Hea nõu

Kuidas suvel tekkivaid haavu tohterdada? 

Piret Pappel, 5. juuni 2015, 09:22
Foto: PantherMedia / Scanpix
Saabuv suvi tõotab palju põnevat - aiatöid, matkamist, rulluisutamist, jalgrattasõitu. Paraku tähendab see ka suuremat tõenäosust kukkuda, näppu lõigata ja muul moel endale viga teha. Kuidas haavale esmaabi anda ja seda hiljem tohterdada, et see võimalikult kiiresti paraneks?

Tallinna lastehaigla kirurgiakliiniku juhataja Matis Märtson soovitab esmalt hinnata kannatanu üldist olukorda ja kindlaks teha, kas inimesel ei ole lisaks haavale muid vigastusi. Näiteks, kas tema luud on terved ning ega tal pole sisemise verejooksu tunnuseid. Kui haavast jookseb verd, tuleks selle peatamiseks kasutada survesidet.

Selleks sobib Märtsoni sõnul igasugune puhas materjal, mis ideaaljuhul pärineb esmaabikarbist ja on täiesti steriilne. "Haav topitakse seda täis ja seotakse mõõduka survega kinni. Žgutti võimalusel ei kasutata, see võib tekitada närvikahjustusi ja piirab verevoolu terves jäsemes," selgitab ta.

Puhas vesi on haava loputamiseks parim

Samal teemal

Kirurgiakliiniku juhataja rõhutab, et haavad, mille servad on irvakil ega pole kohakuti, vajavad kindlasti õmblemist. Selleks tuleb minna traumapunkti. Väiksemad pindmised haavad seevastu paranevad hästi.

Kodune haavaravi tähendab eelkõige seda, et peab vaatama, et miski haavade paranemist ei takistaks. "Aegade jooksul on välja kujunenud, et haavade parandamine on inimese keha prioriteet number üks ehk põhimõtteliselt paraneb haav ise. Haav peab olema niiske ja kui haavale on tekkinud koorik, siis seal all ongi enam-vähem ideaalne keskkond paranemiseks. Seda juhul, kui seal ei arene infektsioon," räägib Märtson.

Olmetraumade puhul pole mikroobidest siiski päriselt pääsu. Kui kukkuda näiteks metsas mulla peale, on haav kindlasti saastunud ja tuleb puhtaks pesta. Selleks on parim puhas vesi. Ka rulluisutades pole inimesel seljakotis tervet apteeki kaasas, kuid kuskil tee ääres võib olla veevõtuks sobiv kaev. "Meelde tasub jätta rusikareegel – kui vesi kõlbab juua, sobib see ka haava loputamiseks," õpetab Märtson.

Ehk siis haava tekkides ongi esmane see korralikult puhtaks loputada enne seda, kui mikroobid hakkavad nakkusi levitama. Seejärel tuleb haav kinni siduda, kasutada võib ka antiseptilist salvi. Hästi sobib Märtsoni sõnul haavale polüvidoonjoodi salv, mida Eestis müüakse Braunovidoni nime all. Väikest marrastust ei pea pärast loputamist tingimata siduma või plaasterdama, see on pigem vajalik laiemate haavade puhul.

Haavadele tekib paranemise käigus paks koorik, mis võib murduda ja osaliselt enne haavapinna epiteliseerumist irduda. Kooriku murdumine takistab haava paranemist ja võib olla teisese haavapõletiku sissepääsuväratiks. Laialdaste marrastuste ja haavade ravis võiks kirurgi soovitusel seetõttu kasutada kooriku tekkimist vältivaid vahendeid – näiteks lihtsat antiseptilist salvsidet või apteekides erinevas hinnaklassis müügilolevaid haavasidemeid.

Haavad paranevad erineva kiirusega, tervel inimesel peaks pindmine marrastus paari päevaga korda saama. Sügavamate haavade paranemist dikteerib see, kui palju on kahjustunud sügavamatesse nahakihtidesse jäävad epiteelirakud. Kogu paksuses nahakahjustus epiteliseerub servadest kiirusega ligikaudu millimeeter päevas.

Igaks juhuks tasub haava siiski jälgida. Märtsoni sõnul ei maksa koorikut katki nokkida, sest see ainult aeglustab paranemist. Kui on näha, et haava servadest levib punetus ja turse ning süveneb valu, võib see olla märk haavas tegutsevatest mikroobidest. Haava mädapõletik takistab haavaparanemist ja võib isegi hävitada juba taastunud naha struktuure, halvemal juhul tekib siis organismis süsteemne põletikureaktsioon väga tõsiste tagajärgedega. "Leviva põletikuga haava peab arst üle vaatama. Tavalisest piisab haava puhastamisest ning paiksete mikroobidevastaste vahendite kasutamisest, kuid teatud tingimustel on võib osututa vajalikuks üldine antibiootikumravi," selgitab kirurg.