Kanadas asuva Toronto Ülikooli uurjad analüüsisid 235 110 peapõrutuse läbi teinud patsiendi haiguslugusid 20-aastase perioodi vältel, kirjutab Med24. Uuritavate keskmine vanus oli 41 aastat. Analüüsidest jäeti välja rasked, haiglaravi vajanud peapõrutused. Keskmiselt üheksa aastat kestnud jälgimisperioodi vältel tehti 667 enesetappu.
Leiti, et peapõrutust põdenud patsientide hulgas oli suitsiidirisk üldpopulatsiooniga võrreldes kolm korda kõrgem; kui peapõrutus oli tekkinud nädalavahetusel, tõusis risk isegi neljakordseks. Keskmine periood peapõrutusest enesetapuni oli 5,7 aastat.
Suitsiide esines meeste hulgas kaks korda sagedamini kui naiste hulgas. Suurema enesetapuriskiga olid seotud veel madalam sotsiaalmajanduslik tase, varasem enesetapukatse ja sõltuvushäire esinemine.
Uuringu tulemused annavad lisakaalu varasematele tähelepanekutele, et peapõrutuse läbi tegemine võib põhjustada püsivaid psühholoogilisi muutusi, mille põhjus ei pruugi kuvamisuuringutega nähtavale tulla. Oletatavasti on põhjuseks katkenud serotoniini juhteteed.
51 protsenti enesetapu teinud patsientidest oli käinud oma arsti juures viimase nädala jooksul enne suitsiidi, 77 protsenti olid seda teinud kuu aja jooksul enne surma.
Arvestades selliste sümptomite nagu uimasuse ja peavalu kiiret lahenemist võivad arstid peapõrutuse tõsidust alahinnata. Patsientidepoolset alahindamist aitavad süvendada peavoolumeedias esitatud tugevad peatraumad, mille järel kangelased vaid õlgu kehitavad ja edasi tegutsevad.
Peapõrutuste ja enesetappude vahelist seost on varem uuritud sõjaväelaste ja sportlaste hulgas, kuid üldpopulatsiooni hulgas on see teema seni vähe tähelepanu saanud.
Kommentaarid (0)