Eesnääre: mehe teine süda (3)

Umbes paarkümmend grammi kaaluv eesnääre (prostata) paikneb põie ja pärasoole vahel. Ta koosneb peamiselt kahesugusest koest: keskmises osas paiknevast eesnäärmesekreeti tootvast näärmelisest koest ja välimises osas paiknevast mehaaniliselt eesnäärme tööd reguleerivast lihaskoest. Organit läbivad põiest väljuv kusiti ja munanditest alguse saavad seemnejuhad. Seda ümbritsevad suguti närvid ja sugutit varustavad veresooned. Näärme mõlemas otsas on sulgurlihased, mis reguleerivad nii urineerimist kui ka seemnepurset.

Eesnääre osaleb ka seemnevedeliku tootmises. Kui munandites toodetud ning munandimanuses ja suguteedes küpsenud seemnerakud läbivad eesnääret ja paiskuvad kusitisse, lisandub neile eesnäärme ja lisasugunäärme toodetud sekreet, moodustades sperma. Eesnäärmesekreeti on spermas kolmandiku jagu ning selle ülesandeks on spermatosoide toita, aktiveerida ja neid naise suguteedes kaitsta. See sekreet sisaldab mitmeid olulisi aineid, mis kaitsevad mehe sugutrakti ebasoovitavate mikroobide ja muude võimalike kahjulike mõjude eest.

Eesnääre on nagu mehe teine süda – väga tähtis organ, kuid samas ka suure haigestumisriskiga. Oluline osa krooniliselt kulgevatest meestehaigustest on seotud just eesnäärmega. Paarkümmend protsenti eesti 20–50aastastest (seksuaalelu tipp-periood!) meestest põeb eesnäärmepõletikku (prostatiiti) ning üle poole 50aastastest meestest kannatab eesnäärme suurenemisest tingitud urineerimishäirete all. 80ndates aastates meestest põevad eesnäärmevähki rohkem kui pooled. 

Põiest suunduv kusiti läbib eesnäärme, mille sulgurlihas reguleerib urineerimist. Väiksemgi haiguslik tõrge selles organis mõjutab uriini väljutamist ja tekitab vaevusi alakeha piirkonnas. Selle näärmega seotud vaevustest on kõige tüüpilisem, et urineerimine muutub vaevaliseks ja sagedasemaks ning vajadus tualetis käia tekib ka öösiti.

Külmetamise ohud

Põhjamaades loob prostatiidile sobivad tingimused külm ja niiske kliima ning sellest põhjustatud keha alajahtumine. Probleemid kimbutavad seega eelkõige neid, kes töö või hobi tõttu sageli alakeha külmetavad: ehitajad, kaevurid, suusatajad, jalgratturid, ujujad, orienteerujad jt. Eesnäärmepõletikku põhjustavad ka kuse-sugutrakti põletikud, suguhaigused või seksuaalpartneri tupepõletik.

Põletik eesnäärmes võib aastaid kulgeda varjatult, ilma erilisi sümptomeid tekitamata, pikapeale aga hakata mehe elu mõjutama. Võivad tekkida kroonilised vaagnapiirkonna vaevused, alakehavalu, seksuaalhäired, viljatus. Põletikule viitavad urineerimishäired, ebamugavustunne või valu kubeme- ja munandipiirkonnas, valud alaseljas, seksuaalhäired jm.

Pidevad sedalaadi tervisemured põhjustavad väsimust, stressi, suhteprobleeme. Olukord on kurnav ka mehe elukaaslasele. Sageli ongi just partner see, kes mehe arsti juurde saadab. Arstilkäiku ei peaks pelgama.

Öine WCs käimine

Vanuse lisandudes eesnäärmekoe maht suureneb. Sellega kaasneb kasvav surve põiest väljuvale kusetorule: surve tõttu avaus kitseneb ning väljuv uriinivool nõrgeneb ja aeglustub. See protsess algab märkamatult ning areneb edasi järguti ilma esialgsete vaevusteta. Survetakistuse tõttu peab aga põis aina enam tühjenemise nimel pingutama ning mõne aja möödudes võivad ilmneda vaevused.

Põhjused, miks vanuse kasvades eesnäärmekoe maht suureneb, on ebaselged, kuid seda protsessi on seostatud meessuguhormoonide taseme muutustega. Uuemates uuringutes on leitud, et protsess ei ole seotud mitte niivõrd meessuguhormoonide taseme kõikumise, vaid just mees- ja naissuguhormoonide tasakaaluga mehe organismis. Eesnäärme suurenemine kaasneb juhul, kui meessuguhormoonide (androgeenide) tase langeb ja naissuguhormoonide (östrogeenide) tase tõuseb. Seda on peetud ka eesnäärme põletikuliste haiguste põhjustajaks.

Suurenenud eesnäärme korral tuleb hoiduda põieärritust tekitavatest ja uriinikogust suurendavatest teguritest: piirata õhtust vedelikutarbimist, vältida kofeiini ja alkoholi sisaldavaid jooke, hoida alakeha külmal ja niiskel ajal soojas ja kuivas, vältida põie ületäitumist ja tühjendada seda korralikult (istudes on see lihtsam kui seistes).

