Bipolaarsus: kuidas pöörane elutempo aeglasemaks kruttida?

Meeleolud vahelduvad kõigil inimestel ja keegi ei tunne igapäevases elus katkematut õnnelikkust või pidevalt rusuvat masendust. Aga küllalt palju on inimesi, kelle meeleolud sõidavad üles-alla kui Ameerika mägedel, kus iga kurvi taga võib peituda järsk meeleolu tõus või langus.

Pilvepiir ja merepõhi

32aastane koduperenaine Tiina (nimi muudetud) sai aru, et tema elu kulgu on halastamatult dikteerinud perioodilised meeleolumuutused. See tõdemus jõudis temani alles kümme aastat pärast esimeste sümptomite ilmnemist!

“Mulle sattus kätte üks vaimse tervise teemaline raamat ja bipolaarsele häirele pühendatud peatüki lõppedes jäin sügavalt mõttesse. Mul oli selline tunne, nagu oleks keegi minu igapäevast elu kirjeldanud,” meenutab Tiina. “Ühel hetkel tunned end otsekui pilvepiiril seilamas ja ei pruugi minna pikalt, kui avastad end rusutuna elumere põhjast.”

Bipolaarse häirega inimesed kogevad tavaliselt intensiivseid ja emotsionaalseid episoode, mis jaotuvad kaheks peamiseks faasiks.

Maaniat iseloomustab muu hulgas ülikõrge enesehinnang, vähenenud unevajadus, suurenenud jutukus või sundus pidevalt rääkida ning mõtete lennukus. Sellises faasis näib meri põlvini. Tehakse suuri plaane, kulutatakse võimaluse korral suurtes kogustes raha ning antakse endale ja teistele alusetuid lubadusi.

Depressiivse faasi käigus painab patsienti tihti tühjustunne, rusuv väsimus, ärrituvus ja keskendumisvõime puudumine. Üks tähtsamaid tunnuseid on seejuures huvi kaotamine varem naudingut pakkunud tegevuste vastu, näiteks hobid, söömine ja isegi seks.

“Depressioon on kõige hullem! Vahel võib isegi hommikul voodist välja ronimine raskeks osutuda, sest mõttes mõlgub ainult üks sõna. Milleks?” räägib Tiina. “Energiline periood on täielik vastand ja sel ajal on võimalik ellu viia kõik plaanid, mida on vähegi võimalik välja mõelda. Ma pean tunnistama, et tihti on maania isegi kasulikuks osutunud. Nii palju asju jõuab ära teha,” arvab Tiina. “Kui ainult tagasilangust ei tuleks, ja siiani pole see kordagi tulemata jäänud.”

Üldjuhul jaotub bipolaarse häire meeleolude skaala kolmeks. Ühelt poolt leiab raskekujulise, mõõduka või kerge depressiooni. Skaala keskel on normaal-ne või tasakaalukas meeleolu.

Teisel pool skaalat on hüpomaania ja maania. Mõned bipolaarse häire all kannatavad inimesed kogevad hüpomaaniat ehk mõõdukat meeleolu kõrgenemist, mille puhul pole kõrgem energiatase maaniaga võrreldes niivõrd äärmuslik.

Hüpomaanilise episoodi korral võib inimene tunda end väga hästi, olla võrdlemisi produktiivne ja tulla igapäevaeluga viperusteta toime. Sellises olukorras võivad meeleolu kõikumist märgata vaid pereliikmed, kuna isiklikul tasandil on probleemi raske teadvustada.

Õigeaegse ravita võib hüpomaania kujuneda raskekujuliseks maaniaks või minna üle depressiooniks. Lisaks kirjeldatud episoodidele on võimalik diagnoosida segafaasi. Selle käigus võib haige tunda end õnnetu ja lootusetuna, kuid sellest hoolimata on energiatase tavalisest kõrgem.

“Tagantjärele tunnen kõik faasid ära. Need on minu jaoks olnud selgete piirjoontega ja seotud elus toimunud sündmustega. Konkreetsel hetkel on aga üleminekuid raske ära tunda. Ma ei mõtle, et käes on depressioon. Lihtsalt kohutavalt rusuv tunne, ükskõiksus ja lootusetus,” kirjeldab Tiina.

Normaalsuse piirid

Mis ikkagi takistab keerulisest häirest vabanemist?

“Inimene ei pruugi aduda, et tegemist on ülemäärase meeleolu kõikumisega. Seda peetakse enda puhul normaalseks. Niimoodi ei pruugita abiandja juurde jõuda ja ravimata häire võib oluliselt elukvaliteeti halvendada,” räägib bipolaarsete häirete spetsialist, psühhiaater ja bipolaarse häire ravijuhise koostaja Peeter Jaanson.

Samuti võib ravi käigus tekkida ootamatuid tagasilööke.

“Pikaajaline ravimite tarvitamine võib inimestele üle jõu käia. Eduka ravi alguseks on tihti vaja ravimeid võtta pikka aega, isegi aastaid.”

Muutustega meeleolus kaasneb energiataseme ja uneaja kõikumine. Häire puhul on võimalik olukord, mille käigus inimene kogeb pikaajalist eba-stabiilsete meeleoludega perioodi. Sellisel juhul on raske eristada kindlaid maanilisi ja depressiivseid episoode.

