Ehkki pärast mõttepausi soovitab sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna arvete tasumisega mitte rutata, ei saa sellist soovitust võtta mõistliku ja tsiviliseeritud ning euroopalikke väärtusi kandvas ühiskonnas aktseptitud meetmena. Poolikut poliitikat ei saa õigustada, valitsuse teerulli alla jäänud ühiskonna nõrgematele ja kaitsetumatele liikmetele on kahju juba sündinud. Ja arve selle eest tuleks esitada otse ministrile.
Ja kuigi Tsahkna nõuab, et sotsiaalkindlustusamet tekkinud jama kiiremas korras lahendaks, ja kritiseerib ettevõtte OÜ Invaru hinnatõusu, peaksid kriitikanooled tabama esmajoones teda ennast, kes ta (ilmselt uuema aja seadusloome ja halduskorralduse head tava silmas pidades) ruttas sotsiaalministrina allkirjastama määrust, et uus abivahendite hüvitamise kord jõustuks juba uuest aastast. Mis sest, et ettevalmistustega kimpus olev ettevõtte palus juba sügisel muudatused edasi lükata. Asutuste ja bürokraatide omavahelise kemplemise käigus unustati aga kõige tähtsam ehk abivajaja, keda hinnatõus otseselt puudutas. Peenhäälestuse mugavasse faasi jõudnud valitsusele tuleb ette heita suutmatust oma otsuste tagajärgi prognoosida. Majandusprobleemid ei lahene iseenesest, samamoodi ei ole aus ülla eesmärgi nimel – lakke tõusnud hindu alla suruda – kõige nõrgemaid inimkilbina kasutada.
Kardetavasti ei ole asjas lihtsaid lahendusi, mis sest, et minister tundub nii arvavat. Neile, kes sotsiaalkindlustusameti poole pöörduvad, lubatakse leida parem pakkumine, pidage vaid suu. Ent kas määruse jõustumisega muutuvad abivahendid inimestele kättesaadavamaks ja odavamaks, nagu Tsahkna näib uskuvat? Sotsiaalkindlustusamet soovitab inimestel (ja puudega lapse vanemad on sääraseks riiklikult juhitavaks turu-uuringuks kindlasti sobivaim sihtrühm!) abivahendite hindadel silma peal hoida ja otsida endale sobivaim teenuseosutaja. Keda ootab lähipäevadel samasugune näärikingitus, kõiki ülejäänuid? Kolm aastat ette valmistatud sotsiaalfiasko igatahes näitab, et riigil jääb abivajajatega suhtlemises puudu tahtest, koostöötahtest ja empaatiast, ning kannatama peavad kõige nõrgemad.
Kommentaarid