Diabeediga trenni: pidev enesekontroll aitab sportida ka suhkrutõbe põdeval lapsel

Kristi Peegel Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingust selgitab, et diabeediga lapsel on samasugused soovid ja eesmärgid elus, nagu eakaaslastel. "Erinevus seisneb pidevas enesekontrollis, mis samas annab põhjalikumad teadmised oma tervisest," lausub Peegel. End jälgida tuleb seni, kuni ollakse kindlad, et edaspidine tegevus ei ohusta lapse tervist ehk et osatakse diabeediga turvaliselt sportida.

Üks suurepärane näide ja eeskuju on elutark Mulgimaa neiu, 12-aastane Kelly, kes pärast diagnoosi saamist avas oma blogi http://kellyh2003.blogspot.com/). Piiga soovib muuta teiste inimeste arvamust ja hirme diabeedist.

Jälgida tuleb veresuhkrut

Kelly harrastas enne 1.tüüpi diabeedi diagnoosi saamist võrkpalli ja kergejõustikku.

Pärast haigestumist leidis pere, et kuna võrkpalli puhul on tegemist meeskonnamänguga, kus teinekord võib üks poolaeg kesta väga kaua, võib mäng muutuda tervisele ohtlikuks.

Sestap otsustas pere, et Kelly jätkab kergejõustikuga. Väga kogenud treeneri Tiit Aru abiga jõuti heitealasid ehk ketta- ja vasaraheite ning kuulitõuke juurde. Praeguseks on Kelly Viljandi Maakonna U14, U16, U18 ja Eesti U16 rekordiomanik vasaraheites ning Eesti noortemeister B klassi vasaraheites.

Kelly teab, et treeningutel ja eriti võistlustel on oluline jälgida veresuhkru taset, sest nii emotsioonid kui ka pingutus muudavad seda väga kiiresti. Nii alustab piiga vanemate abiga võistlusteks valmistumist juba paar päeva varem. See tähendab, et suhkrutase hoitakse tavalisest pisut kõrgemal, 7-8 mmol juures (tavapäraselt oleks see 5-6mmol/l).

Ühiselt on kogetud, et selline lahendus annab organismile väikese varu, et veresuhkur ei potsata võistluspinges ootamatult olematuks.

Kuid kõik ei ole alati roosiline. Nii on ka Kelly pidanud kogema, kui justkui loogikavastaselt ta jalad värisevad ja tekib äkiline nõrkus, eriti palavuses. See tähendab, et veresuhkur on langenud ning siis on midagi vaja selle tõstmiseks suhu pista.

Kristi Peegel selgitab, et diabeedi puhul ongi kõige keerulisem, lausa täppisteadus, spordi ja toidu omavaheline klapitamine, kusjuures päevad ei ole vennad. „Kindel on ainult see, et mitte kunagi ei saa diabeediga laps kodust välja minna ilma kiirete süsivesikuteta nagu glükoos, mahl, kommid, banaan või võileib. Sellel võivad olla ohtlikud tagajärjed," nendib Peegel.

Nii mõõdab ka Kelly alati enne trenni oma veresuhkru taset ja sööb midagi, et tõsta suhkrutase 9-10 mmol peale. Pisut puhvrit veresuhkru tasemesse on vaja seetõttu, et treeningud on alati intensiivsed. Talvel treenitakse 5 korda nädalas 2-2,5 tundi ja suvel 3-5 korda nädalas 1,5-2 tundi.

Kelly peab spordis kõige olulisemaks tahet ja eesmärke, et ka diabeediga on võimalik elada oma unistuste spordi-elu.

Kelly ema Monica on lubab tütrel rahuliku südamega treenida vaid tänu lapse diabeedihalduse tehnilistele abivahenditele ehk sensoriga insuliinipumbale. „Mäletan aega, kus Kellyl veel sensorit polnud ning ma käisin igas trennis kaasas. Võtsin end töölt vabaks hirmust ja soovist välistada lapse tervises halvimat," meenutab Monica. Ta õppis ka pelgalt lapsele pilku heites mõistma olukorda - õhetaval Kelly'l oli veresuhkru tase kõrge ning kahvatud otsaesine ja meelekoht näitasid madalat suhkrutaset.

Treeningud hoiavad veresuhkru stabiilse

„Täna tean, et Kelly ei teeks sellisel tasemel sporti ja tal ei oleks ka neid tulemusi, kui ta ei kasutaks pidevat glükoosisensorit. Sensor annab südamerahu – me näeme 24/7 pumba ekraanilt veresuhkru hetkeväärtust ja ka seda, kuhu suunas see liigub," selgitab Monica.

„Oleme märganud ja seda on kinnitanud ka teised aktiivselt spordiga tegelevad diabeediga inimesed, et just treeningud aitavad veresuhkrul stabiilsena püsida ning see on paremini kontrollitav. Kogesime seda Kelly jõulupuhkusel – juba neljandal puhkepäeval oli keeruline veresuhkru tase stabiilseks saada. Kui trennid algasid, oli see mure taas unustatud," toob Monica konkreetse näite sellest, et ka diabeeti põdevatele lastele on sport vajalik.

Unustada ei tohi sedagi, et diabeediga sportimisel on oluline jälgida trennijärgseid veresuhkruid. „Need kipuvad langema veel 2- 3, teinekord ka kuni 12 (isegi kuni 24) tundi pärast treeningut," selgitab Monica, et Kelly jaoks toob veresuhkru languse kaasa raskustrenn.

Kelly veresuhkrut siiski magusaga tõstma ei kiirustata, sest on kogetud, et puu- ja juurviljad on piisavalt maitsvad ja rahulikud suhkrutõstjad. Peegel lisab, et näiteks profiratturid söövad võistlusjärgselt alati pastat, mis aitab vältida võistlusjärgsel ööl liiga madalaid näite.

Kelly ema lisab lõpetuseks elutargalt: „Oma haigust tuleb armastada, siis haigus armastab ka sind. Iga pisemgi võit on mitte võit haiguse üle, vaid koostöö tulemus. See koostöö peaks olema sportimise puhul lapse, vanema ja treeneri ühine rõõm."