Bipolaarse häirega inimestel tuleb tihti ette alkoholi või teiste mõnuainete kuritarvitamist, suhteprobleeme ja raskusi töökoha säilitamisega. Kõrvaltvaatajal ei ole alati lihtne viia selliseid tunnusmärke kokku raske vaimse häirega.

Saades teadlikuks

“Keegi ei öelnud kordagi, et mul võiks probleeme olla. Mõni pidas mind masendushoogude pärast kergelt neurootiliseks, aga see oli kõik. Häirest teadlikuks saamine on olnud vabastav tunne ja praegu olen alles teel paranemiseni. Kahtluse korral soovitan astuda sammu edasi ja uurida asja spetsialisti juures. See võib viia täisväärtuslikuma eluni,” julgustab Tiina samasuguse saatusega inimesi. “Praegu võtan meeleolu stabilisaatoreid koos antidepressantidega. Ravimeid ei tasu karta, kui need aitavad elukvaliteeti parandada.” Tiina lisab, et tal on äärmiselt toetav perekond. “Kui saame poja lasteaeda, siis loodan edukalt tööturule naasta!”

Bipolaarne häire jaguneb kolme alamrühma: bipolaarne I tüüpi häire, II tüüpi häire ja teisiti täpsustamata bipolaarne häire. Bipolaarse I tüüpi häire korral esineb maanilisi episoode ja II tüübi puhul on tunnuseks hüpomaanilised episoodid. Maania ja hüpomaania erinevust illustreerib lihtne näide. Hüpomaania korral võib haigel tekkida näiteks vastupandamatu soov lennutunde võtta.

Inimene planeerib oma aega ratsionaalselt, et äkiliselt tulnud mõte ellu viia. Seevastu maanilise episoodi korral ei mängiks tähtajad, lubadused ja võimalused rolli. Nüüd ja kohe tuleb õppida lennukit juhtima! Teisiti täpsustamata bipolaarne häire diagnoositakse, kui patsiendi sümptomid ei liigitu ei I ega II tüübi alla. Sümptomite kestus ei pruugi olla piisavalt pikk või jääb nende hulk alla häiretüübi kriteeriumide. Siiski on olemasolevad sümptomid väljaspool inimese tavapärast käitumist.

Nii depressiivsed kui ka maanilised tunnused võivad olla psühhootilised. Psühhootilised sümptomid kipuvad peegeldama haige äärmuslikku meeleolu. Näiteks maanilise episoodi käigus võivad tekkida luulud, et inimene on kuulus, omab palju raha või kehastab üleloomulike võimete kandjat.

Sarnaselt on depressiivse episoodi taustal võimalikud luulud kodutuks jäämisest või kuriteo sooritamisest.

Seetõttu võib tulla psühhootiliste sümptomitega bipolaarse häire kindlakstegemisel ette ekslikke skisofreeniadiagnoose. Skisofreenia on samuti raskekujuline vaimne häire, mis on peaasjalikult seotud hallutsinatsioonide ja luulumõtetega.

Vajalik ravi

Tavaliselt alustab bipolaarse häire ravi psühhiaater. “Diagnoosi kinnitab struktureeritud küsitlus, hoolikas andmete kogumine ja teave lähedastelt. Ravi alustamine haiglas on vajalik vaid raskematel juhtumitel. Konkreetselt sõltub ravi sellest, millise häire faasiga on tegemist,” selgitab Jaanson. “Kõigil haigetel on eesmärk eutüümia ehk normaalse meeleolu saavutamine ja hoidmine. Tulemusteni jõutakse ravimite, psühhoteraapia ja vajadusel paari- või pereteraapia abil.”

Enamasti kujuneb bipolaarne häire välja hilistel teismeaastatel või varases täiskasvanueas. Statistika näitab, et vähemalt pooled diagnoositud juhtumitest saavad alguse enne 25. eluaastat.

“Eesti olukord ei erine oluliselt teistest maadest. Haigestumus erinevat tüüpi bipolaarsetesse häiretesse on ligikaudu 4% elanikkonnast. Probleem seisneb ikkagi selles, et häire ilmnemise ja ravi alguse vahel on sageli 5–10aastane nihe. Oluline on patsientidele võimalikult kiirelt ravi anda,” toonitab Jaanson.

Esmakordset bipolaarse häire episoodi on raske kindlaks teha, kuna sümptomid võivad tunduda eraldi probleemidena ja mitte osana ühest tervikust. Bipolaarse häirega haige esimese astme sugulastel on haigestumise risk tervelt 8–18 korda suurem kui teistel inimestel. Bipolaarne häire on krooniline haigus, millele peab tähelepanu pöörama terve elu vältel.

Nii bipolaarse häire kui teiste vaimsete probleemide üheks riskifaktoriks on ajukeemiat mõjutavad meelemürgid.

“Häire tekkemehhanism pole veel kaugeltki selge, nii et kindlaid riskitegureid on raske välja tuua. Kindlasti aitab psüühikahäirete tekkele kaasa mõnuainete ja eeskätt kanepi tarvitamine. See on noorte hulgas levinud ja aine tarvitamise riski alahinnatakse,” tõdeb Jaanson.

Kogenud psühhiaater jääb patsientide väljavaadete osas positiivseks. “Tänapäeva võimaluste juures on bipolaarne häire hästi ravitav. Koostöös patsiendi ja tema lähedastega on võimalik vältida elukvaliteedi langust, säilitada normaalset meeleolu ja täisväärtuslikku toimimist.”