ÄRA KARDA MEESTEARSTI: erektsioonihäire ei ole ainult üle 50-aastaste meeste probleem (29)

„Arsti juurde minek on ikka seotud väikese ebamugavustundega ja sellest tuleb aru saada, et mehele võib olla keerukas rääkida oma tervisega seotud probleemidest. Veelgi suuremat diskreetsust vajab seksuaaltervisest rääkimine," mõistab SA TÜK Meestekliiniku ja ITK Viljatusravikeskuse arst Kristjan Pomm mehi, kes arsti vastuvõtule pöördumist edasi lükkavad. Samas julgustab ta ebamugavustundest ple saama, sest arsti ei tasu ja tohigi karta, terviseprobleemidest tuleb rääkida õigel ajal.

"Püsiva probleemi korral ei ole arsti juurde mineku edasilükkamine õige otsus. Mõneti on mehe julguse näitajaks ka see, kas ollakse valmis oma muredest ja ka tervisehädadest rääkima."

Pomm teab juhtumeid, kus mees on hakanud oma tervisele mõtlema siis, kui mõni sõber või pereliige on haigestunud. Olematud pole ka juhtumid, kus mees on tulnud arsti juurde vaid seetõttu, et naine seda soovis. „Sellised juhud on siiski harvad," tõdeb tohter.

Vanematel meestel on erektsioonihäire tõsiseks mureks

„Erektsioonihäire, mida kutsutakse ka impotentsuseks, on kestev võimetus saavutada või säilitada suguühteks vajalikku erektsiooni ehk suguti jäigastumist," selgitab tohter.

See mure on vanemas eas meestel üks sagedasemaid põhjuseid, mis paneb mehe arstilt abi otsima. Pomm nendib, et kindlasti on rohkem kui pooled üle 50-aastased mehed olnud olukorras, kus erektsioon ei ole piisav või puudub täiesti ning suguühe on seeläbi kas oluliselt raskendatud või võimatu. Siiski rõhutab meestearst, et erektsioonihäire ei ole ainult üle 50-aastaste meeste probleem.

„Arstlikust seisukohast saab seda häiret liigitada orgaaniliseks ja psühhogeenseks erektsioonihäireks. Erektsiooni tekkeks on vajalik peenise ja väikese vaagna närvide stimulatsioon, mille tulemusena intensiivistub arteriaalse vere juurdevool peenisesse samal ajal kui venoosse vere äravool väheneb miinimumini," kirjeldab doktor Pomm.

Paljusid nooremaid mehi kimbutava psühhogeenset laadi erektsioonihäire tekkepõhjuseks võib tohtri sõnul olla depressioon, pikka aega kestnud stress, ärevus, hirm seksuaalse vahekorra ebaõnnestumise ees. Ka võib taolise olukorra põhjustada suhe uue partneriga, kus hirm ebaõnnestuda pärsib erektsiooni saavutamist. Taoline olukord leidvat lahenduse aga suhte arenedes, enamasti positiivselt.

„Orgaaniliste erektsioonihäirete peamised tekkepõhjused on veresoonkonna haigused, mille tagajärjel tekib arteriaalse vere pealevoolu puudulikkus peenisesse, näiteks suurte veresoonte kahjustumine ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumise tagajärjel, väikeste veresoonte kahjustumine diabeedi korral, kõrge vererõhk," loetleb Pomm.

Meestearsti sõnul on uuringud leidnud, et erektsioonihäire esinemine võib olla esimeseks märgiks südame-veresoonkonna haigustest ehk teisisõnu: meestel, kellel on esinenud erektsioonihäire on kõrgem risk haigestuda südameinfarkti või ajuinsulti.

„Orgaaniliseks probleemiks võivad olla ka sisenõrenäärmete talitluse häired sh. madal testosterooni ehk meessuguhormooni tase ja ka kilpnäärme haigused – hüpotüreoos, mille korral võib testosterooni tase langeda ja hüpertüreoos, mis jällegi suurendab naissuguhormooni ehk östrogeenide sisalduse tõusu veres. Üheks võimalikuks endokriinseks probleemiks võib olla ka prolaktinoom ehk hüpofüüsi kasvaja, mille puhul tõuseb oluliselt prolaktiini tase veres, mis omakorda viib alla testosterooni taseme," loetleb Pomm ridamisi põhjuseid, miks murega tasuks siiski alati arsti poole pöörduda.

Lisaks võivad esineda veel ka neuroloogilised põhjused, näiteks väikeste närvide kahjustumine diabeedi korral, väikese vaagana närvide kahjustus kirurgilise operatsiooni, näiteks eesnäärmeoperatsioon tagajärjel, selja- ja vaagnatraumad, millega kaasneb seljaaju funktsioonihäire, neuroloogilised haigused nagu näiteks hulgiskleroos, insult, entsefaliit, epilepsia ning Parkinsoni tõbi.

Alkohol ja suitsetamine panevad seksuaaltervisele põntsu

Tohter selgitab, et erektsioonihäirete taga võivad olla veel ka teised vaid mehele omased haigused: põletikud eesnäärmes, mille puhul võib häiritud olla verevarustus ja närviregulatsioon peenise piirkonnas, samuti munandipõletikud, mis häirivad meessuguhormooni tootvate munandite tavapärast toimimist.

