Intervjuu meestearstiga! Meie kliimas riknevad nii kurgumandlid kui eesnääre (20)

Doktor Punab, kui me kohtumist kokku leppisime, siis viitasite ühele värskele meeste tervise uuringule? Millega on tegu?

See otseselt uuring ei olegi. Oleme ette valmistamas sellist meestekliiniku tervisesoovituste paketti. See on meil peaaegu koos ja me teeme ta avalikuks nädala-paari jooksul. Otsest uuringut ei ole, uuringud on meil püsivalt käigus.

Ehk tooksite sellest paketist mõningaid soovitusi välja?

Meie vaatleme tervist natuke laiemalt kui klassikalises mõttes. Meie jaoks on tervis füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaoluseisund. Mitte ainult terveolek, vaid laiem kompleks. Minu ja mu kolleegide nägemuses on füüsiline tervis väga sageli sotsiaalse ja psühholoogilise tervise n-ö sekundaarne produkt. Sageli võivad sellised mitteklassikalised riskitegurid nagu näiteks partnersuhted ja sotsiaalne keskkond määrata inimese tervises palju rohkem kui me siiamaani arvata oskame. Seal on ka terve rida teemasid, mida inimese saab ise teha – näiteks aidata läbi oma sotsiaalse võrgustiku tugevdamise ka tervise tugevdamise suunas.

Ehk siis: kui mees on peast terve, on ta ka füüsiliselt terve?

See on üks eeldus. Täiesti terve ongi inimene nii peast kui kehast, eksole. Eks ta selline tervik ole. Aga seesama aju ja pea pool on sageli üks juhtivaid teemasid, kuid väga sageli ignoreeritud. Meil räägitakse küll kaalust, suitsust, alkoholist ja füüsilisest aktiivsusest, sellest räägime meie ka kindlasti esimese hooga kohe. Need on esimesed asjad, aga sinna juurde tuleb veel terve rida: inimese seksuaalsus, tema partnersuhted, sotsiaalne võrgustik, hobid, vaimne aktiivsus – need teemad on kõik siin ka oluliste komponentidena.

Millised erinevused on meestearstil ja uroloogil ja kuivõrd kattuvad need temaatikad, millega need arstid tegelevad?

Meil on osaline kattumine. Jagame töömaid eelkõige eesnäärmehaiguste suunal.

Kõige suurem eristaja on see, et uroloogia on juhtivalt kirurgiline eriala, uroloogid identifitseerivad ennast läbi kirurgia ja see on nende fookus number üks. Meie kirurgilise tegevusega täna ei tegele – oleme sellega tegelenud ja loodame selle ka taastada –,  aga uroloogid tegelevad.

Meie töö jääb enamasti sellise patsiendi nõustamise, tabletiravi ja uuringute tasandile. Teistpidi, uroloogias ei ole ettevalmistuses neid komponente, mis on androloogias. Meie töö oluline osa on endokrinoloogia (puudutab sisesekretsiooninäärmeid nagu nt munandis toodetavad hormoonid testosteroon ja teised – toim).

Mis meid eristab uroloogiast, on väga selgelt ka see, et me tegeleme ja meil on eriettevalmistus ka seksuaalhäirete suunal, mida seal on suhteliselt minimaalselt. Väga suur osa meie tööst on laboripõhine.

Meestearst tegeleb kõigi mehele omaste haigustega: eesnääre, kõik munandihaigused, peenisehaigused, meeste eripärased rinnanäärmehaigused ja kuni kiilaspäisuseni välja.

Millest see tuleneb, et üks keskmine naine on käinud elu jooksul kordi ja kordi korrapäraselt günekoloogi juures, aga üks keskmine mees jõuab siia Tartu ülikooli Maarjamõisa polikliiniku neljandale korrusele kas tulles kolmekümnendates eluaastates tegema intervjuud – ja ära eksides – või siis, kui on iga juba selline, et tekivad erinevad eesnäärmega seotud probleemid?

