Unetust on kogenud tervelt 95% täiskasvanutest. Enamikul unetus möödub, kuid teistel võib see kaasa tuua jõuetust argiaskeldustega toime tulla. Millised on sagedasemad unehäired ning kuidas neist üle saada, räägib Tartu Ülikooli kliinikumi kõrvakliiniku vanemarst-õppejõud ja unemeditsiini vanemteadur Marlit Veldi.
Uni on organismile sama vajalik nagu toit või õhk, teab Marlit Veldi. “Une ajal organism puhkab ja taastub lausa raku tasemeni,” räägib ta. Et inimene tunneks end puhanuna, vajab ta täiskasvanuna uneaega keskmiselt 7–8 tundi, koolilapse uni peaks olema 9 tunni pikkune.
Kuna inimene magab umbes kolmandiku oma elust, peavad teadlased unehäireid ja vähest magamist järjest enam levivaks tervist ohustavaks teguriks. Unetus soodustab näiteks ülekaalu, suhkruhaiguse, südame isheemiatõve ja kõrgvererõhktõve tekkimist. Paljud unehäired jäävad pahatihti vajaliku tähelepanuta, suurt osa neist on aga võimalik tulemuslikult ravida.
Unetus ehk insomnia
Särtsakas tallinlanna Marie (34) on õnnelik inimene – tema unerütm on aastaid olnud ühesugune. “Lisaks olen see õnnelik, kes on sattunud elama õigesse kohta – parasvöötmesse, kus kevadel ja sügisel kella suve poole keeratakse. Minu bioloogiline kell krutib ennast juba paar nädalat varem saabuvasse aega ja ma ei jaksa ära oodata, millal riiklik kella-keeramine minu omaga sünkrooni jõuab,” naerab ta.
Kümmekond aastat tagasi ülikooli kolmandal kursusel õppides ja täiskohaga klienditööd tehes läks aga kõik sassi. “Pinget oli topelt, sest tööd oli palju, koolis kogu stuudiumi rängim eksamisessioon ning eksameid tegema tuli sõita Tallinnast Pärnusse,” kirjeldab ta. Tema unerütmi segas, et kell jäeti suveajale lükkamata. Seni seitsme paiku ärganud ja südaöö paiku magama läinud naisel kadus uni hommikuti kell viis ning õhtuse “Aktuaalse kaamera” ajal nägi ta kurja vaeva, et mitte uinuda suvalises paigas.
“Hommikuti tööle jõudes olin juba unine ja hajevil, keset tööpäeva tahtsin magada, kuid selleks puudus võimalus. Töölt koju sõites bussis magasingi. Koju jõudes olin nii väsinud, nagu oleks päev otsa kraavi kaevanud,” meenutab Marie.
“Kui ma olen magamata, olen tige ega hoia seda kohe päris kindlasti enda teada,” tunnistab Marie. Pereliikmed pidid taluma turtsuvat närvipundart, kliendid tööl vaatasid, et jälle üks ületöötanud-alamakstud teenindaja, ja naine ise oli pidevalt mures oma eksamihinnete pärast, mis samuti magamatuse all kannatasid.
Marie üritas päevase unega võidelda kohvi või energiajoogi abil, kuid need tekitasid südame rütmihäireid. Guaraana-tablettidest oli abi, kuid need olid raha- kotile kallivõitu.
Aeg andis aga arutust ning kuu ajaga settis unerütm endistesse rööbastesse. Siis magas Marie kaks päeva järjest ning edaspidi on kella tema õnneks alati keeratud.
Unearst Marlit Veldi sõnul painas Mariet lühiajaline unetus. On tavaline, et inimese organism ei võta kohe omaks suvisele ja talvisele ajale üleminekut. Kui inimesel ei ole varem raskeid unehäireid olnud, möödub kellakeeramisest põhjustatud unetus tavaliselt paari nädalaga.
Unetus ehk insomnia on aga üks levinumaid ja raskemaid unehäireid. Selle peamised vaevused on uinumisraskused, korduvad ärkamised, uinumisraskused öise ärkamise järel ning liiga varane ärkamine hommikul.
Unetuse põhjuseid võib olla palju: halb unehügieen, kohanemisraskused, psüühikahäired, stimuleeriva aine sõltuvus, mõjutada võib ka töögraafik, ebaregulaarne une- ja ärkvelolekuaeg.
Kõige sagedamini (kolmandik unetus-juhtudest) painab inimesi psühhovisioloogiline insomnia ehk emotsionaal-sest pingest ja stressist tingitud unetus. Ravi keskendub sel juhul peamiselt olukorrast tingitud tegurite parandamisele või kõrvaldamisele.
