Maks tipsutamist ei talu (12)

Väljend dipsomaania tuleb kreeka keelest, kus sõna dipsa tähendab janu, ja tähistab hootisi joomasööste. Igapäevaselt väikeste alkoholiannuste joojaid, nn sotsiaalseid napsitajaid, on aga hakatud nimetama tipsutajateks ehk tipsomaanideks. Üsna sageli alkoholihulgad aja jooksul suurenevad ning kujuneb alkoholisõltuvus. See omakorda võib viia elundite kahjustusteni.

Kui joomatõves inimesel kahjustab alkohol eelkõige närvisüsteemi, siis sotsiaalsel napsitajal on suur oht maksahaiguste tekkeks. Selliseid on "rikaste, ilusate ja edukate" hulgas üha rohkem. Süstemaatilise alkoholitarbimise kõige sagedasemad tagajärjed on alkohoolsed maksahaigused: rasvmaks, alkohoolne hepatiit e maksapõletik ja alkohoolne maksatsirroos e sidekoestumine. Viimane neist ähvardab 10–20% napsitajatest. Kes haigestub, kui kaua selleks aega läheb ning millise alkoholikoguse tagajärjel see juhtub, on ennustamatu.

Prantsuse matemaatik Ledermann esitas 1956. aastal hüpoteesi: kui alkoholitarbimine ühiskonnas ühe inimese kohta tunduvalt suureneb, siis on võimalik prognoosida ka alkoholi liigtarbimisega seotud probleemide (nt maksatsirroosi) sagenemist. Kui Esimese ja Teise maailmasõja ajal oli alkoholi raske kätte saada, vähenes tunduvalt ka suremus alkohoolsesse maksatsirroosi, ning suurenes taas, kui alkoholi kättesaadavus paranes.

Lääne-Euroopa eri maade andmetel on alkoholi kuritarvitamine tsirroosi põhjuseks kuni 80% juhtudel. Kuid sealjuures on läänemaailmas tendents alkohoolsete maksahaiguste vähenemisele, mis tõenäoliselt on tingitud elanikkonna üldisest vananemisest, islamiusuliste migratsioonist, joomistavade muutumisest ning paljude profülaktiliste ja raviprogrammide tõhususest. Missugune aga võiks olla suremus alkohoolsesse maksatsirroosi Eestis, on puuduli­ku statistika tõttu väga raske öelda. Kuid eksperthinnangud alkoholitarbimise kohta viitavad, et see on palju suurem kui Lääne-Euroopa esiriikides.

Salakavala mõjuga joovastus

Meist keegi ei tea, millist salakavalat ja vähehaaval süvenevat mõju võib meie organismile avaldada igapäevane väikegi alkoholiannus. Me ei oska prognoosida, kelle puhul hakkab kahjulikku toimet avaldama igapäevane pisike naps, kelle puhul suurem kogus, sest organism ja selle vastu­panuvõime on erinev, nagu ka soodumus sõltuvuse või krooniliste haiguste tekkeks.

Stressi maandamiseks võetud naps võib mõne aja möödudes muutuda paariks joogiks ja seejärel juba terveks pudeliks päeva jooksul. Organism hakkab lõõgastust pakkuvat mõnuainet aina suuremates kogustes nõudma ning kujunebki välja alkoholism.

Sama salakavalalt toimib alkohol ka maksa suhtes. Maks on organismi suurim siseorgan, millest voolab iga päev läbi ligi 700 liitrit verd. Igapäevases elus on sellel olulisel organil palju ülesandeid: maks kontrollib vere aminohapete, glükoosi- ja rasvasisaldust, sünteesib rasvade lõhustamiseks ja vereloomeks vajalikke ühendeid, säilitab vitamiine, lagundab organismi vereringlusse sattunud mürgiseid aineid ning teeb palju muud. Maksal on ka unikaalne võime ennast ise taastada.

Samas aga pole seni veel ühtki head testi ega analüüsi, mis näitaks algavat maksakahjustust ja võimaldaks prognoosida tsirroosi tekke võimalust. Kahjustunud maks ei anna endast üldjuhul märku ka valuga. Seega pole tipsutajal kaua aimugi, et tema tegevus maksa kahjustab – alles pikemaaegse laastamistöö tagajärg kajastub vereanalüüsis, silmavalgete või naha kollases toonis või kõhu suurenemises.

Maksakahjustustele aitab omalt poolt kaasa ka napsitades suitsetamine, mõned liigeseravimid avaldavad samuti maksale mõju. Ettevaatlik tuleks olla ka paratsetamooli sisaldavate peavalupreparaatidega, mida sageli pohmeluse leevendamiseks võetakse (eelistada tuleks maksale mitte mõjuvat aspiriini või ibuprofeeni).

Rasvmaksast maksavähini

Esimeseks alkoholikahjustuseks on rasva kogunemine maksa. See protsess toimub maksarakkude arvel ning seega pärsib maksakoe uuenemist. Tekib rasvmaks, mis saab eelduseks maksapõletikule. Kui tipsutaja oma igapäevasele halvale harjumusele sel ajal selja keerab, võib maks täielikult taastuda: olenevalt kujunenud olukorrast võtab see kaks nädalat kuni kaks kuud.

