Glükomeetriga veresuhkru mõõtmine on levinuim kodune kiirtestimine.Foto: ALDO LUUD
Keha
8. oktoober 2015, 10:40

"Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta juulikuu Tervis Plussis."

Usalda, aga kontrolli

Kiirteste kasutatakse ka meditsiiniasutustes, kuid sageli ei saa nende tulemuste põhjal teha lõplikke raviotsuseid. Esiteks ei ole kõik testid nii täpsed kui need, mida tehakse laboris. Igal testil määratakse spetsiifilisus ja tundlikkus.

Tundlikkus väljendab seda, kui palju positiivsetest tulemustest on õiged, s.t teatud juhtudel võib test anda positiivse tulemuse ka neil, kellel test tegelikkuses korras on. Spetsiifilisus väljendab seda, kui palju negatiivsetest tulemustest on ka tegelikult negatiivsed – s.t test ei anna negatiivset vastust juhul, kui inimesel haigus tegelikult olemas on. Osa kiirtestide puhul on tulemus vaja kindlasti üle kontrollida. Kogu see info peaks olema kirjas testi kasutusjuhendis. 

Tänapäeva inimestel on igasugustesse analüüsidesse väga suur usk. Tegelikult ei ole aga inimese organism nii lihtne, et ainuüksi teatud testide tulemuste põhjal otsustada haiguse või ravi üle. Kui see nii oleks, polekski meil ju arste vaja. Paraku õpivad arstid arstlikku mõtlemist, sh selliste testide ja analüüside tõlgendamist ülikoolis vähemalt kümme aastat. See tähendab, et kodus saab inimene ise diagnoosi panna vaid väga üksikutel juhtudel.

Kui tegu on kroonilise haiguse, nt diabeedi jälgimisega, on kodused testid väga suureks abiks: nende alusel arvutab patsient oma insuliinidoosi ja hoiab haigust ise kontrolli all. 

Üks negatiivne tegur on koduste kiirtestide kõrge hind. Näidustuste olemasolul (seda hindab arst) saab haigekassas kindlustatu teha kõik analüüsid ja uuringud tasuta. Kui inimene põeb mõnda kroonilist haigust, mille kontrolli all hoidmiseks on oluline teha koduseid kiirteste, siis kompenseerib haigekassa ka osa neist. 

Kui südamerahu huvides teisiti ei saa või kui privaatsusesoov ei lase, on kodused kiirtestid väga suureks abiks.