Keha

Neuroloog: Kui ma saaksin insuldi... (17)

Õhtuleht.ee, 18. märts 2016 09:41
Janika KõrvFoto: SILLE ANNUK
Ma loodan, et seda ei juhtu. Aga risk on olemas, sest haigus on väga sage. Igal aastal haigestub Tartu linnas esmasesse insulti üle 200 inimese. Ma ei ole veel väga vana, mistõttu pole risk väga suur, aga haigestuda võivad ka noored ja lapsed, kirjutab kirjutab Tartu ülikooli neuroloogia vanemarst-õppejõud Janika Kõrv Kliinikumi Lehes.

Tartus läbi viidud rahvastikupõhiste uuringute andmetel on üldise eluesmase insuldi haigestumus võrreldav muude Euroopa riikidega, kuid noortel täiskasvanutel on see teistega võrreldes suurem.

Samal teemal

Igaüks võib oma insuldiriski välja arvutada mobiilirakenduse abil, mis on kättesaadav:https://www.strokeriskometer.com/. Minu risk insulti haigestuda 5 aasta jooksul on 0,68%. See on enam-vähem sama, mis minu eakaaslastel, kellel riskitegureid ei ole. Kuid kõiki tegureid siin arvesse ei võeta – insuldil võib olla enam kui 200 erinevat põhjust. See kalkulaator arvestab ainult tuntud riskitegureid, mis on insuldi põhjuseks peamisel eakatel (arteriaalne hüpertensioon, kodade virvendusarütmia, suhkurtõbi jne). Noorte insuldi põhjused võivad olla väga erinevad: arterite dissektsioonid, geneetiline trombofiilia, süsteemsed sidekoehaigused, migreen, geneetilised haigused jne. Vaatamata põhjalikele uuringutele jääb ligi 40% noortest haigestumise põhjus ebaselgeks.

Olen oma pereliikmetele selgeks teinud, et kui mul tekivad insuldi sümptomid (kehapoole halvatus ja tuimus, suunurga allavajumine), siis tuleb haarata telefon ja valida 112. On teada, et need, kes esmalt helistavad perearstile, õigeaegselt haiglasse ei jõua, mistõttu ravi hilineb. Mõnikord ei tunta insuldisümptomeid ära, kas eiratakse neid või peetakse millekski muuks. Noorte insult kulgeb sageli väga kergete sümptomitega, mistõttu jäävad need tähelepanuta nii kiirabi kui ka haigla meditsiinipersonali poolt. Ma loodan, et kui minuga peaks see juhtuma, siis ei peeta mul äkki tekkinud ühe kehapoole ja näo tuimust migreeni auraks (esimene migreeni aura minu vanuses on vähetõenäoline) või funktsionaalseks häireks. Insuldi sümptomid noortel naistel on sageli mittetraditsioonilised, näiteks võib esineda valu, teadvushäire või desorientatsioon.

Termin „aeg on aju" viitab vajadusele kiire rekanaliseeriva ravi järele, et närvirakke päästa. Suure ajuarteri sulguse tõttu tekkinud ajuinfarkti korral hävib 1,9 miljonit närvirakku minutis ja aju vananeb 3,6 aasta võrra iga ravita jäänud tunniga. Kui minu insuldisümptomite tekkimisest on vähem kui 4,5 tundi, siis paneb kiirabi ehk ka vilkurid tööle ja helistab EMO arstile saabumisest ette. Loodan, et minu valves olev kolleeg neuroloog on kiirabi saabumisel juba EMOs ootel ja kompuutertomograafia kabinet on minu jaoks vabaks tehtud. Kõikide uuringute ja analüüsidega peaks EMOs valmis saama maksimaalselt 20 minutiga ja kui vastunäidustusi ei ole, siis saaks minu ajuarterit ummistavat trombi lahustada intravenoosse trombolüüsiga. Kui see 15 minutiga paranemist ei too ja ajuarterite kontrastuuringul on tromb suures arteris näha, siis ma loodan, et mind viiakse kohe angiograafia kabinetti, kus interventsionalist püüab selle välja tõmmata ning verevool taastub.

Ehk siiski minu sümptomid mööduvad juba EMOs. Vaatamata sellele ma loodan, et mind võetakse mõneks päevaks haiglasse, et välja selgitada välja insuldi põhjus ning alustada kordusinsuldi ennetamisega. Järgmisel korral ei pruugi ma nii kergesti pääseda. Kui vaadata nüüd uuesti seda riskikalkulaatorilt, siis minu risk 5 aasta jooksul korduvalt haigestuda tõusis 10 korda (10,68%), mis on 25 korda suurem, kui minu soost ja samas vanuses inimesel, kellel pole olnud insulti ega muid riskitegureid. Üsna mõtlemapanev fakt, igatahes.

Mis minu heaks saab veel teha? Pean hakkama tarvitama ravimeid, et ennetada korduvat insulti. Kui oleksin suitsetaja, siis kavatseksin sellest kohe loobuda (Eestis tehtud retrospektiivse uurimuse alusel on korduva isheemilise insuldiga hospitaliseeritud patsientide hulgas suitsetajaid 28%). Kui ma täielikult ei paranenud, siis ma väga tahaksin jätkata funktsioone taastava raviga taastusravi osakonnas kohe, mitte alles mõne kuu pärast.
Aga mul ei pruugi nii hästi minna. Uuringud on näidanud, et kuigi insuldi hilistulemused noortel on eakatega võrreldes oluliselt paremad, siis võrreldes oma tervete eakaaslastega on nende pikaajaline elulemus väiksem. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on meil 15–44-aastaste patsientide elulemus palju väiksem: 7 aasta pärast on elus 75%.

Kas personaalmeditsiin võib meid insuldist päästa? Mina seda ei tea. Võib olla on sellest kasu minu järeltulijatel, kuid täielikult ei saa seda rasket haigust likvideerida. Mida ma tean, on see, et viimaste aastate ravimeetodid (trombolüüs ja trombektoomia) ja ravi insuldiüksustes (kesk- ja regionaalhaiglates) on oluliselt insuldi prognoosi parandanud. Aga oma elustiili võiks üle vaadata ja perearsti juurde visiit kokku leppida juba täna, et mõõta vererõhku, kolesteroolitaset ja veresuhkrut. Nagu ütleb vanasõna: „Tervis pole maast võtta".

Samal teemal

04.06.2017
Eesti insuldipatsiente peaks ravima pidevalt trombilõhustamisravi pakkuvais haiglates
17.02.2016
Lõõgastumise kiirkursus: kuidas maandada stressi 60 sekundiga?
15.02.2016
Südame tervisele mõtle juba noorena!
09.02.2016
Haige abikaasa eest hoolitsemine suurendab insuldiriski