Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta maikuu Tervis Plussis.

Mees, kes sai naeratuse tagasi (1)

Ille Grün-Ots , 18. juuni 2015 09:26
Foto: PantherMedia / Scanpix
Valu tunneme aeg-ajalt kõik. Kui aga seejärel pool nägu halvatuks jääb, on lugu hull.

Ilmar töötab kaitseväes meditsiiniõena, lisaks peab loenguid ja viib läbi praktikume. Praegu õpib ta enda täiendamiseks Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis spetsialistiõppes intensiivõendust.

Kõik algas kõrvavalust

Umbes-täpselt aasta tagasi, varakevadel 2013 juhtus midagi, mis Ilmari elu esialgu totaalselt sassi lõi.

“Mul oli küllaltki kiire ja stressirohke aeg, töötasin poolteise koormusega. Kohustusi oli täis ka enamik nädalavahetusi – vaid ühe suutsin endale hoida,” meenutab ta.

Ja tunnistab, et ega ka see ainuke kulunud vaid puhkamiseks. Õhtuti tegeles Ilmar ka hobidega: käis tantsimas ning treenis usinasti Tartu maratoniks.

Samal teemal

Pikk ja pime, töö- ja stressirohke periood ning tugev kehaline pingutus koos väikese külmetusega pärast poolmaratoni tegid aga oma töö: keha andis alla.

Esialgu näitas organismi kurnatust vaid kõrvapiirkonna valu – aga mis see kõrvavalu siis mehele ära ei ole, seega ei teinud Ilmar sellest suuremat välja. Paar päeva hiljem muutus valu aina tugevamaks, mees haaras valuvaigistite järele.

Vähem kui 24 tundi hiljem oli Ilmari peegelpilt totaalselt muutunud – terve vasak näopool oli halvatud. Vasakut silma sulgeda ei saanud, vasak kulm ei liikunud, vasak suunurk vaatas allapoole ning naeratamine ja vilistamine ei õnnestunud. Kuulmine oli nii erksaks muutunud, et kahe taldriku kokkupuutumine tundus vägagi häiriv, ja maitsemeel oli sassis.

Ilmar pöördus kaitseväe arsti poole, kes määras tarvilikud ravimid ning soovitas oma perearsti juurde minna, kes korraldaks taastusravi.

Viltune nägu aga Ilmarit ei pidurdanud. Ta küll vähendas osaliselt oma kohustusi, kuid käis veel kaks nädalat vapralt tööl edasi. Püüdis vaid külmetumist ja tuuletõmmet vältida.

Valud ei andnud aga valuvaigistitest hoolimata järele. Rohud vahetati tugevamate vastu. Ja siis tuli krahh – Ilmar sattus tasakaaluhäirete, pearingluse, oksendamise ja üldise nõrkusega Tartu Ülikooli kliinikumi haiglaravile, sümptomeid seostati ühe ravimi sobimatusega. Ilmari diagnoos sai pikk: viirusliku geneesiga näonärvi perifeerset tüüpi parees ganglion geniculi haaratusega.

Haiglasoleku aega meenutab Ilmar hea sõnaga – nii oma raviarsti neuroloog Anne Õunapuud, kes juba oma olekuga patsiendi enesetunnet parandas, kui ka osakonna logopeedi, kes teda iga päev vaatamas käis, vajalikke harjutusi õpetas ning psühholoogiliselt toetas ja nõustas.

Tikuvõileib neljaks

Paranemise algusaegadest mäletab Ilmar seika, kuidas peolauas tuli niigi miniatuurne võileib neljaks lõigata – siis õnnestus söömine nii, et oleks teistel kenam vaadata ja saaks ka kõhu täis. Juua oli põse- ja suupiirkonna lihaste nõrkuse tõttu raske – alguses sai seda teha vaid kõrre abil. Hiljem nuputas Ilmar erinevaid viise, kuidas joogipoolis raisku ei läheks. Ka rääkimine oli häiritud – normaalse kõne asemel kostis vaid podinat.

Tagantjärele tõdeb Ilmar, et oleks pidanud kohe pärast haigestumist koju haiguslehele jääma ja mitte edasi rabelema – ehk oleksid tugevad valud ja suur rohusöömine ära jäänud.

“Saatsin kolleegidele ja sõpradele e-kirja oma viltuse näo pildiga ning soovitasin neil alati seda pilti vaadata, kui oma kohus­tustegraafikuid üleliia täis laovad. Hoiatuseks, pool-huumoriga.”

Taastumisperioodi mahtus ka paar raskemat hetke, kus rõõmus meel ja motivatsioon kippusid kaduma.

“Mu tuttav, kes sama haiguse läbi põdes, rääkis, et tema paranes kahe kuuga täielikult. Hakkasin lootma, et minulgi on kahe kuuga nägu sirge ja haigus seljatatud. Paraku ei suutnud ma naeratada ega vasakut silma täielikult sulgeda veel kolm-neli kuud pärast haigestumist.”

Rasketest hetkedest rääkides mainib Ilmar korduvalt ka inimesi, kes aitasid toona teda psühholoogiliselt, hoidsid tuju üleval ja motiveerisid: abikaasa Terje ja füsioterapeut Triin Kaldur.

“Triinu juures füsioteraapias (nõustamine, moraalne tugi, soojaravi, massaaž) ja peegli ees harjutamas käisin mitu kuud, tegin ka ise kodus kolm-neli korda päevas harjutusi,” kirjeldab Ilmar oma taastumist.

Suur oli nii füsioterapeudi kui ka Ilmari rõõm, kui augustis pärast suvepuhkusi kohtudes tõdeti, et järje­pidev töö on ära tasunud: teraapiat jätkata pole vaja! Oma rõõmu väljendamiseks oli Ilmar suuteline ka naeratama. Õnn missugune!

Samal teemal

02.07.2015
Väljaõppinud tüütus ehk 10 viisi, kuidas meditsiinitöötajad lähedastele suvepuhkusel närvidele võivad käia
19.06.2015
Mis on näonärvihalvatus?