Mis mõjutab lapse ja ema suhet ning kuidas seda tugevdada? (1)

Suhe emaga on meie kõigi esimene inimsuhe üldse. Kõik tütred jäävad oma ema lasteks nii heas kui halvas, kandes endas varasemategi naispõlvede kogemusi. “Mitte kedagi ei ole ma elus armastanud, kartnud ja vihanud nii palju kui ema, ja mitte kellestki teisest ei ole ma nii sõltuv – olgugi ma juba üle 40 aasta vana,” on öelnud Soome teaduskirjanik Tuula Vainikainen.

Lapse elule on ema tähendus erakordselt suur. Ootame, et suhe emaga oleks tulvil mõistmist, armastust ja hoolt. Paraku tekib ses lävimises ka vaidlusi, võimuvõitlust ja pettumusi. Emad kontrollivad, seavad nõudmisi, arvustavad ja kipuvad vahel jääma otsekui tütarde igavesteks konkurentideks. Nii mõnigi täiskasvanud tütardest tassib kaasas kibedust, et vanemad ei kuulanud, aidanud.

Umbes kolme aasta vanuselt kogeb laps vanematest kaugenedes otsekui psühholoogilist sündi. Pojad hakkavad samastuma isade ja tütred emadega. Murdeealiste tütarde arengumissiooniks on iseseisvuda ja luua oma identiteet. Oma “mina” otsimine seab teinekord kahtluse alla ema väärtushinnangud ja hoiakud. Tütre iseseisvumissooviga kokku puutudes jätkab mõni ema oma mõjuvõimu kasutamist, dikteerides, kuidas tütar peaks elama.

Kui emal endal on seda raske tajuda, saaks tütar märku anda, et täisikka jõudmine või hiljemalt kodunt ärakolimine on piir, kustmaalt ema voli lõpeb. Lapsel on nüüd enda elu ja oma õppetunnid peab ta ise saama. Ema roll on toetada või aktsepteerida, isegi kui ta kõiges sama meelt ei ole.

Vead, mida ei taha korrata

Toidublogija ja turundusjuhi Tuuli Mathiseni (39) ema oli tark, kaunis, särava mõistusega emotsionaalne naine, elukutselt tütarlaste tööõpetuse, joonistamise ja joonestamise õpetaja. Elukooli karmi õppetunni sai ta siis, kui abiellus väga noorelt andeka, kuid hoolimatu ja alkoholilembese mehega. Peagi sündis esimene laps – Tuuli. Üsna kohe ema lahutas ja jäi üksi last kasvatama.

Mõne aja pärast abiellus ema teist korda, Tuulile sündis vend. Varsti pärast lapse sündi lahutati seegi abielu. Ema jäi jälle üksi – kahe lapse ning pedagoogi napi palgaga. Pärast teise lapse sündi lõi emal välja diabeet, mis kulges tervist laastavalt ja tüsistusterohkelt. Teda ei ole nüüd juba kümme aastat meie seas.

“Emalt olen saanud päranduseks ürgset naiseks olemise oskust: köögi-maailm, käsitöö, metsa- ja looduse- lembus, nõudlikkus enese suhtes, nutikus ja hakkamasaamine, ilu ja esteetika hindamine enda ümber. Kõige selle eest olen väga tänulik,” ütleb Tuuli. Piirid olid kodus selgelt paigas ja oma laste suhtes oli ema väga nõudlik. Näiteks jälgis ta omaaegseid rangeid kasvatusvõtteid, alates imiku nutu ignoreerimisest ja neljatunniste söögivahede pidamisest.

“Meie suhted emaga olid pigem keerulised,” hindab Tuuli tagantjärele. “Ema oli kohati võimukas ning konfliktid tekkisid just minu iseteadvuse tekkides, teisme-eas. Ma ei olnud mässav teismeline: sellegipoolest olid keskkoolipäevil suhted emaga sellised, et võimalusel hoidsin omaette. Sel ajal tajusin ka esimest korda puudujääki: oleksin tahtnud ema, kellega rääkida kui võrdsega, kes kuulaks ja mõistaks. Tavapäraselt lõppesid katsed südant puistata või nõu küsida sellega, et ema pidas pedagoogiliselt korrektset loengut sellest, kuidas peaks olema, ega käsitlenud mind ja mu muret kui sõbranna või vanem-targem nõuandja, kes ei anna hinnanguid, vaid proovib kaasa mõelda. Õppisin oma mõtteid ja muresid varjama. Süütunnet tekitada oskas ema hästi ja alles nüüd, vanemaks saanuna, olen suutnud mõned lapsepõlvest kaasa saadud enesesüüdistused ümber hinnata.”

Keerulistest suhetest emaga on Tuuli õppinud, et ALATI peab ka lapsevanem lapselt andeks paluma, kui on põhjust.

