Töötervishoiuarstist on saanud uus jumal (10)

Ulvi on üks neist kümnetest tuhandetest inimestest Eestis, kes on kimpus liigesehaigusega. Tal on proteesitud mõlemad puusad ja põlved ning igapäevasel liikumisel kasutab ta küünarkarku. Talle on määratud 80-protsendiline töövõimetus, kuid tubli naine on jätkanud töötamist õpitud erialal medõena. Juba 27 aastat töötab ta samas haiglas, mis nüüd tegutseb hooldushaiglana.

„Teen graafikujärgselt 12-tunniseid valveid, vahel ka 24-tunniseid. Töö iseloom on rahulik, saan tööd teha nii istudes kui ka ringi liikudes, öövalved on tavaliselt vahejuhtumiteta, kuna tegemist ei ole aktiivravi osakonnaga. Minuga on siin majas alati rahul oldud, mu töö kohta pole pretensioone olnud ja tunnen ka ise, et olen õige inimene õiges ametis. Mulle sobibki töötada pikemate valvetega, mille järel saan 3–4 vaba päeva kodus taastumiseks,” alustab Ulvi lugu, mis võtab pärast üht korralist käiku töötervishoiuarsti juurde äkitselt täiesti ootamatu pöörde.

Arst teab kõike

Nagu teada, hoolib Eesti riik töötajate tervisest ja ettevõtted on kohustatud saatma oma töötajaid regulaarselt töötervishoiumeediku palge ette, kes vaatab, et töö inimese tervist ei rikuks. „Tänavu veebruaris käisin minagi töötervishoiuarstil firmas, kust meie haigla seda teenust ostab. Seal siis doktor otsustaski, et ma ei tohi teha pikki valveid ja tohin töötada vaid kuuetunnise tööpäevaga. Otsuse võttis arst vastu minuga rääkimata ja edastas selle mu tööandjale,” kirjeldab Ulvi teema arengut.

Asi on nimelt selles, et vastavalt kehtivale seadusele on töötervishoiuarsti otsus nii töötajale kui tööandjale täitmiseks kohustuslik. Nüüd ongi Ulvi dilemma ees: tööandja ei tohi teda enam pikemate kui kuuetunniste päevadega rakendada, aga Ulvi jaoks oleks iga päev tööl käia väga pingutav. Ta elab kaugel linnapiiri taga ja liikumine ei ole kiita.

„Kardan, et võin igapäevase kuuetunnise töölkäimisega tervisest hoopis ilma jääda. Haigla on küll nõus pakkuma mulle lühendatud päevaga tööd, kuid mulle see üldse ei sobi. Kui pean selle koha vastu võtma, ei kujuta ma ette, kuidas jaksan iga päev kohal käia,” on Ulvi sügavas mures.

Samas ei saa ka tööandja riskida seaduse rikkumisega ja lasta tal senisel moel edasi töötada. „Ka nemad otsivad lahendust, kuid nad ei saa mööda vaadata arsti otsusest. Praegu on nad seisukohal, et kui minul õnnestub leida mõni teine seadust järgiv otsus, siis nemad on sellega nõus. Nüüd seda otsingi, sest vastasel juhul kaotan töö,” jätkab naine.

Hoidke suu kinni!

Ulvi on ühtaegu hämmingus ja nördinud. Kõikjalt on kuulda, et puudega inimesed on laiskvorstid ja riik peab neid tööle innustama. Siin aga on juhtum, kus inimene töötab ja teeb seda hea meelega, aga siis tuleb töötervishoiuarst ja võtab temaga arutamata vastu otsuse, mille järel see inimene peab töötamisest ja sissetulekust loobuma.

„Läksin veel tagasi ja püüdsin doktoriga vestelda, et talle olukorda selgitada. Ta teatas resoluutselt, et pole tema asi, mis minust edasi saab. Et tema lähtub diagnoosist ja teda ei huvita, mida mina ise oma tervise ja töövõime kohta räägin, sest tema on arst ja mina ainult patsient!ˮ kirjeldab Ulvi.

Naisele jääbki mõistetamatuks, kuidas on võimalik, et Eesti Vabariigis on tekkinud uued jumalad, kes teavad kõike ja kellele on seadusega antud voli otsustada, kas inimene saab käia tööl või kuidas ta peab töötama.

Just needsamad töötervishoiuarstid on põhitegijad ka 1. juulil startivas töövõimereformis. Nüüd ei teagi, kas reformiga hakatakse siis inimesi tööle aitama või hoopis koju sundima.

-----------------------------------------------------------------------

Lahendust probleemilegi praegu ei olegi

Püüdsime uurida, kas tõesti võib töötervishoiumeedik otsustada, mida tahes, isegi ilma asjaosaliste arvamust kuulamata.

Pöördusime töötukassa poole, kes viib ellu töövõimereformi, mille selgrooks on töötervishoiuarstide liidu väljatöötatud uus töövõime hindamise metoodika. Paraku kuulsime töötukassast, et nemad ei oska praegu vastata ja uurida tuleks sotsiaalministeeriumist.

Sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonnast vastas meile töökeskkonna juht Seili Suder, et tervisekontroll on tähtis asi, sest töökeskkonna ohutegurid võivad põhjustada tööga seotud haigusi ja vigastusi, mis võib tuua kaasa töövõime languse ja töölt puudumise. Ta rõhutas, et töötervishoiuarsti teenus kannab eesmärki ja on tõhus vaid juhul, kui tööandja ja töötaja annavad arstile tema tööülesannete täitmiseks vajalikku teavet, samas peab arst lähtuma siiski töötaja terviseseisundist ja töökeskkonna võimalikust mõjust tervisele. Suder pakkus, et rahulolematuse korral võib patsient alati pöörduda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole või kohtusse, kui ta pole arsti otsusega rahul või kui tal on ravivea tõttu tekkinud terviserike. Arvestada aga tuleb, et kogu tõendamiskohustus lasub patsiendi, mitte arsti õlgadel. Lühidalt – ministeeriumist saime vastuse, kus räägiti aiaaugust, et jätta mulje, et probleemi pole.

Lõpuks õnnestus telefoni otsa saada ka inimene, kes rääkis asjast – töötervishoiu järelevalve talituse juhataja Seili Soon tööinspektsioonist. Ta tunnistas, et Ulvi-suguseid rataste vahele jäänud inimesi on Eestis teisigi ja probleemile praegu seaduslikku lahendust ei ole. Soon soovitas, et inimene võiks sellises olukorras võtta teise arvamuse ehk külastada (siis ilmselt juba oma raha eest) mõnd teist töötervishoiuarsti. Kaasa tuleks kindlasti võtta kirjalik arvamus oma raviarstilt. Siis saaks tööandja kaaluda kahe arvamuse vahel, millest võiks kasu olla. Soon lisas, et tööinspektsioon tõstatas probleemi juba eelmisel aastal, kuid pall on senini sotsiaalministeeriumi rüpes töötava terviseameti käes. Mingist lahendusest aga kuulda pole olnud.

--------------------------------------------------------------------------

Seadus nõuab arsti otsuse täitmist

Tööandja peab korraldama töötajatele firma kulul ja tööajast regulaarse tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures. Arsti otsus töötingimuste, töökeskkonna jmt kohta on nii töötajale kui ka tööandjale täitmiseks kohustuslik.

Allikas: töötervishoiu ja tööohutuse seadus