Ma enam nii pessimistlik ei ole. Kui me vaatame, et meestekliinikus on viimastel aastatel olnud rohkem kui 35 000 visiiti ja eelmisel aastal üle 40 000, siis see tähendab tegelikult, et väga suur osa Eesti mehi jõuab arsti juurde.

Androloogia on ka sada aastat noorem kui günekoloogia eriala. Esiteks eriala olemasolu ja teiseks harjumus käia oma probleeme lahendamas on seal sada aastat vanem kui on meestehaiguste juures. Meditsiin ja eriti akadeemiline meditsiin on äärmiselt konservatiivsed, nagu ka inimene tervise koha pealt. Ega uued asjad ju kohe ei sünni ega kohe juurdu.

Teine asi on spetsialistide vähesus. Meil on praegu 250-300 günekoloogi ja meestearstisüsteemis vast kümme arsti kokku. Võimekus seda teenust tervikuna pakkuda on väiksem. See küll kasvab suhteliselt kiiresti, aga on ikkagi olnud väiksem kui teistel erialadel.

Mis te arvate, millal võiks juhtuda see, et suguküpseks saav noormees läheb korralisele läbivaatusele meestearsti juurde (doktor elavneb märgatavalt ja noogutab ägedalt – VV) ja hakkab käima korrapäraselt profülaktika mõttes visiidil (Punabi nägu muutub skeptilisemaks)?  

Ühe osaga tabasite naelapea pihta. Meie üks soovitus ongi tegelikult see, et esimene kontroll, mida peaks mees tegema, ongi kohe puberteedijärgsel perioodil. Kuskil vanuses 16 kuni 20 peaks tegema esimese meestearsti visiidi.

Teisalt mina vähemalt mitte täna ja praegu ei poolda sellist rutiinset kontrolli. Ma pole kindel, kas see ka günekoloogias alati vajalik on – seal on teatud riskirühmad ja -vanused.

Androloogias me praegu ei leia, et peaks iga-aastased või väga regulaarsed kontrollid olema. Regulaarne kontroll muutub vajalikuks kuskil vanuses 40+ seoses eesnäärmega. Kui on näiteks perekondlik eesnäärmevähi risk, siis tuleb tõesti seda kontrolli alustada varem.

Paljudel teistel meestel piisab, kui neljakümneselt esimene kontroll teha ja siis võib tulla järgmisele alles viie või kümne aasta pärast. Vanuses 50+ on vaja seda regulaarsust, aga see ei ole jälle mitte iga-aastane, vaid seda on väga selgelt võimalik riski alusel paika panna. Näiteks need, kellel on eesnäärmevähi risk suhteliselt madal, neile täiesti piisab nelja aasta tagant kontrollis käimisest.

Eesnäärmekontrolli ei pea tegema alati ka meestearsti juures, vaid põhikontrolli saab kenasti teha ka perearsti juures. Kui kõik asjad on stabiilsed ja korras ning kaebuseid ei ole, siis mees ei vaja üldse spetsialisti visiiti.

Lugesite ennist ette hulga asju, millega meestearst tegeleb ja hulga erinevaid probleeme, millega meestearsti juurde pöördutakse. Kas võiksite ehk tuua tänasest päevast mõne näite – milliseid patsiente teil on olnud, milliste muredega? Kas teil on täna käinud keegi kurtmas näiteks kiilanemist?

Jaa, üks mees oli selle paketiga – meil on spetsiaalsed paketid, mille inimene saab tellida ja kus on kõik uuringud-asjad sees – täitsa olemas. Jõudsime tõdemuseni, et tal on parem ilma ravita jätkata, kuna tema puhul ravi riskid oleksid ületanud ravist oodatava võimaliku tulu.

