Hea nõu

Artikkel ilmus esmakordselt 2012. aasta augustikuu Tervis Plussis.

Hea nõu: valu ei tohi kannatada (1)

Reeli Maasikamäe, 26. oktoober 2015 09:20
Foto: PantherMedia / Scanpix
Lõikehaav, luumurd, muhk peas, kukkumine, marraskil põlv, operatsioonihaav... Kui suur on valu või milline on kõige hullem valu, ei saa hinnata keegi peale inimese enda, sest valu on subjektiivne tunne. Ükskõik kuidas see on tekkinud – see vaevab inimest.

Inimene tajub valu oma isikliku kogemuse kaudu – kuidas ta tõlgendab elektri-impulsse peaajus.

Samal teemal

“Valu saab mõõta vaid inimeselt küsides, kuidas ta end tunneb, sest objektiivselt valu tugevust ei eksisteeri,” avab valuarst dr Boris Gabovitš saladuslikku valumaailma. “Meil ei ole mehhanismi, kuidas teha kindlaks, kui tugev on valu. See on absoluutselt subjektiivne nähtus. Keegi ei saa teisele öelda: ära aja jama, see haav ei saa niimoodi valutada. Valu on igal juhul olemas, kui inimene seda tunneb.”

Hull valu või väike valu?

Valutunne sõltub ka elukogemusest. Näiteks väikelaps võib hakata “hüsteeritsema” ja kaebama meeletut valu, kui puuoksaga jalale väikse punase kriipsu saab. Täiskasvanu ei tee sellest tõenäoliselt aga väljagi, sest esiteks kasvatus ei luba ja teiseks suudab ta varasemast elust meenutada palju valusamaid vigastusi. Lõpuks on igale inimesele tema enda valu kõige hullem. Nii ei saa hinnata, milline valudest on kõige piinavam. Sama palju kui on inimesi, on ka erinevaid valu tõlgendusi.

Võiks ju küsida, kas Lõuna-Euroopas taluvad inimesed valu vähem või põhjustab seal sama trauma inimestel suuremat valu kui Põhja-Euroopas, kui lõunamaalased pealtnäha kerge vigastusega justkui valudes visklevad. “Ei ole nii. Mida lõuna poole läheme, seda elavam on tavaliselt inimeste emotsioonide väljendus. Valule reageerimine sõltub ka sellest, kuidas inimene üldse on harjunud ümbritsevale reageerima. Kui näeme elavamat reaktsiooni valule, ei tähenda see, et inimene tunneb seda rohkem. Näiteks kõrge valulävega inimene reageerib valule vähem kui madala valulävega inimene, isegi kui vigastus on samasugune. Oskus ägedast valust mitte välja teha on õpitav.”

Ravi igale valule

Kui iga inimese valu on erinev, siis kas kõikidele valudele on olemas ravi? “Loomulikult, on vaid küsimus, kui efektiivne.

Ägeda valu leevendamine on lihtne või väga lihtne, sest selge on valu tekkemehhanism, on kindlad ravimid ja raviviisid. Kroonilist valu on raskem ravida, sest kindel põhjus võib puududa või on see põhjus väga ammune. Siis ongi haiguseks pidev valu ja seda ravida on keeruline. Enamasti tuleb iga valu tundva inimesega tema aitamiseks tegeleda individuaalselt. Kroonilise valu puhul on tihti vaja mitme spetsialisti abi, väga erinevaid ravimeid ja ravivõtteid.”

Mitmetahulist ja keerulist valude universumit aitavad lahti seletada inimeste enda valukogemused.

Nooruk astub okka otsa, tunneb tugevat torkevalu ja tõstab jala okka otsast välkkiirelt ära.

Valuarst Boris Gabovitš: Sellel juhul on valu täitnud oma eesmärgi, teatanud inimesele tekkinud vigastusest ja andnud õppetunni, et ta end rohkem ei vigastaks. Valu on loodus inimesele andnud kui kaitsemehhanismi. Tunneme valu selleks, et end kaitsta. Pärast torget jääval valul pole aga mingit mõtet ja seda ei tohi kannatama jääda. Valust peab iga hinnaga lahti saama. Arstiteaduses pole ühtegi valdkonda või raviaspekti, kus valu inimesele head teeks – et inimene piinleb natuke ja siis on kõik hästi.

Kui arst ei leevenda ägedat valu, loob ta eeltingimused, et patsiendil võiks tekkida krooniline valu. Kroonilisel valul, kus haiguseks ongi vaid valu, pole aga mingisugust kaitsefunktsiooni. See on omaette haigus, mis vajab ravi.

Lugu 2.

74aastasele naisele on tehtud korduvalt lülisambaoperatsioone, kuid lülisambaga seotud valud aastatega aina süvenevad ja ravi läheb üha ebaefektiivsemaks. Samas on tal haigusi, mis ei lase kõiki vajalikke valuravimeid kasutada, sest siis läheb üldseisund halvemaks ja valud kokkuvõttes hullemaks.

Boris Gabovitš: See on perearsti jaoks tupikolukord. Sellel puhul tuleks patsient saata valuarsti vastuvõtule, kes saab vajadusel kasutada väga agressiivseid ja keerulisi ravivõtteid. Arstiteaduse või -kunsti eesmärk on leida lahendus, kuidas valu ravida, sest igat valu tuleb ravida!