„Suurenenud eesnäärme ja krooniliste eesnäärmepõletike korral on samuti üheks võimalikuks probleemiks häired erektsiooni saavutamise osas ning seega on vajalik tegeleda ka eesnäärmehaiguste raviga," lisab Pomm.

Lisaks võivad erektsioonihäired olla seotud kaasuvate haigustega ning olla kasutatavate ravimite kõrvaltoimeks. „Näiteks osad kõrge vererõhu- ja südameravimid, samuti antidepressandid, uneravimid ning eesnäärmeravimid on seotud erektsioonihäirete tekkeriskiga," räägib Pomm ja soovitab alati oma arsti kõikvõimalikest kõrvaltoimetest teavitada. Siis on võimalik valida ravim, mis seksuaalsust silmas pidades võib sobida paremini. Pomm rõhutab vajadust oma muresid arstiga jagada, sest omal algatusel ei tohiks kroonilise haiguse ravis ise pausi teha või ravimite võtmist katkestada.

Ka on erektsioonihäirete tekkimisel omal kohal ka suitsetamine, alkoholi liigtarvitamine ja vähene füüsiline aktiivsus, rääkimata õlekaalust.

„Kui noores eas ei pruugi need tegurid seksuaalsust pärssida, siis vanemas eas, ennekõike just pikaajalise/kroonilise probleemina, on need olulised riskitegurid nii südame-veresoonkonnahaiguste kui seeläbi ka erektsioonihäirete tekkes. Ülekaal ja meessuguhormooni tase on otseses seoses – kõrge kehakaalu korral muutub mehe hormonaalne regulatsioon ja meessuguhormooni tase langeb," hoiatab Pomm. Vähenenud hormoonitase aga põhjustab väsimust, kurnatust, keskendumisraskuseid, suguiha langust ning ka erektsioonihäireid.

„Krooniline ülemäärane alkoholi tarvitamine rikub mehe munandite talitust ja toimib toksiliselt munandites paiknevatele Leydigi rakkudele, mis on seotud meessuguhormooni tootmisega. Alkohol muudab ka hormoontasakaalu ja ainevahetust, mis viib omakorda meessuguhormooni taseme alla ning kõrgendab naissuguhormooni taset," selgitab Pomm.

Ta rõhutab, et sellisel juhul võib erektsioonihäirete ravimitest küll abi olla, kuid kui mees ise kehakaalu langetamiseks midagi ette ei võta ja oma kahjulikke harjumusi ei muuda, püsivat tulemust loota ei maksa.

Lisaks arsti kirjutatud ravimitele kuulub erektsioonihäirete ravi hulka ka psühhoteraapia. Seda eriti juhul, kui muret teevad suhteprobleemid, ülemäärane ärevus või muud psühholoogilist laadi tegurid.

Mõnikord võib abi olla ka apteegi käsimüügi toidulisanditest, kuid ainult neile meestearst lootma jääda ei soovita. "Pigem tasuks enne selliste niinimetatud meestevitamiinide ostmist samuti arstiga nõu pidada, vältimaks asjatut raha ja ajakulu," märgib Pomm. Samas on mõnikord sellised meestele mõeldud verevarustust parandavad toidulisandid ka arsti poolt määratud raviskeemis olulisel kohal, sest õigel juhul ja hästi valituna võivad ka ainult toidulisandid anda väga hea efekti.

Raskematel juhul leiab erektsioonihäirete korral abi peenisesisestest süstidest ning võimalik on ka peeniseproteesi paigaldamine.

Ravis on oluline ka hea paarisuhe

Erektsioonihäirete ravis on olulisel kohal ka hea paarisuhe ning kaaslaste omavaheline vastastikune toetamine ja mõistmine. "Vananedes on loomulik, et seksuaalne aktiivsus väheneb tasapisi ja aeg-ajalt, näiteks suurema väsimuse ja stressi foonil, veab mehel erektsioon alt. Sel juhul tuleb väljapuhanult uuesti proovida. Partneri mõistev suhtumine on neis olukordades väga oluline," kostab Pomm. Abi võib leida ka mõnedest ravimitest ja tervise kui terviku hindamisest ning krooniliste probleemide väljaselgitamisest.

„Seksimist erektsioonihäire taasesinemise hirmus aina edasi lükates võib end leida nõiaringist, kus orgaanilised ja psühholoogilised erektsioonihäire mehhanismid omavahel kombineeruvad. Sel puhul on meest juba keerukam aidata," selgitab Pomm.

Lihtsaim ja sageli ka toimivaim lahendus on tema sõnul murede korral lühiajaliselt mõne erektsioonihäire ravimi kasutamine, kuniks tavapärane seksuaalelu taastub. Siis kaob ka vajadus igakordsele ravimi võtmisele.

Enne ravimiteni jõudmist soovitab tohter aga meestel oma tervise ja seal hulgas ka seksuaaltervise hoidmiseks oma tervist ise kindlustada piisava füüsilise koormuse, liikumise, tervisliku toitumise, kehakaalu normväärtuses hoidmise ja ka normaalse elurütmiga. See tähendab, et igal päeval peaks olema aega nii tööks, vabaajategevusteks kui puhkuseks.