Riskifaktor: ülekaal

Idamaades esineb eesnäärmevähki väga harva. Kui aga idamaa mehed asuvad elama lääneriiki ning omandavad siinse elustiili ja toitumisharjumused, tuleb neil kasvajat sama palju ette kui põliselanikel. Riski suurendavad eelkõige punase liha söömine sagedamini kui viis korda nädalas, liigselt suhkrut ja piimatooteid sisaldav kaloririkas toit ja vähene liikumine.

Olulisi haigestumise riskifaktoreid on ülekaal. Arvatakse, et rasvumine on mees- ja naissuguhormoonide tasakaalust väljaviimise mõjureid ning tekitab seega ka eesnäärmeprobleeme. Kehakaalu tõus on seotud androgeenide taseme languse ja östrogeenide taseme tõusuga. Testosteroonitase on aga pöördvõrdelises seoses kehakaalu tõusuga: hormoonitaseme langedes kehakaal suureneb. Uuringutes on leitud ka nende tegurite seos eesnäärmevähki haigestumise riski suurenemisega. Pikaajaline rasvumus kasvatab eesnäärmevähi ohtu umbes 5% võrra ja eesnäärmevähki põdevate meeste suremuse riski koguni 25% võrra.

Kuid vähese rasvasisaldusega kiudaineterikas igapäevamenüü ning süstemaatiline treening mõjutab eesnäärme tervist samamoodi nagu südame oma – haigestumise risk väheneb tunduvalt.

Head toidud

Eesnäärme tervisele avaldavad soodsat mõju antioksüdant lükopeeni sisaldavad aiasaadused: mitmed puuviljad ja eelkõige tomat, mida tuleks süüa vähemalt kaks korda nädalas.

Eesnäärmevähi riski vähendavad ja kasvaja kasvu aeglustavad antioksüdantiderikas roheline tee ja seleeni sisaldavad seened, aga ka E- ja D-vitamiini rohked toiduained (nisuiduõli, päevalilleõli, päevalilleseemned, maapähkliõli, kaer, oder, porgand, rasvane kala, munad, või, maks). Eesnäärmevähi rakkude paljunemist pärsivad isoflavoonid, mida leidub rikkalikult eelkõige kaunviljades ja mille omadused sarnanevad hormoonide, vitamiinide ja antioksüdantide omadega.

Kindlasti tuleks aga enne toitumisharjumuste muutmist ja treenimisega alustamist konsulteerida arstiga.

PSA-test

Veretestide ja ultraheliuuringu järgi saab hinnata, milline on risk haigestuda eesnäärmehaigustesse. Näiteks saab eesnäärme kasvajat diagnoosida viis aastat enne seda, kui see tervise seisundit mõjutama hakkab ja eluohtlikuks muutub. Tänu varasele avastamisele elab suurem osa meestest koos selle haigusega veel pikki aastaid.

Eesnäärmevähi varaseks diagnoosimiseks kasutatakse PSA- ehk prostata spetsiifilise antigeeni testi. PSA on aine, mida toodab ainult eesnäärmekude. Selle aine ülesanne on luua spermatosoididele seemnevedelikus sobiv keskkond. Osa PSAst satub aga verre, kus seda on võimalik mõõta. Koos eesnäärme suurenemisega kasvab veres PSA tase. Loomulikult pole PSA-taseme tõus üksüheselt seostatav kasvajaga, tõenäosus selleks on aga suurem siis, kui aine kogus veres on väga suur. Mõningal määral võib PSA-taset suurendada eesnäärmemassaaž, hiljutine seemnepurse ja isegi jalgrattasõit. Selle testi tulemuste ja lisauuringute põhjal määrab arst mehele ravi ning annab soovitused vajalikeks elumuutusteks.

Küsi nõu arstilt

• On välja kujunenud norm, kui tihti ja millise intensiivsusega urineerimine viitab eesnäärmeprobleemidele ning vaja on perearsti, uroloogi või meestearsti abi.

• Urineerimistakistust näitab nõrgenenud urineerimisjuga: kui normiks peetakse üle ühemeetrist uriinikaart, siis süstemaatiliselt alla meetriseks jääva joa puhul on põhjust arstiga nõu pidada.

• Haiguslikuks tuleb pidada seda, kui urineerimisvajadus tekib sagedamini kui kahe tunni järel ning selleks peab voodist tõusma ka öösiti.

• Eesnäärmeprobleemidele viitab ka katkendlik uriinivool ja järeltilkumine, pikk ja punnitamist vajav urineerimise alustamine, edasilükkamatu uriinipakitsus ning põie mittetäielik tühjenemine. Mittetäielikult tühjenenud kusepõis võib omakorda saada soodsaks pinnaseks põletikele ja kusepõiekivide tekkele.

• Õigeaegsed terviseuuringud aitavad eesnäärmehaiguste teket ennetada või neid edukalt ravida. Eesnääret peaksid meestearsti või uroloogi juures vähemalt korra aastas laskma kontrollida kõik üle 50aastased mehed. Kui suguvõsas on olnud eesnäärmevähki või kui varem on põetud eesnäärme kroonilisi põletikke, peaks kontrollis käima alates 45. eluaastast. 

Allikas: meestearst Margus Punab
Lisainfo: www.eesnaare.ee