Täna on mul käinud ka kaks madala meesuguhormooni tasemega meest ja kolm viljatuse murega meest. Sageli on iseloomulik, et need probleemid on koos eksisteerivad, mitte niiviisi, et sul on ainult üks mure, vaid tegelikult on mitmed koos. Seksuaalhäireid on olnud, eesnäärme suurenemisega ja eesnäärme põletikuga patsient on olnud. Nii et täna on päris lai ampluaa olnud. Eesnaha kitsenemisega ka oli üks patsient.

Tegevust jagub.

Jagub. Selle üle me ei kurda, et tööd ei ole.

Mitmel korral olete maininud eesnääret. Mina kui kolmekümnendates mees olen ühelt poolt selline, kellel on kooli terviseõpetuse tundidest möödunud parasjagu aega, aga teiselt poolt veel nii piisavalt noor, et mul pole olnud eesnäärmega seoses mingeid hädasid. Nii ongi, et kuni tänase päevani olin sellisel naiivsel arvamusel, et eesnääre on mingi mõttetu ripats, midagi pimesoole ussripiku taolist (arst naerab vaikselt), mis on sisuliselt ebavajalik. Aga kui veidi selle kohta mälu värskendamiseks lugesin, sain teada, et see mehe tervises ja üldse mehe kehas täidab väga olulisi ülesandeid. Teil on siin infobuklettides lausa kirjas, et eesnääre on mehe teine süda. Olen täitsa kindel, et minusuguseid naiivitare on veel ja päris palju. Ehk valgustaksite meid natuke selles, mis see eesnääre on ja millised on tema funktsioonid?

Eesnääret, jah, mina nimetan teiseks südameks, sest ta on keha alapooles keskne organ. Eesnäärmest lähevad läbi nii suguteed kui ka kusejuha. Kusemine, seksuaalsus, viljakus – kõik need asjad on seotud eesnäärmega.

Eesnääre reguleerib kogu seda tegevust ja mis on võib-olla kõige tähtsam, on see, et eesnääre on selles piirkonnas kaitseorgan. Nii nagu üleval on mandlid põletiku vastu reageerivad, on allpool eesnääre see kaitseorgan.

Miks meil eesnääre nii palju läbi kostab, on see, et meie kliimas, meie külmas ja niiskes kliimas on eesnäärmehaiguste sagedus oluliselt kõrgem, kui on näiteks sooja kliimaga maades.

Mul oli täna väga huvitav patsient, kes on meil siin alakeha valu sündroomiga. Selline mõõdukas põletik. Ta vahepeal käis lõunas puhkamas – Kreekas – ja seal ta ei tundnud oma vaevuseid mitte ühelgi päeval. See väga palju sõltub meie kliimast ja seetõttu on eesnääre meil üheks selliseks tsentraalseks teemaks. Meie kliinikus ka järjest kasvav teema, sest me oleme täna suutelised tegema teatud diagnostilisi protseduure, mida varem pole suudetud.

Nii et jah: reguleerib nii kusemist kui reproduktiivset funktsiooni, on kaitseorganiks selles piirkonnas ja tõesti selle haiguste sagedus on üli-ülikõrge.

Ja erinevalt kurgumandlitest, mis põhjustavad angiini – või käis see teistpidi, vabandust – ei saa seda ka välja lõigata?

Saab lõigata küll tegelikult ja lõigatakse ka, aga sellel lõikusel on üsna suured mõjud inimese seksuaalsusele, ka kusemisprotsessile. Lõigatakse siis, kui on ikka äärmuslik vajadus. Kui tegemist on agressiivse vähkkasvajaga, siis tuleb ta kindlasti eemaldada.

Täna mul oli üks patsient, kellel oli jäänud külmetamise ja alkoholi foonil kusi kinni. Käis nõu pidamas, et kuidas edasi minna. Temal võib-olla on isegi healoomulise suurenemise tõttu operatsioon ees ootamas. Aga need on siiski erandlikud juhud – enamiku juhtumeid me saame mittekirurgiliselt lahendada.

