Kurb statistika
Minu praktikast lähtuvalt võib öelda, et meie emadel on kõrge motivatsioon toita oma last rinnaga. Oma roll on sellel kindlasti ka sajanditepikkusel talukultuuril, mis soodustas tarkuste edasiandmist põlvkonnalt põlvkonnale ning nii on esiemad ka igas järgnevas põlvkonnas rinnaga toitmise vajalikkust juurutada suutnud. Paradoksaalne on aga see, et kuigi valmisolek toita oma last rinnapiimaga on suur ja selleks loodud tingimused on samuti ideaalilähedased, on meie statistika pehmelt öeldes kurb.
Esialgu alustab imetamisega küll 98% emadest, kuid kuni kolmanda elukuuni on rinnapiimal umbes 70% beebidest. Teisel elupoolaastal ei saa rinnapiima pool Eesti lastest. Arvan, et kui vaid 20–25% lastest toitub kuuendaks elukuuks ainult rinnapiimast, siis selliste näitajatega me küll rahul olla ei saa. Siinkohal ei ole õiglane süüdistada emasid ja peresid. Probleem on pigem tervishoiusüsteemis, kus pole leitud optimaalseid lahendusi, kuidas toetada kõiki Eestis sündinud lapsi ja nende emasid rinnapiimaga toitmisel. Olukorrast lõikavad kasu vaid väikelastele kunsttoite tootvad firmad – meie tehtud arvutused näitavad, et pered ostavad kuni aastase lapse toitmiseks 2,6 miljonit liitrit kunsttoitu! Ainuüksi kunstsegude ostuks kulutatakse Eestis 2,6–4,9 miljonit eurot. Seejuures tuleks mõelda, et rinnapiim on lapsele alati kättesaadav, ta on hügieeniliselt hästi pakitud ja tema peale ei pea kulutama suuri summasid, nagu seda tehakse kunsttoitude muretsemisel.
Vähem rinnapiima-invaliide!
Kuigi vastsündinuid ja imikuid toidetakse lehmapiimast valmistatud segudega üha vähem (kunstsegudega see-eest rohkem), siis kõikidel suurematel lastel soovitatakse tarbida lehmapiimast valmistatud toitu – on mindud isegi nii kaugele, et lapsi, kellele lehmapiima ei anta, on nimetatud piimainvaliidideks –, kuid see, kas need lapsele ka sobivad, on individuaalne. Tulles aga tagasi vastsündinute ja imikute juurde, kes peaks kindlasti olema toidetud emapiimaga, siis eelneva jutu põhjal võiks kasutusele võtta rinnapiima-invaliidi mõiste, sest antud probleem on isegi teravam kui lehmapiimatoodete tarbimine. Kui viimase puhul sõltub taluvus ja tagajärjed konkreetsest lapsest, siis mis puudutab rinnaga toitmist, siis hoolimata võimalikele lapsel tekkinud allergiatele, mis on tihti seotud ema toidulauaga, on rinnapiim asendamatu ja head alternatiivi sellele toidule imikul ei ole. Loodan väga, et Eesti tervishoiutöötajad võtavad oma südameasjaks ja püüavad jõuda selleni, et iga Eesti vabariigis sündinud laps oleks vähemalt oma elu esimesel poolaastal toidetud rinnapiimaga.
Kommentaarid