Pilt on illustratiivneFoto: PantherMedia / Scanpix
Keha
12. juuni 2016, 13:47

Ekssuitsetaja pihtimus: Iga kord, kui tekkis suitsuisu, tuletasin meelde hetki, kui olin näost sinine ja lebasin liikumatult diivanil (5)

„Otsus suitsetamine maha jätta tuli lihtsalt, sest alati, kui tegin suitsu, oli enesetunne nii kehv, et süda läks pahaks. Tuletasin endale meelde neid hetki, kui oli nii paha olla, et läksin näost siniseks ja lebasin kägaras diivani peal liikumatult, oodates, millal olemine paremaks läheb,“ räägib Marko (35) ajendit, miks ta suitsetamisest loobuda otsustas.

Marko tegi esimesed suitsud keskkooli ajal, kui tahtis teada, mida suitsetamine endast kujutab. Kui alguses ta pigem katsetas tagasihoidlikult, siis hiljem hakkas suitsu tegema seltskonna mõttes. „Ma olen pigem olnud nii-öelda pühapäevasuitsetaja ehk teinud pidudel koos seltskonnaga või siis, kui endal soov tuli. Samas on ette tulnud ka perioode, kus tõmbasin pool pakki päevas,“ meenutab Marko, kes suitsetas vahelduva eduga umbes seitse aastat.

Marko jättis suitsetamise maha, sest mõistis, et see mõjutab tema elu halvemuse suunas – ja miks ta üldse peab seda kõike endale tegema? „Kuna olen elu aeg spordiga tegelenud, siis andis see paljuski tunda, et võhma ja energiat jäi vähemaks. Lisaks olid kohutavad need peojärgsed hommikud, kus sai kõvasti alkoholi ja suitsu tarbitud ning tundsin suitsu tõttu poole tugevamat pohmelli,“ jutustab mees.

Enne lõplikku otsust pahest loobuda oli perioode, mil ta suitsetas vähem. „Mingil hetkel vanast harjumusest panin ikkagi suitsu ette ja tegin seda siis, kui olid rasked päevad või suured pinged,“ nendib Marko.

Viimaks mõtles ta endale selgeks, et ei soovi seda enam teha. „Leidsin, et see pole minu jaoks ja jätsin päevapealt maha ning rohkem enam pole teinud,“ tunnistab ta. Nüüd on viimasest sigaretist möödunud seitse aastat.

Kõige olulisem oli lähedaste toetus

Suitsetamisest loobumine polnud Marko jaoks keeruline. „Kuna enesetunne peale suitsetamist oli kehv, siis tegin selle valiku, et rohkem seda tunnet ei soovi. Peale seda on enesetunne parem olnud, jõudu rohkem ja ka trenni jõuan teha,“ ütleb ta.

Marko leiab, et esimene samm pahest loobumisel on suitsetaja arusaam, et ta tahab oma tervist parandada, elukvaliteeti muuta ja end hästi tunda. „Kahjuks tihtipeale jõutakse selle teostuseni alles siis, kui avastatakse endal või lähedasel mõni suitsetamisest tingitud terviserike ja ollakse valiku ees, kas elada ja suitsetamisest loobuda või vastupidi,“ mõtiskleb Marko.

Ta leiabki, et ääretult oluline on suitsetamisest loobumisel lähedaste tugi. „Kui inimene on otsustanud tervislikemate eluviiside kasuks, siis loomulikult on abiks, kui lähedased toetavad seda muutust, mitte ei tiri pahedesse jälle tagasi. Kui suitsetajast loobuja on lähedaste seltskonnas, kus tehakse suitsu, võiks suitsetaja teha seda teistest eraldi olles ja kindlasti ei tasuks suitsetamisest loobujat ahvatleda, et ah mis see üks suits sulle ikka teeb,“ räägib Marko ning lisab, et motiveerivam on liikuda mittesuitsejate seltskondades.

Kui Markol tekkis aga vahepeal mõte taas suitsu teha, meenutas ta endale, et on selle hetkeni saanud tublilt hakkama ja kindlasti saab ka edaspidi. „Olemine oli rõõmsam ja riided ei haisenud suitsu järgi nagu enne,“ muigab ta.