“Minu ema seda ei teinud ja tunne, et sulle tehakse liiga, on painav ja väga valus,” nendib Tuuli, nüüd juba kolme poja ema. “Oma laste puhul olen hoolikalt järginud reeglit, et kõik minu ülereageeringud või valestimõistmised tuleb ära klaarida ja vajadusel andeks paluda. Lapsed võivad olla palju mõistvamad kui täiskasvanud. Lapsed on tunnistanud, et kui ma konfliktolukorra oma vaatenurgast lahti seletan ja ka vabandust palun, saavad nad olukorrast hoopis teisiti aru ja mõistavad väga hästi."

Tuuli ema oli töölt koju jõudes sageli väsinud ja pahur. “Oleksin nii väga tahtnud, et ta tuleks rõõmsa ja säravana ning et minu külalised ei hiiliks mu juurest kiiresti koju. Sellest mälestusest tulenevalt olen proovinud teha nii, et minu laste külalised tunneksid ennast sõbral külas olles hästi.”

Kord täiskasvanuna sattus Tuuli oma emaga meenutama elu ja olemist. “Avastasin julma tõsiasja. Emal olid väga selgelt meeles paljud ilusad hetked: suved maal vanaema juures, seenelkäigud, olukorrad, kus olime koos rõõmsad ja õnnelikud. Paljusid neid hetki mina ei mäletanud. Mul olid väga selgelt meeles korrad, kui ma nuttes kodust välja jooksin ja oleksin nii väga tahtnud leida kedagi, kes teeks pai, kuulaks ära ja lohutaks. Või kui pärast suurt pahandust nuttes magama jäin. Paljusid neid hetki aga ema ei mäletanud. Seetõttu oleks kõigil vaja meeles pidada: meie võimuses on teha oma laste elu selliseks, et ilusaid hetki oleks võimalikult palju ja valusaid võimalikult vähe.”

Minu muutuste motivaator

Enesearengukursuste korraldaja ja kolme lapse ema Liina Lehtla (39) lausub, et tema ema on alati olnud väliselt selline, kelle pärast teised lapsed teda kadestasid: sõbralik, hoolitsev, töökas, ilus. Võõraste ees ei tõstetud kunagi häält, kodu pidi olema piinlikult korras, kui keegi külla tuli.

“Lasteaias üht ema ülistavat lastelaulu õppides juurdlesin, et mina küll ei tunne oma ema suhtes nii. Naeratava kesta all olid tema pinged ja mured hoolikalt varjatud. Mina kogesin kõike, mida kaugemalseisjad ei näinud. Ka seda, millist pingutust temalt nõudis, et sellist maski kanda. Maski taga on naine, kellel on tohutu alaväärsuskompleks ning hirm, et teda ei armastata.

Mäletan lapsena oma valu ja hämmeldust, kui ema enesehaletsuses ohkis, et keegi teda ei armasta, kellelgi pole teda vaja. Tähendab, minu armastus polnud midagi väärt, kui ta seda ei tundnud ja vastu ei võtnud.”

Ema on alati kartnud tülisid ja püüd-nud neid vältida. Aga kui kannatus katkes, tekkis tüli kõigi eelmiste kordade eest kokku. “Kartsin neid vulkaanipurskeid väga. Pärast sellist plahvatust tundis ema end süüdi, mis aga väljendus süüdistamisena,” mõtiskleb Liina. Ta leiab, et on emalt üle võtnud uskumuse: pean saama täiuslikuks, et keegi sooviks minuga olla, seni pean varjama oma olemust, sest kui saadakse teada, milline ma tegelikult olen, jäetakse mind maha. “Oi kui palju suhteid selline arusaam on mulle maksma läinud… Ja kui palju olen selle muutmiseks tööd teinud!”

Sisemine sund olla iga hinna eest perfektne ema, abikaasa, tööline ja naine tegi Liina ema elu raskeks. “Olen tagant-järele mõelnud, et lapsel on lihtsam “taluda” lapsevanemat, kes kõiki oma tujusid ja mõtteid kohe väljendab. Minu ema puhul ei teadnud kunagi, kust pauk tulla võib – millal naeratavast ideaalemast saab kinnine või tigetsev.”

Praegu tekivad konfliktid emaga Liinal peamiselt sellest, et ta ei suuda taluda ema ohvrimeelsust ja manipuleerimist. “Ta on viimases nii osav, et petab kõik ära, eelkõige muidugi iseennast.”

Omadus, mida Liina ema juures hindab, on see, et ta on alati valmis kampa lööma ja ühiselt aega veetma. “Oleme käinud koos nii Alpides suusatamas kui Egiptuses trennilaagris, kursustel, laatadel, näitustel. Ta on hea kaaslane, ei virise ja aitab ka teiste tuju ülal hoida. Tal on kogu seltskonnale ka võileivad kaasas. Mu ema on 70aastasena elust huvitatud ja võtab sellest osa. Hoolimata sellest, et ta aeg-ajalt paneb mind ahastama, on taustal ometi kindel teadmine, et mul on ema armastus ja toetus. Saan alati tema peale loota, ta peab oma sõna ja on minu jaoks olemas.”