Norskamine
“Doktor, ma norskan, mul on nii piinlik ja häbi,” pihtis paari aasta eest üks 38aastane naine unearstile. “Kodused on sellega leppinud, kuid laulupidu on tulemas ja ma ei taha hommikul tunda endal jälle koorikaaslaste hävitavaid pilke, see röövib mult peorõõmu. Aidake mind!” palub ta arsti.
Marlit Veldi tsiteerib esmalt kirjanik Anthony Burgessi: “Naera ja maailm naerab koos sinuga, norska ja sa magad üksinda.”
Norskamine on aga tõsine probleem, mis võib põhjustada tervisehädasid (ülekaalulisust, impotentsust ja keskendumishäireid) ja häirida pereelu, sest abikaasad kolivad eraldi tubadesse magama. Rahvusvahelistel andmetel norskab pidevalt või aeg-ajalt 25–40% inimestest.
Vale on arvata, et norskamine on üksnes meeste probleem. Ka paljud naised norskavad, eriti pärast menopausi, mil nende hormonaalne tase langeb.
Norskamisel on palju põhjuseid, näiteks näokolju ehitus, suurenenud kurgumandlid, paisunud kehakaal, puudulik ninahingamine, suguhormoonide tase, vanus ning ka alkoholi ja uinutite tarvitamine. Norskamine pole Veldi sõnul haigus, aga kui see vaheldub hingamispausidega, võib sellest kujuneda tõsine tõbi – unelämbus ehk uneapnoe. Seepärast on oluline norskamise põhjustes selgust saada. Ise on võimalik norskamist tervisliku eluviisiga ohjeldada.
Rahutute jalgade sündroom
Mart (38) märkas umbes kaheksa aastat tagasi esimest korda, et ärkab hommikuti aeg-ajalt väsinuna. Mees pani kõik töö-pingete arvele.
Ka elukaaslane kurtis, et ei saa öösel magada, sest mees sipleb voodis. Mart arvas, et küllap väsitab töö jalad lihtsalt ära – ehitajana pidi ta pikad päevad püsti seisma – ning öösel otsivad need lõõgastust.
Siis aga hakkas Mart tähele panema, et ei jää õhtuti kaua magama – jalgadele sobiva asendi otsimine võttis tunde. Ja vahel ärkas ta öösiti üles, tundes, et jalad justkui kuumavad. Jahutamiseks pidi neid jällegi liigutama ja paremat asendit otsima. Mõnikord kestis see hommikuni välja ning kui tuli aeg tööle minna, oli ta nii väsinud, nagu oleks käinud maratoni jooksmas.
Elukaaslase painamise peale arsti juurde läinud mees sai teada, et tema hädade põhjuseks on esinemissageduselt kolmas unehäire, mida ei oska tervisehädaks pidadagi – rahutute jalgade haigus.
Rahutute jalgadega patsiendid vaevlevad õiget abi leidmata teinekord aastaid. “Enim tuntakse säärtes ja labajalgades ebamugavustunnet puhkeolekus, kõndides ja jalgu liigutades see leeveneb,” sõnab Marlit Veldi. Ta lisab, et inimesed kipuvad seda pidama närvilisuse tundemärgiks ja mööduvaks nähtuseks, mida kellelgi teisel ei esine. Sageli ei aita ka unerohi.
Kõige rohkem kimbutab haigus keskealisi ja küpses eas inimesi, kuid seda on leitud ka noortel ja lastel ning on teada, et umbes neljandik rasedatestki on rahutute jalgadega kimpus.
Paljud haiged on arstile seda ebameeldivustunnet kirjeldanud kui “närimist” või “sipelgate jooksmist” või siis öelnud, et jalad justkui sügeleksid seestpoolt. “Peamiselt kaevatakse aga tugevat ja vastupandamatut tungi jalgu liigutada,” ütleb Veldi. Et liigutamine leevendab vaevusi, ei suuda inimene kaua ühel kohal rahulikult istuda.
Miks haigus tekib, pole täpselt teada. Põhjused võivad peituda kesknärvi-süsteemi valutundlikkuses, liigutuste regulatsioonis ning raua ja dopamiini ainevahetuses. Et riskiteguriks on rauadefitsiit, tabab tõbi sageli rasedaid. Häire võib kimbutada ka reumatoidartriiti, perifeerset neuropaatiat, neeru- ja südame-puudulikkust põdevaid inimesi.
