Maailma vaimse tervise päev: väärikus vaimses tervises

Väärikust pole kerge määratleda, kuid me kogeme, kui see on olemas ja tunnetame hästi, kui see puudub. Häirest taastumisel on väärikusel oluline koht.

Liiga tihti kogevad vaimse tervise häiretega inimesed ja nende omaksed väärikuse puudumist suhetes tervishoiuteenuste osutajate ja ühiskonna liikmetega. Psüühikahäiretega inimesed ise on sageli kirjeldanud lapsevanemlikku ning isegi märgistavat ja alavääristavat suhtumist. Märgistamine vaimse tervise kontekstis sisaldab veendumusi, mille kohaselt psüühikahäirega inimesed on ohtlikud, ettearvamatud, ravimatud ja lapsikud.

Enamasti tekitab stigma inimeses häbi ja iseenda diskrimineerimist, mis viib aktiivsest elust kõrvalejäämiseni. See omakorda süvendab inimese psüühilisi kannatusi ning haigussümptomite süvenedes kinnistub avalik stigma veelgi. Pole kahtlust, et psüühikahäirest taastumist ei takista mitte niivõrd häire ise, vaid suhtumine sellesse.

(Illustratsiooni autor Artur Kuus)

2006. aasta Eurobaromeetri järgi on Eestis võrrelduna Euroopa Liidu keskmisega oluliselt enam inimesi, kes arvavad, et psüühikahäiretega inimesed on oma terviseprobleemides ise süüdi (vastavalt 24% ja 14%) ning ohuks teistele inimestele (60% ja 37%).

Sagedasemate osaks saanud soovituste ja kommentaaride põhjal on psüühikahäirega inimesed koostanud erinevaid „bingoruudustikke", mida mängides saab aimu ühe või teise inimgrupi hoiakutest psüühikaprobleemidega inimeste suhtes. Mängimiseks tuleb enda nutivahendisse hankida või välja printida vastav ruudustik ning panna tähele meedias ja kogukonnas toimuvat. Bingo! võib valju häälega hõigata nurgaruutude täitumise korral või isegi iga mänguvälja tabamuse korral. Mida teha kõigi ruutude täitumise korral, jääb mängija enda otsustada. Ehk saame me paremini teadlikuks iseenese ja kaaslaste hoiakutest, mis sunnivad inimesi psüühikaprobleemidest vaikima?

Tänavuse vaimse tervise päeva tegevustes keskendutakse sellele, kuidas ühiskonna eri liikmed saaksid võidelda psüühikahäiretega inimeste märgistamise vastu. Üheks olulisemaks alustalaks on siinkohal isikukeskne vaatepunkt. Tervishoiu kvaliteedist rääkides on aastaid rõhutatud patsiendikeskset vaatepunkti, sotsiaaltöös kliendikeskset lähenemist. Aga kas toimides patsiendikesksena oleme ka isikukesksed? Kahtlemata on mõlema puhul esiplaanil inimese tervisevajadused, aga isikukeskse lähenemise korral on võtmekohal patsiendi soov ja isiklikud eelistused.

Näiteks võib tuua esmasest psühhoosist taastuva inimese, kes kohe pärast haiglast lahkumist avaldab soovi minna pikale mägimatkale. See on tol hetkel inimese kõige suurem soov. Samas püsivad patsiendil veel üksikud haigussümptomid. Kuidas reageeriksid patsiendi soovi kuuldes tervisemeeskonna eri liikmed? Kogenud töötajal pole raske kujutada ette kõige mustemat stsenaariumit plaanitava matka kohta – pingeline retk, rasked ilmaolud ja paratamatult häiritud unerütm võivad sümptomeid ägestada; inimene ise võib sattuda ohtu ning see võib kogu matkaseltskonna plaanidele kriipsu peale tõmmata.

Võime oletada, et kui patsient uuriks töötajate (arst, õde, psühholoog, sotsiaaltöötaja jt) ja lähedaste seisukohta, saaks ta mitu üldjoontes sarnast arvamust, nagu „See võib olla üks põnev matk, aga oled sa ka kaalunud selle edasilükkamist?". Tagasiside on toonilt ja intensiivsuselt veidi erinev ning erinevate argumentidega varustatud. Võimalik, et mõni võtmeisik kinnitab ka sõnaselgelt, et praeguses olukorras matkale minek on kehv mõte. Patsient on segaduses ja pettunud – keegi ei toeta tema kõige suuremat soovi ning kõik toovad erinevaid vastuväiteid. Otsuse (matkale minna/mitte minna) vastuvõtmise protsess on patsiendi jaoks ähmane ja tagasiside talle olulistelt töötajatelt veidi varieeruv. Patsient ei tunneta oma enesemääramisõigust ega informeeritust.

Aga milline oleks siis isikukeskne lähenemine? Vajalik oleks jagatud otsustusprotsess, igakülgne informeeritus ja tarbetute valikuvariantide vähendamine. Seetõttu on tähtis, et patsient saaks aktiivselt arutada matka ettevõtmisega seotud rõõmude ja riskide üle ega kogeks võimalike ohtudega hirmutamist. Ei peaks rõhutama valikuid, millest ei ole inimesele selget kasu ning mis on tema soovidega risti vastuolus („Matk tooks ainult probleeme"). Isikukeskse lähenemise kohaselt peaks patsiendile jääma tunne, et matka ettevõtmine on võimalik.

Mida saab märgistamise suhtes veel teha? Suurendades nii iseenda kui ka teiste teadmisi psüühikahäirete kohta ja mitmekesistades vastavat sõnavara, julgustame vaimse tervise probleemidega inimesi oma kogemusi ja ootusi avaldama ning vähendame märgistamise mõju.

Infot vaimse tervise päeva kohta leiad:

worlddignityproject.com/
peaasi.ee
wfmh.com/world-mental-health-day/wmhd-2015/

Psüühikahäirest taastumist ei takista mitte niivõrd häire ise, vaid suhtumine sellesse!

Artikkel ilmus esmakordselt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli veebiajakirjas Tervist!