Mõningad numbrid, mis eesnäärme teemaga tutvudes silma jäid. 20-50-aastastest meestest kannatab või on kannatanud eesnäärmepõletiku käes viiendik ehk 20%. Pooltel üle 50-aastastest meestest on olnud eesnäärme suurenemine. Üle poole vähemalt 80-aastastest meestest põeb või on põdenud eesnäärmevähki.

Pigem ütleme nii, et nendel võib diagnoosida eesnäärmevähi. Aga mis on 80-aastase mehe eesnäärmevähi hea külg, on see, et ta ei ole enamasti agressiivne haigus. Sisuliselt on tegu kroonilise haigusega.

Suurem häda on eesnäärmevähiga 50-ndates ja 60ndates. Seal leitavad eesnäärmevähi juhud on sageli palju agressiivsemad.

Tegelikult me oleme sellises õnnelikus ajas, et väga suur osa neid haiguseid, mis veel mõnikümmend aastat tagasi olid surmahaigused, on täna sisuliselt taandunud kroonilisteks haigusteks – aga seda vaid juhul, kui me leiame haiguse õigel ajal üles. Haigus tuleb õigel hetkel leida ja siis tuleb otsustada, kas temaga peab käituma väga agressiivselt või võib teda rahulikult jälgida või ka ravimitega vahele segada.

Miks ma need numbrid välja tõin, on see, et need näitavad, et röögatult palju Eesti mehi – kümned tuhanded või isegi sajad tuhanded – on mingil kujul hädas eesnäärmega.

Jah, sajad tuhanded kindlasti.

Mida saaks Eesti mees teha, et neid haigusi ennetada ja leevendada – peale Kreekasse kolimise?

Kõige sagedasem on ikkagi eesnäärmepõletik. Kui me läbi aja vaatame, siis histoloogilised uuringud ütlevad, et 70-90% mehi on põdenud elu jooksul eesnäärmepõletikku.

Seksuaalhügieen. Mida rohkem on partnereid, mida rohkem on põetud suguhaigusi, seda suurem on eesnäärme kahjustus. See on üks poolus kindlasti.

Teine on hoiduda ülemäärastest külmetamistest. Millega täiesti selgelt on eesnäärmepõletik seotud, on väga tugevad keha alajahtumised. Ägenemiste tasandil on see väga sageli seotud jalgade külmetamisega. Tuleb kliimale sobiv rõivas valida ja püüda oma elu natuke planeerida, et mitte sellistesse äärmuslikesse olukordadesse sattuda.

Mingil määral mõjutab ka toitumine. Väga selgelt on riskiteguriks ülemäärane punase liha söömine. Mõned taimsed toidud aga – näiteks tomat ja tomatimahl – on need asjad, mis eesnäärmele hästi mõjuvad. Ka põdrakanep ja väikeseõieline pajulill on sellised looduslikud vahendid, mida saab [eesnäärmeprobleemide korral] kasutada.

Te ei maininud alkoholi ega tubakat.

Alkoholil ja tubakal ei ole üks-ühest seost eesnäärmepõletikuga. Küll läbi käitumise. Ütleme, et nii alkoholi kui tubakat ülemääraselt tarvitaval inimesel kipub olema ka muid riskikäitumisi veidikene rohkem, see näitab enesekontrolli defitsiiti veidi.

Kui tulla nüüd tagasi vestluse alguse juurde, siis ehk võib kokku võtta selle umbes niimoodi: et kui sa tahad olla füüsiliselt terve, hoida oma eesnääret, siis võiks sul olla enam-vähem aktiivne eluviis, normaalne sotsiaalne võrgustik, head inimsuhted, hobid – ühesõnaga sul võiks olla selline enam-vähem normaalne ja nii peast kui kehast terve elustiil?

Jah. Füüsiline aktiivsus, normaalne kehakaal, vaimne aktiivsus – need asjad on hästi olulised siinjuures. Regulaarne seksuaalelu ja hea partner – nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt – need on ka kõik olulised komponendid.