Kroonilise valu üks paljudest võimalikest tekkepõhjustest on eelnev halvasti ravitud valu või valed ravivõtted. Kui arsti teadmised valust on ebapiisavad, pole arstil võimalik haiget ravida. Mida rohkem patsiente saab kohe alguses õiget ja head abi, seda vähem on kroonilisi valutajaid. Kõike, mida arst saab patsiendi heaks ära teha, tuleb teha.

Lugu 3.

Kahekümnendates mehel on olnud radikuliit ja teda on selle pärast opereeritud. Enda arvates on ta täielik invaliid, sest ta ei saa jalgpalli mängida – teha neid asju, mida ta enne tegi. Tal on tekkinud krooniline valu. Ta tunneb iga pisivaluaistingut kui suurt probleemi.

Boris Gabovitš: Valu on suhteline. Objektiivselt vaadates pole tal midagi viga, ta ei saa ainult jalgpalli mängida (sõita motokrossi, ratsutada...), muud kõike saab ta teha. See on elukvaliteedi halvenemine, mis tema arvates tast invaliidi tegi. Ravi tulemus ei vasta patsiendi ootustele, sest ta tahab elada endistviisi.

Sama situatsioon võib-olla ei muudaks keskealise, tagasihoidliku ja spordikauge kontori-töötaja elukorralduses ja hakkamasaamises mitte midagi. Natuke selg võib-olla valutaks, ta peaks aeg-ajalt võtma rohtu, aga ta eriti ei märkakski seda, sest ta saab teha kõike, mida ennegi.

Lugu 4.

Soliidses vanuses naine käib mööda arste ja kaebab erinevaid valusid. Valud kadusid, kui temaga hakkas tegelema sotsiaaltöötaja, kes lahendas ära tema olmemured. Ta sai ära müüa enda korteri ja minna vanadekodusse, kuhu ta väga tahtis. Valu algseks põhjuseks oli hirm minia ja lapselaste ees, kui poeg ära suri.

Boris Gabovitš: Ka suur närvipinge võib tekitada valu. Kõik muutused inimorganismis on alati seotud kesknärvisüsteemi ja sensoorse peaajukoorega. Nii tekib muutus peaajukoores, mida tunneme valuna kuskil kehas.

Lugu 5.

Mehel on raske depressioon, kuid ta tajub seda kui seljavalu. Ta ei tunnista, et tal on depressioon, ta ei ole nõus seda ravima, püüdes iga hinnaga ravida vaid valu. Ta käib eri arstide juures, laseb teha uuringuid ja valurohtusid välja kirjutada. Ravimid aga ei aita. Ta nõuab, et talle tehtaks operatsioon.

Boris Gabovitš: Valu laheneks, kui ta raviks depressiooni.

Lugu 6.

Vastuvõtule tuleb noor mees, kes pole väidetavalt kunagi elus isegi nohu põdenud. Ta käib mööda arste ja laseb uurida, miks tal õlg valutab, kui ta on noor, tugev ja terve mees. Kõik uuringud näitavad, et õlaga pole midagi valesti. Arstid on diagnoosinud kroonilist valu. Ta pole diagnoosiga nõus ja pole nõus võtma ravimeid. Ütleb, et ta on terve, tuleb leida põhjus, miks õlg valutab.

Boris Gabovitš: Valu ongi haigus. Valu tuleb ravida, sest valuga elades elukvaliteet pidevalt halveneb. Pidevat valu tundev inimene ei suuda füüsiliselt ega ka vaimselt vajalikul määral funktsioneerida. Samamoodi ei saa mõne muu ravimata haigusega (näiteks diabeediga) ära harjuda. See viib lõpuks surmani. Ka krooniline valu võib viia surmani. Küsimus on ainult selles, kuidas ja kui kiiresti.

Lugu 7.

Mees raius endal kirvega vasaku käe pöidlaotsa maha. Tal on väga tugev ja keerulise profiiliga valu. Ta elab ülisuurte valuvaigisti annustega.

Boris Gabovitš: See on küll suur õnnetus selle inimese jaoks, kuid iseenesest pole see invaliidistav trauma. Kuna pöidlaots ei ole tema töös määrava tähtsusega, ei häiriks see trauma palju tema igapäevast toimetulekut. Aga sellel konkreetsel patsiendil on arenenud nii tugev krooniline valu, et ta on ikkagi 100% invaliid.

Selline valu peitub vaid peaajukoores. Köndis ei ole mitte midagi, mis põhjustab valu. Valu tekkimine sõltus tal suures osas sellest, kuidas teda on ravitud enne ja pärast operatsiooni.

Kui ravi on olnud hea, siis valu ei teki või tekib tunduvalt vähem. Samas on grupp inimesi, kellel ka kehva raviga kroonilist valu ei teki. Ja kolmas grupp, kellel väga heast ravist olenemata tekib suure tõenäosusega krooniline valu. Viimane grupp on kõige väiksem ja tõenäoliselt geneetilise eelsoodumusega valule.