Kuidas on võimalik nii abitus olekus inimest, kui seda on sünnitav naine, mõnitada ja naeruvääristada? Ehk loe lugejate sünnituskogemusi, osa 2 (66)

Õhtulehe lugejatel on olnud Pelgulinna sünnitusmajas nii negatiivseid kui ka positiivseid kogemusi, millest osad ka siin välja toome. Ülejäänud lugejate poolt kommentaariumisse kirjutatud sünnituskogemusi loe SIIN!

Lugejad kirjutavad:

1. lugu

Läksin oma esimest last sünnitama. Vastuvõtus olles kuulsin, kuidas naine karjus nagu teda oleks pooleks saetud, kogu haigla kajas. Mul läksid jalad nõrgaks, küsisin, kas see on tõesti nii hirmus ja mulle vastati, et ta on kisanud tundide kaupa, ära ka ei väsi. Mõtlesin, et eks nendest suurtest kisajatest väsi ka personal ära.

2. lugu

Pelgulinna sünnitama läksin rõõmsalt, sest olin varem sõlminud lepingu ämmaemandaga, kes tuleb mulle toeks. Vastuvõtus pööritati minu lepingu jutu peale silmad juuksejuurteni ja saadeti palatisse, mille tualetti said teise ukse kaudu sisse astuda. Ka mehed, kes ootasid oma naisi ooteruumis. Kui selle ukse seest lukku keerasin, siis saabus kohe keegi proua ja teatas et see uks peab olema avatud. Minu lepingule ämmarmand saabus ja ütles: "Sorry, mul on täna tööpäev. Ma teen oma tööd ja sind aitan samal ajal." Eks ole! Vaidlema ei kippunud. Ronisin vanni ja sain kahe tunniga hakkama ja terve laps käes. Hiljem rebendite õmblust tegi keegi resident ning torises kuna vahetus läbi. Kolm nädalat hiljem läksin valudega kontrolli ja selgus et tampoon ikka sisse jäetud. Aga tookord ma oma lepingulist ämmakat enam ei näinud ja enne ma haiglast ära ei saanud kui raha olematu ämmaka abistava toe eest makstud. Järgmise lapse sünnitasin juba Fertilitases. Pelgulinn vajaks auditeerimist ja kohe.

3. lugu

Läksin 19. nädalal valudega otse töölt ITK erakorralisse. Kuna töökoht lähedal, siis kiirabi ei kutsunud, vaid läksin ise kohale. Vastuvõtutädi ei kuulanudki mind pikemalt, vaid käratas, et mingu ma tagasi tööle ja tulgu pärast tööpäeva lõppu. Kui mainisin, et teen füüsilist tööd ja tööpäev kestab pea keskööni, ütles vaid, et väga hea, kesköö paiku ongi meil siin rahulikum. Oleks kasvõi koju käskinud minna... Tööandjale pidin valetama, et kästi koju minna, tööandja ise poleks koju lubanud kui oleksin öelnud, et haiglast kästi tööle tagasi minna. Olin kodus mõned tunnid pikali ja siis läksin juba verejooksuga tagasi.

4. lugu

Mina läksin Pelgulinna sünnitama paar päeva pärast nende traagilist päeva (Suurte valudega eelviimast kuud rase naine viidi möödunud nädalal Lääne -Tallinna Keskhaiglasse. Sünnitusmajast saadeti ta tagasi koju. Mõni tund hiljem naine suri, samuti hukkus tema laps.Teises juhtumis tegi enesetapu noor isa. -toim) ja ei ütleks, et sellest väga palju õpitud oleks. Haiglasse jõudes olid mul valud olnud regulaarsed juba 4 tundi 10-minutiliste vahedega. Läksin kiirabiga kuna ei ela Tallinnas. Haiglasse jõudes ütles seal vastuvõtus olev ämmaemand, et veed küll juba tulevad, kuid äkki lähed koju tagasi, kuna avatus oli veel väike. Ütlesin, et ei ela Tallinnas ja ma ei hakka enam kuhugi minema. Selle peale ta arvas siiski, et võiksin veel koju minna. Jäin siiski endale kindlaks, et kui juba seal olen, siis sinna ka jään. Kuus tundi hiljem sünnitasin. Õnneks oli see ämmaemand, kes lapse vastu võttis äärmiselt tore ja abivalmis, kuid siiski tekitab küsimusi, et miks nii kergekäeliselt tahetakse koju tagasi saata. Eriti kui on näha, et veed juba tulevad.

5. lugu

Naisel tulid öösel veed ära, värvus väga sogane ja kiiruga siis sünnitama. Seal aga kestis see jama veel 15 tundi, kuni naine kaotas teadvuse ja lapse südamelöögid pidavalt seiskusid. Peale seda enam närv vastu ei pidanud ja karjusin arstide peale, et nüüd on vaja KOHE midagi ette võtta. Siis hakkasid moraali lugema, et kuidas ma julgen häält tõsta, aga ma ei andnud enam võimalus ja saatin nad kõik pikalt. Küsisin, et kas te ei saa aru, et kaks inimest sureb kohe ära? Tehti keiser ja lapsel oli nabanöör ümber kaela kolm tiiru ja ei oleks ise kuidagi välja saanud. Mitte keegi ei hoolinud, ei uurinud mitte midagi. Vastik koht. Kuna ise olen juba 40 + aastates, siis oli julgust neile midagi öelda. Kui mul esimese lapsega nii oleks olnud, siis nooremana ei oleks julgenud arstidega nii rääkida ja ei tea mis siis oleks juhtunud.

6. lugu

Meil on Pelgulinnas kaks tütart sündinud. Soovitati mitmelt poolt ja hoiatati just kesklinna ja erasünnitusmajade eest. Seega, niipalju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Meie jäime ämmaemandate ja arstidega väga rahul. Ja tahan siinkohal veelkord tänada Pelgulinna personali. Hetkegi ei tekkinud tunnet, et seal puuduvad kogemused ja oskused. Julge oli olla.

7. lugu

Elu halvim kogemus. Jube muidugi oma lapse sünni kohta nii öelda, aga paraku see nii on. Tänu Pelgulinna personalile. Ma olin täiesti šokeeritud (olen siiani, kuigi mõningad head aastad juba möödas), kuidas on võimalik nii abitus olekus inimest, kui seda on sünnitav naine, mõnitada ja naeruvääristada? Olen haritud ja igati ebakonfliktne inimene. Ei varem ega hiljem pole ma mitte üheski situatsioonis nii halva kohtlemise osaks saanud, võite uskuda, et ma ei liialda. Hilisem sünnitusjärgse depressiooni ravi võttis aastaid.