Emalt on Liina õppinud tähelepane-likkust teiste vastu, üle võtnud tema välise sõbralikkuse ja hoolimise, oskuse luua õhkkonda ja jätta head muljet, tekitada turvatunnet.

“Töös on see mind palju aidanud. Praegu püüan selle poole, et see kõik oleks tõesti olemas, mitte näitemäng. Olen näinud, kui väga sellise hoiaku kunstlik ülalhoidmine ema väsitab ja kurnab. On tohutu hulk asju, mida oma ema puhul olen tauninud ja tõotanud, et ei muutu ise kunagi selliseks, ei räägi kunagi nii, ei tee seda ja teist. Ja avastanud ikka ja jälle, et käitun täpselt nii nagu tema!”

Liina on pühendanud suure tüki oma elust sellele, et mõista, miks ema nii mõtleb, käitub ja tunneb.

“Ta on olnud suur motivaator minu muutustes. Minu võitlus emaga on põhinenud armastusel ja murel tema pärast, soovides näha temas ideaalema, õnnelikku, väärikat ja tervet naist. Iga kõrvalekalle sellest on esile kutsunud mu protesti ühel või teisel moel. Ja ega ka ema pole päriselt alla andnud püüdlustes mind muuta ja elama õpetada. Nii võtame siiani aeg-ajalt teineteise kallal, samas teades, et teist muuta ei õnnestu. Peamine, mida saan teha, on keskenduda oma elule ja mitte korrata tema vigu. Ema on minu peegel heas ja halvas.”

Emaarmastus hoiab elus

“Mu ema suri, kui olin kümneaastane. Ema ise oli siis vaid 49,” ütleb rühmanõustaja Anne-Ly Rõuk (42), kolme lapse ema. “Lapsena olin veendunud, et mul on maailma ilusaim ja parim ema. Arvan siiani, et mul oli hea ema, lihtsalt enam ei ole ta minu jaoks ingel, vaid inimene, kellel on paljude heade omaduste kõrval ka mõnevõrra vähem häid.” Anne-Ly ema oli väga ilus ja sarmikas naine. Andekas samuti.

“Ta kirjutas luuletusi, joonistas, näitles, laulis, tegi käsitööd. Ja suhtles inimestega. Ta oli inimeste inimene, tundliku hingega, abivalmis. Sel tundlikkusel oli ka tumedam pool.”

Anne-Ly koges tumedamat poolt ka omal nahal, mõnikord selle sõna otseses mõttes.

“Ma ei pidanud selle pärast viha lapsena ega pea ka nüüd. Võib-olla teadsin juba lapsena, et see on hind? Et vabadus olla märatsev loom annab ühtlasi vabaduse lennata? Ma pole kunagi kartnud oma tundeid, olgu need siis rõõmsad või kurvad, loovad või lõhkuvad. Ju on see avatus ja tundlikkus juba minu geenides, aga mu ema oma loomingu ja lõhkumisega andis mulle siiski sisemise vabaduse olla see, kes olen. Ta hoolis alati. Ka mina hoolin alati. Pole vahet, kas parajasti on ülesehitamise või lammutamise hetk, maailm, inimesed ja armastus nende vastu on meile alati aktuaalsed. Küsimus on tasakaalus – kas helgem pool kaalub mustema üles või mitte. Mu emas oli ülekaalus helgus, sest mäletan teda esma-joones turvatunde allikana, kõik muu on kusagil taustal kõrvalises rollis.

Käisime emaga sageli teatris, näitustel, kinos, kontsertidel. Mu lapsepõlv oli täis põnevaid ja ilusaid kogemusi, ideid, tunnustust, lähedust ja soojust. Siiani meeldib mulle istuda teatri esiridades, kus on tunda lava lõhna – lõhna, mis minu ajus seostub ema ja tema teatriga. See põnev lapsepõlvemaailm elab minus siiani, see on mu loovuse allikas ja tugi, minu mängulust ja julgus näha nähtavate asjade taha.”

Anne-Ly oli 12aastane, kui ta isa suri.

“Minu hilisemat käitumist emana mõjutas ehk mu oma emast rohkemgi kasuema, kes oli psüühiliselt vägivaldne,” hindab Anne-Ly. “Ta nõudis minult asju, mida ta endalt ei nõudnud, ja need nõudmised esitati alati tohutute karjumiste ja tülide saatel. Mu teismeaastad oleks nagu koosnenud peamiselt kisast, abitust vihast ja teadmisest, et mul pole enda kaitsmiseks mingeid vahendeid. Mul polnud ainsatki tugiisikut, olin sageli näljas ja külmas, sest söögi ja talveriiete jaoks ei olnud raha. Neist aastatest pärinev väärtusetusetunne on jätnud jälje kogu mu ülejäänud elule tänase päevani välja, kuigi olen 20 aastat aktiivselt enese- arenguga tegelenud. Enese tajumine ohvrina on olnud nagu pomm jala küljes, mis edasiliikumist takistab.”