Kuigi seda tõbe veel päris välja ravida ei osata, muudab õige ravi elu palju lihtsamaks, rõhutab Marlit Veldi.
Uneapnoe
Sügisel kooliteed alustav Joosep (7) on mitme tõsise tervisehädaga kimpus olnud juba beebieast saati. Kui ta sai poole-aastaseks, hakkas ta öösiti lõrisema nagu pisike lõvikutsikas.
Arstid murele esialgu põhjust ei leidnud, kuid Joosepi ema Tiiu Aunapuud hoidis see ärevil. “Ma ei saanud öid magada. Kui jäin tukkuma, ärkasin ehmatusega selle peale, kui voodist lõrinat enam ei kostnud,” meenutab ema. Mõnikord uinus poiss aga keset lõunasööki, nina taldrikuserval.
Lapsel lõigati ära mandlid ja adenoidid, mis põhjustavad lapseeas sageli norskamist. Kuid lõrin jäi.
Kaks aastat tagasi luges Tiiu pere- ajakirjast artiklit norskamisest ja uneapnoest. Ja siis lõi pildi selgeks.
“Juba järgmisel päeval helistasin unearstile ja rääkisin oma mure ära. Ka Joosepi isal avastati uneapnoe, mis võib olla isegi eluohtlik. Ta sai kasutada positiivse õhurõhu aparaadi ning tänu sellele öösiti magada. Ja Joosep puges siis öösiti üha sagedamini isa kaissu ja püüdis isa kõrvalt masinast õhku hingata,” kirjeldab Tiiu.
Uneuuringutel selgus, et Joosepil ongi tõsine uneapnoe.
Korraga oli emale selge, miks laps tundis end õues paremini, kuid toas olles oli tal raskevõitu hingata – tema organism oli pidevas hapnikuvõlas.
“Keset talve magasime, aken lahti, Joosepil ja tema isal oli palav, mina otsisin mitu tekki peale ja panin villased sokid jalga,” meenutab ema.
Kahe aasta eest muretses Tartu Ülikooli kliinikumi lastefond poisile koduseks kasutamiseks positiivse õhurõhu aparaadi, mis aitab ülemised hingamisteed lapse magamise ajal vabana hoida, ning Joosep magab öösiti rahulikult. “Ta ei siple, ei rappu ega lõrise. Üle kahe aasta oleme saanud hommikuti ärgata rõõmsana,” räägib ema.
Paljud patsiendid tulevad Marlit Veldile kurtma, et ei julge magama jääda, sest kardavad ära lämbuda.
Unearsti sõnul on üksikud hingamispausid une ajal normipärased. Kui aga paus kestab kümme sekundit või kauem ning neid esineb öö jooksul iga magatud tunni kohta viis korda või enam, on tegu uneapnoega.
Hingamisseiskus tekitabki lämbumistunnet, nagu kägistaks keegi kõri kallal. Ning selle kellegagi võitlemine toob verre järjest juurde adrenaliini. Pidev õhuvoolu seiskumine viib aga gaasivahetuse häirumiseni kopsudes, mistõttu veres langeb hapnikutase ja kannatab une kvaliteet. Apnoe tagajärjel võibki haige ärgata hingamisteede avamiseks, ta vehib käte ja jalgadega, higistab, võib esineda ka lämbumistunnet.
Adrenaliini ületootmine aga soodustab omakorda rasva kogunemist, ajapikku võivad tekkida kõrge vererõhk ja südame rütmihäired, igapäevasest väsimusest rääkimata. Halveneb ka igapäevane elukvaliteet ja töövõime. “Apnoehaiged on potentsiaalsed liiklus- ja töötraumade tekitajad,” nendib Veldi.
Uneapnoed esineb Veldi andmeil 2–9%-l lastest ning 5%-l täiskasvanutest. Sagedamini haigestuvad mehed vanuses 40–65 eluaastat ja naised alates 50. eluaastast.
Väga tähtis on muredest arstile rääkida – õigeaegne diagnoos ja õige ravi toovad inimesele suure kergenduse. Esmalt tuleks pöörduda oma perearsti poole, kes vajadusel suunab eriarstile. Unearste selle sõna otseses mõttes Eestis ei olegi – Veldi sõnul omandavad uneteadmisi juurde ja aitavad inimesi nii nina-, kõrva- ja kurguarstid nagu Marlit Veldi ise kui ka näiteks psühhiaatrid, kardioloogid ja kopsuarstid.
Kommentaarid