Maksapõletik areneb mitmete kuni mitmekümnete aastate vältel. Haiguse süvenemise käigus põletikuline maksakude järk-järgult hävib ning maks ei suuda oma vajalikke ülesandeid täita. Pideva alkoholihulga töötlemise tagajärjel muutub maksa ainevahetus, alkoholi lagunemise vahe­produktide ning muude mürgiste ainete kuhjumise tõttu tema rakud hävivad.

Kärbunud maksarakkude asemele tekib sidekude, mis takistab maksa taastumist ning vähendab suuresti tema töövõimet.

Maksatsirroos on sellise protsessi pikaaegne tagajärg ning võib kujuneda varjatult, ilma sümptomiteta. Aja jooksul võib olukord halveneda ning lisanduda mitmeid haigusnähte: halb enesetunne, väsimus, rõhumistunne ülakõhus, täis­kõhutunne, iiveldus, vedeliku kogunemine kõhuõõnde, menstruatsioonihäired, potentsiprobleemid, verehüübimishäired, maksa ja põrna verepais, veenilaiendid söögitorus, naha ja silmavalgete kollasus.

Enne üldisesse vereringesse jõudmist läbib seedeelunditest tulvav veri maksa, et seal kahjulikest ainetest puhastuda. Sidekoestunud maksa korral on selline verevool takistunud. Verre jäänud mürgid jõuavad ajju ning tagajärjeks on ajukahjustus. Sidekoestunud, taastumis- ja töövõime minetanud maks on soodsaks pinnaseks vähkkasvajale.

Alkoholist põhjustatud rasket maksakahjustust on väga raske ravida. Ainus võimalus haiguse süvenemist aeglustada on vägijookidest loobumine. Maksal on tohutu kompensatsioonivõime ning tänu sellele võib alkoholile õigel ajal ei ütelnu vältida edasist tervise allakäiku.

Naine on tundlikum

Naistel tekib tavaliselt alkoholist tingitud maksakahjustus kiiremini kui meestel, sest nende keha reageerib joovastavatele jookidele teistmoodi ja naine on enamasti ka oma kogult väiksem.

Alkoholi lagundamine algab naisel alles maksas, mehel aga juba maos. Seetõttu tekib naisel mehest kiiremini joove ning purjusolek püsib kauem. Liiati sisaldab naise keha umbes 10% rohkem rasva ja vähem vedelikku kui mehel, mis tingib joodud alkoholi suurema kontsentratsiooni organismis.

Paar-kolm päeva enne menstruatsiooni algust ning ovulatsiooniperioodil on alkoholi mõju naise kehas tavapärasest veelgi kiiremini tunda. Ka rasestumisvastased hormoontabletid mõjutavad joovet omal moel: need lükkavad edasi nii alkoholi verre imendumist kui ka selle vereringest eemaldamist, tekitades tunde, et juua võib veel, sest purju ei jää, ning pikendades samas joobesoleku aega.

Seega peaks naine igapäevase napsitamisega olema palju ettevaatlikum kui mees. Briti kuningliku psühhiaatria- ja meditsiinikolledži andmetel on alkoholi tervistkahjustav risk väike, kui naine joob vähem kui 14 alkoholiühikut nädalas, mees vähem kui 21 ühikut. Üks ühik sisaldab 10 grammi absoluutset (s.t 96%) alkoholi ehk umbes 25 ml viskit, 85 ml veini või 230 ml õlut. Suuremate koguste puhul risk tervisele märgatavalt suureneb.

Maksa tervise hoidmiseks tuleks alkoholikoguseid vähendada, teha igal nädalal napsitamisse paari-kolmepäevane vahe või veel parem, loobuda alkoholitarbimisest üldse.
Allikas: gastroenteroloog Triin Remmel

Tipsutaja ja  dipsomaan

Anonüümsete alkohoolikute AA Estonia koduleht määratleb:

Tipsutaja joob iga päev või peaaegu iga päev, kusjuures viinakogused ei pruugi olla väga suured: ta justkui kontrollib oma joomist, ei tee liiga hulle tempe, ei laamenda, ent vahel kaotab siiski kontrolli ning joob ennast ka oimetuks; seejuures võib ta pikka aega oma pereelu ja tööga üsna korralikult toime tulla. Tipsutaja kipub uskuma, et ta valitseb oma joomist ning suudab ka viinata olla, kui vaid nõnda tahab. Paraku ta lihtsalt ei taha seda. Kui tipsutaja on mõne päeva kaine olnud, muutub ta tusaseks ja rahutuks.

Dipsomaan püüab elada kainena. Ta peab viinata vastu mõne nädala või kuu, isegi aasta, kusjuures oma kainetel aegadel ta lausa vihkab viina ja joodikuid. Ajapikku kogunevad temasse pinged ning tema lähikondsed hakkavad aimama, et varsti kukub ta jooma. Joomasööst on pöörane, see võib kesta mõne päeva, mõne nädala või ka mitu kuud – kuni rahakott ja tervis vastu peavad. Tulnud tsüklist omal jõul või arstide abiga välja, hakkab dipsomaan oma kainet elu uuesti üles ehitama, taastama suhteid ja usaldust. Kuni järgmise joomasööstuni. Kaine periood joomasööstude vahel muutub reeglina aina lühemaks.

Kumbki, ei tipsutaja ega dipsomaan, ei soovi oma alkoholismi tunnistada. Esimene seetõttu, et justkui kontrollib oma joomist, teine aga selle­pärast, et suudab ju üsna pikki perioode kainena elada.
Lisainfo: www.aaestonia.com