudrulõhna peale, mille Jarkko talle valmis on teinud.

"Jarkko ärkab varem. Kas pole rohtude pärast und või on peavalu kimbutanud. Kui mina pojaga ära lähen, jääb tema koeraga koju. See on tema aeg. Aeg vaadata enda sisse," ütleb Kaire ja lisab, et viimasel ajal teeb Jarkko seda üsna tihti: "Kirjutame teineteisele iga kahe tunni tagant ja ta teab, et kui ta kohe ei vasta, haaran autovõtmed ja sõidan kodu poole. Õhtuti jalutame metsas või lobiseme niisama. Nädalavahetustel püüame kogu perega midagi teha, kuid võib ette tulla päevi, kui kodus on kardinad ees, sest valgus teeb valu ja Jarkko magab. On päevi, kui teda vaevab meeletu peavalu ja kuigi tahaks nii väga aidata, ei saa seda ära võtta. Siis tuleb lihtsalt teineteisele toeks olla."

Peale hirmu Jarkko pärast muretseb Kaire teinekord sellegi üle, mis saab siis, kui midagi juhtub tema endaga.

"Oleme mõlemad positiivsed inimesed ja see on säilinud. Hirm jääb alateadvusesse ikka, aga sellest tuleb üle olla. Palju on küsitud, kuidas ma olen nii rõõmus ja naeratav. Aga kas te tõesti tahaksite näha iga päev nutvat masenduses inimest? Tuleb leida endas jõudu, seda on ju meis kõigis."

Mõni tuttav on perest eemaldunud.

"Inimesed ei tea, mida meiega rääkida, sest eks neid kimbutab teadmine, et Jarkko sureb ja tuleks nagu kuidagi teisiti temaga olla. Olen kuulnud ka, et kardetakse, et vähk nakkab. Aga ma ei süüdista neid inimesi – mõtetes on nad kindlasti meiega. Teine osa sõpru elab kaasa nagu ergutustüdrukud spordivõistlustel ja see on vahva!"

Kaire lisab, et ta on palju arutlenud, mis on hullem – kas olla haige või seista abitult haige kõrval. "Sellele polegi vastust. Mina annaksin kõik, et Jarkkol parem oleks. Ja ma loodan, et midagi muutub. Midagi, mis laseb tal minu juurde jääda," ütleb Kaire välja oma suurima unistuse. "Me mõlemad soovime vaid kindlust enda ellu. Me pole isegi kolmekesi – mina, Jarkko ja minu poeg, reisil käinud. See on üks unistusi ja selle võtame nüüd poolteise nädala pärast ette – läheme Pariisi."

Kaire ütleb, et kogu selle pika jutu peale võib keegi küsida, miks ta mehe haigusest teades Jarkko kõrvale jäi ja temaga abiellus. Vastus on lihtne: "Ma pole kunagi kohanud erilisemat meest."

Praegu saab Jarkko keemiaravi. Uued pildid ja visiit arsti juurde on juuni algul.

Nädalavahetusel peeti elu kinkimise suurtalguid

SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu korraldas mastaapsed üle-eestilised suurtalgud "Teeme ära! Kingime elu!", millega loodeti koguda ühe nädalaga nii palju annetusi, et kõik Eesti vähihaiged, keda haigekassa ei toeta, saaksid neile hädavajalikku ravi.

Annetusi kogusid üle Eesti ligi 200 vabatahtlikku, teiste hulgas ka ministreid ja riigikogulasi. Möödunud aastal kogus fond annetustena üle 300 000 euro. Selle rahaga sai toetada kõiki vähihaigeid, kes fondilt abi olid palunud. Nüüdsete talgute eesmärk oli kindlustada, et kõik saaksid abi. Tänavu koguti talgutel üle 44 000 euro.

Fondi juhataja Toivo Tänavsuu ütleb, et talgud õnnestusid.

"Ma ei uskunud, et tagasiside nii positiivne on. Vabatahtlikud tulid tagasi, emotsioonid olid laes. Lahkeid annetajaid, kellele ei pidanud midagi selgitama ja kes juba ootasid, et saaksid oma panuse anda, oli nii palju."

Tänavsuu sõnul oli eriliselt armas see, kuidas väikesed lapsed, kelle emad ei pannud annetajaid ehk tähelegi, võtsid taskust oma kommiraha ja poetasid selle annetuskasti.

Toivo Tänavsuu julgeb üsna kindlalt öelda, et sellistest talgutest kujuneb traditsioon. Talgutel osales Haapsalus annetusi kogudes ka Kaire, nentides kurba tõsiasja, et haigekassa ei suuda kõiki ravimeid rahastada hoolimata sellest, et kõik maksavad makse ja eeldavad, et saavad midagi ka vastu, peab ta selliseid fonde imelisteks.

"Kui see tegevus suudab pikendada kas või ühe inimese elu, siis tean, et olen teinud midagi väga tänuväärset."

SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu asutasid 5. veebruaril 2014 Hille ja Toivo Tänavsuu ning Janek Mäggi. Fond hüvitab annetustest koguneva rahaga võimaluste piires nende patsientide raviarveid, kelle arstirohte Eesti haigekassa ei kompenseeri.