Ehkki viimase kümne aasta jooksul on Anne-Ly hakanud tajuma end oma elu loojana, tõuseb enesehaletsus aeg-ajalt tuhast ja kulub üksjagu energiat, et tema salakavalaid päid maha raiuda.

Anne-Ly tunnistab, et oma esimese lapse sünnitas ta selleks, et mitte üksi olla.

“Kuid lapsele käib üle jõu koorem olla oma vanemate lunastajaks. Mina ise pidanuksin oma elu korda seadma, mitte panema vastutust oma lapsele! Tahtsin väga olla selline, nagu oli mu oma ema – soe, armastav, toetav. Aga olin nagu mu kasuema – autoritaarne, käskiv, karistav. Oma emaga sarnanesin vaid oma musta külje poolest, helget ma elustada ei suutnud. Ma ei tulnud oma eluga toime, ammugi siis lapsega – tema teismeaastatel sõime mõlemad antidepressante ja olime sisuliselt enesetapu äärel.”

Õnneks toimus ühel päeval Anne-Lys ümberlülitus.

“Lüliti klõpsatus oli lausa kuulda, ja ma tundsin, et nüüdsest vastutan oma elu eest ise. Sellest ajast peale on minus tasapisi kasvanud helgema poole osa. Olen saanud esimese lapsega heaks sõbraks ning oma väiksematele lastele olen hoopis teistsugune ema kui noorena. Üks nipp selleks on oma rolli teadvustamine. Ma võin olla alluva, abikaasa, sõbra vms rollis parajasti kriisis, aga kui ma suhtlen lapsega, siis olen ma emarollis ja sellele kehtivad hoopis teised reeglid. Kumb on täiskasvanu, kumb vastutab? Olen õppinud oma vihaga paremini toime tulema – ma ei vala seda enam lapse peale välja.”

Anne-Ly tajub oma lapsi endasugustena, nende hinged on sama arukad. “Neil on küll vähem kogemusi, aga minu ülesanne ongi neile kogemusi vahendada ja selgitada, jättes neile ruumi ka omaenda arvamuse kujundamiseks. Tunnen oma lastest suurt rõõmu, oleme kaasteelised ja meil on üksteisega vahva. Mõnikord näib, et olen oma emast ehk natuke ettegi jõudnud, sest kuigi ema oli hooliv ja armastav, ei võtnud ta mind sel viisil võrdsena nagu mina oma lapsi praegu. Just sellest oli mul lapsena puudus.”

Anne-Ly on imestanud, mis on teda püsti hoidnud aegadel, mil elamine näis täiesti talumatu. Ja taibanud, et teda on hoidnud ema armastus, mis püsis läbi kõigi hädade ja murede. See armastus oli nii tugev, et seda oli võimatu tappa, kuigi ema keha andis alla. Ema võis olla küll sügavalt õnnetu, kui tema armastusele ei vastatud, aga ta ei kibestunud ega kaotanud oma armastust.

“Mida iganes ta ka valesti ei teinud, just selle armastusega ladus ta mulle alla nii tugeva vundamendi, et see on pidanud vastu vägivallale, näljale ja hirmule mu elus ning toonud mind lõpuks välja päikese kätte."

Soovitusi emadele ja tütardele

Täiskasvanud tütarde emadele:
l Ära ürita tütre abil oma unistusi täita. Anna talle vabadus valida oma elu suund ise. Kui on õige aeg, lase lahti.
l Ära kadesta tütre elu.
l Ära topi nina tütre kodukorraldusse ega lastekasvatusse.
l Väldi sekkumist tütre pereriidudesse ja ära toida tema enesehaletsust.
l Vastuolulistes olukordades jää neutraalseks.
l Kui vaja, ole tütrele toeks. Samal ajal pea meeles, et sa ei ohverdaks tütre nimel oma elu.
l Ära sunni vallalist tütart vägisi paarisuhtesse.

Täiskasvanud tütardele:
l Ära hõõru emale pidevalt tema vigu nina alla.
l Sinu lapsed võivad aidata parandada suhteid su emaga.
l Arvesta, et sinu ema kasvas teisel ajal, mida sinul on võib-olla võimatu mõista.
l Ära eelda, et ema jõuab kõike – ta ei ole sinu teener. Las emagi elab oma elu.
l Õpi andeks andma.
Allikas: Soome psühholoogiadoktor Anja Laurila