Adik Levin | Lapsi tuleb kindlasti vaktsineerida (7)

Leetrid on ülinakkav haigus. Pisik säilib ligi kaks tundi ja kliiniliselt võib tekkida kõrge palavik, nohu ja köha. Diagnoosi põhisümptomiks on aga just leetritele omane lööve. Eestis on mitu inimest haigestunud leetritesse. Mida teha? Lapsevanemad küsivad, kas ikka on vaja oma lapsi vaktsineerida?

Töötasin 60ndate aastate lõpul ja 70ndate algul Kasahstanis. Olin seal tolle aja kohta suures lastearstide kollektiivis ainus meesarst ja mulle pakuti kohe saabudes lastearsti-konsultandi kohta. Noore arstina nõustusin, sest see oli mulle suur väljakutse. Iga nädal pidin ma väikestest rajoonihaiglatest vedama oblastihaiglasse mitu tuberkuloosse meningiidiga last. Tundsin huvi, palju sellise diagnoosiga haigeid oli tol ajal Eestis, sest tuberkuloosi haigestumus nii laste kui ka täiskasvanute seas tollases Eestis vähenes väga kiiresti.

Kasahstanis oli tuberkuloosi haigestumine aga väga suur, sest lapsi vaktsineeriti vähe, mõnes külas ei tehtud seda üldse. Tuberkuloosse meningiidi sagedus sõltubki sellest, kui palju on tuberkuloosi haigestunud inimesi selles paikkonnas. Või oli ühes rajoonis suur puhang ja lapsed hakkasid haigestuma difteeriasse. Haigestusid nad aga seepärast, et velsker jättis terve küla lastele mitu aastat difteeriavastase kaitsesüsti tegemata.

Oli ka juhus, kui suures külas haigestus leetritesse umbes 300 last, kuigi paberite järgi pidi kõik korras olema. Imikud haigestuvad leetritesse tihti, kuid see puhang näitas, et kõige raskemad juhtumid olid puberteedieas lastel. Suri mitu teismelist, imikud aga lõppude lõpuks tervenesid.

Süst ei tekita autismi

Lapsi tuleb kindlasti vaktsineerida. Eestis on laste vaktsineerimise protsent praegu ligi 95. Sellest piirist allapoole ei tohi enam minna, kuna nakkuspuhangud oleksid siis väga kerged tulema.

Meil on aga tekkinud igasugused mittetulundusühingud ja kooslused, kuhu lapsevanemad koonduvad ega ole huvitatud laste vaktsineerimisest. Mõni neist nimetab ennast ökoemaks või -isaks. Iseenesest sõna öko on positiivne, kuid vaktsineerimise seisukohalt ma ei tahaks selliseid vanemaid nimetada ökovanemateks.

Üks vaktsineerimise vastaseid põhjuseid on väärinfo, et vaktsineerimine soodustab autismi teket. Kahjuks selles on süüdi ka arstkond. 90ndate aastate lõpul avaldas üks Inglismaa arst oma pseudouurimuse. Kõik selle uuringu järeldused on ammu ümber lükatud, kuid internetis liigub pseudoinfo edasi.

Miks just autism? Autismihaigete kolossaalne kasv ei ole loomulikult seotud vaktsineerimisega. Üks esimesi autismi käsitlenud arste Leo Kanner kirjeldas seda kui harukordset haigust. 1966.– 2001. aastani on 32 uuringu põhjal autistlike laste arv kasvanud 1300 protsenti! Kahjuks autismi diagnoos ja ravi on küllaltki tõsine probleem ja seda ei ole üldse nii kerge teha. Kuna konkreetseid kliinilisi kriteeriume ega tõenduspõhist diagnostikat polnud, siis peeti autismiks ka neid seisundeid, mis ei olnudki autism.

Oli ka teisi põhjused. Mõnes USA osariigis hakati autistlike lastega seotud ravi ja rehabilitatsiooni finantseerima. Raha saamiseks hakati autismi kõrvalseisundeid fikseerima autismina. Inimlikult on see arusaadav, kuid kõik see on maailmas esile kutsunud nõndanimetatud autismiepideemia. Seda protsessi saab võrrelda 1920.–1930. aastatega, kui  sama asi oli skisofreeniaga. Olen kindel, et mööduvad aastakümned ja selgus tuleb ka autismi.

Süstideta saabub katastroof

Ütelda, et vaktsineerimine on absoluutselt ohutu, loomulikult ei saa. Mõnel lapsel võivad tekkida reaktsioonid või tüsistused, mis väga harva saavad lõppeda ka kurvalt. Sellest on vaja avameelselt ka rääkida.

Praegu võib väga intensiivse vaktsineerimisgraafikuga riikides tõepoolest tõusta imikusuremuse näitaja. USAs tehakse esimesel eluaastal lapsele 26 vaktsiinisüsti, mis on tõepoolest kõrge näitaja. Tahaks meie lapsevanemaid rahustada – Eestis tehakse minu andmetel ainult kaheksa süsti, mis on ju kolm korda vähem kui USAs. Eestis on ka imikusuremus kolm korda väiksem kui USAs. Pealegi on vale siduda imikute suremust ainult kaitsesüstidega. Iga imiku surm vajab põhjalikku analüüsi ja tõenduspõhist lähenemist.

Mida teha? Kui me kõik loobume kaitsesüstimisest, siis loomulikult lõpeb asi katastroofiga. Seda on inimkond oma ajaloos juba kogenud. Laste elude päästmise nimel ei tohi vaktsineerimisest loobuda. Loomulikult on vaja teha neid korrektselt, kui laps on täiesti terve. Seega lasub vastutus mitte ainult perekonnal, vaid ka arstidel, kes kaitsesüstimisi teevad.

Mis puutub leetritesse, siis inimestel, kes reisivad palju, oleks õigem kahtluse korral kontrollida oma vereseerumis olevaid leetrite vastaseid kaitsekehasid. Kui kaitsekehasid on vähe või pole neid üldse, siis vaktsineerimisele alternatiivi ei ole. Neil aga, kes on vaktsineerinud ennast viimasel veerandsajandil, neid probleeme tekkima ei peaks.