Terviseuudised

Inga Lunge – kallistav, kuid samas range ema (5)

Kristina Traks, 29. juuni 2016 15:05
Foto: BENU

Inga ja ta kaasa, muusik Toomas Lunge, on mõlemad hästi koduarmastavad inimesed. Ja just Tartu tundub neile olevat parim paik elamiseks. Tõsi küll, töö tõttu sõidavad mõlemad mõnikord mitu korda nädalas Tallinna vahet, kuid mõte kolidagi päriselt Tallinna ei tule kõne allagi. „Olen elanud Tallinnas erinevates kohtades ja tean, et ei puhka end selles linnas välja. Mingi ärev tiksumine on kogu aeg sees. Lisaks see, et Tallinnas ringi liikudes kulub ainuüksi ühest paigast teise sõitmisele väga palju aega, Tartus aga pole seda muret. Rasmuse (12) kooli on viis minutit minna, Nora (4) lasteaeda sama palju. Päeva jooksul jõuan rahulikult kõik toimetused ära teha ja aega jääb veel ülegi. Tartus on hoopis teine rütm,“ räägib Inga. „Mulle on oluline, et lastel oleks turvaline kasvada ja kõik asuks käe-jala juures. Ja mind ei häiri sugugi see, kui pean paar korda nädalas Tallinnas käima. Paar tundi bussisõitu on just hea aeg iseendale – tegelen tekstidega, vaatan mõne filmi, mõtlen omi mõtteid.“

Samal teemal

Inga tüüpiline päev võiks välja näha umbes nii: hommikul saadab Rasmuse kooli. Muretult, sest poisil on vaja vaid ühes kohas üle tee minna. Natukese aja pärast jookseb päikesekiir Nora vanematele kaissu. Varsti jalutatakse temaga lasteaeda ja pärast jalutab Inga koju. Võtab Toomasega ühe mõnusa kohvi ja koos arutatakse läbi päevalogistika ning hakatakse tööga pihta. Kui on tahtmist ja vajadust, saavad mõlemad hoopiski vaba päeva organiseerida ja näiteks lüüa oma paadile hääled sisse, laadida pardale lapsed ja õnged ning minna Emajõele. Vee peal kulgeb aeg hoopis teistmoodi ja ei pane tähelegi, kui õhtu juba käes on. „Paariks tunniks pole üldse mõtet minnagi ja parem on, kui seal kella ei vaata,“ ütleb Inga. 

Vabakutselise elu võib pealiskaudsel pilgul tunduda idüllilise õilmitsemisena, kuid tegelikult on päris tihti aegu, kus üks töö ajab teist taga ja asjad kipuvad kuhjuma. Aga siingi on oma rutiinivabadus, mis just Ingat köidab. Ta naudib väga seda, et saab teha erinevaid asju. Koos Toomase ja Tõnu Raadikuga tehakse kontserte, Inga teeb hääle- ja avaliku esinemise teemalisi koolitusi, tegutseb päeva- ja õhtujuhina, kirjutab laulutekste, osaleb erinevates teatriprojektides ja ühe peaosalisena seriaalis Pilvede all. Kas seda kõike paljuks ei lähe? „Ei, tööd on just parasjagu. Olen ka märganud, et asjad lähevad nii, nagu sa endale neid mõtled. Kui jäin Norat ootama, siis mõtlesin, et kui ta on umbes 3-aastane, siis võiks juba rohkem tööd olla. Nii ongi läinud. Nora sai nüüd neli ja tööd on mõnikord nii palju, et ma olen isegi pidanud asju ära ütlema. Mul on ka väga sellega vedanud, et saan teha niivõrd erinevaid asju ja et ma saan oma tööd ning aega suhteliselt vabalt ise planeerida,“ räägib Inga.

Suvi jõel

Suveplaanidest rääkides ütleb Inga, et puhkus kuluks ära ja tahaks rohkem olla Emajõel. Lungesid kisub loodusesse igal vabal hetkel. Mõnikord on Ägedal (nii on nende paadi nimi) korraga peal koguni kolm kapten Lunget – Inga, Toomas ja Andres, Toomase vend. „Kui Toomas on kaasas, lasen temal sõita ja saan ise kala püüda. Toomas nimelt kalamees pole, aga minule meeldib see tegevus üliväga. Paistab, et haug on põhiline, mis mulle landi otsa jääb,“ räägib Inga. Väike Nora on imikust peale harjunud paadisõiduga ja kui seni meeldis talle niisama veel solberdada, siis algavaks suveks soovis ka tema endale õnge, et ema moodi „kala otsida“.

Kalapüüdmist võtab Inga kui viisi jätta selja taha igapäevamured ja ennast laadida. Selle tegevuse avastas ta enda jaoks umbes 5–6 aastat tagasi sõpradega Soomes olles. Mehed teinud aina järve jääle auke ja Ingalegi pisteti sikuti pihku. „Ma muudkui istusin. Lõpuks kokku kolm päeva ja kogu selle aja jooksul sain ühe kiisa. Ja nii imelik, kui see ka ei tundu, polnud üldse pettunud nõnda vähese saagi üle. Vastupidi – ülihea oli istuda keset suurt valget välja, lasta pilgul rännata ja meelel puhata,“ meenutab Inga.

Luksust suvi läbi puhata ilmselt siiski pole. Kasvõi sellepärast, et sügisel on Ingal algamas mõned suuremad projektid, milleks on vaja ette valmistada. Samuti algavad peatselt Pilvede all võtted. „Aga seda ma ei peagi enam tööks, sest see on nii tore ja sissetöötatud asi. Lähen kohale, olen rollis ja nii ta tuleb. Meil on ka väga-väga tore seltskond. Jah, võttepäevad venivad mõnikord päris pikaks, aga kõik on üleelatav ja lõppkokkuvõttes meeldiv,“ ütleb Inga.

Ei ühtki päeva kallistuseta

Kui küsin Ingalt, milliseid põhimõtteid ta oma lastele ellu kaasa tahaks anda, siis ütleb ta, et neid on palju, kuid ehk kõige tähtsam on lähedus ja hellitamine – alati tuleb kallistada, kui kodust ära minnakse. „Lapsi tuleb hellitada ja kallistada kogu aeg. Ei ole võimalik neid sellega ära hellitada või rikkuda. Ma tahan, et nad pidevalt tunneksid, et nad on meile väga olulised ja tähtsad,“ ütleb ta.

See kõik ei tähenda muidugi, et Lungede kodus puuduksid reeglid ja rutiinid laste kasvatamisel. Vastupidi, Inga on küllalt range ema põhimõtteid järgima. „Ma ei luba lastel kaua üleval olla. Meil on põhimõte, et lapsed lähevad vara magama. Söögiajal on telekas kinni ja telefone ei näpita. Koolipäeval ei luba ma ka arvutis olla rohkem, kui on kooliasjade tegemiseks tarvilik. Ma näen, et laps on niimoodi rahulikum. Täiskasvanuna on oluline mõista, kui kerge on arvutisõltuvus tekkima ja aidata lapsel sellest hoiduda. Samas ma ei nõua ainult lastelt reeglite täitmist, vaid kontrollin ka ennast. Kui oleme õhtul kõik koos kodus, siis ma ei näpi samal ajal oma telefoni. Selle asemel, et kõik virtuaalmaailma kaduda, mängime me palju lauamänge, mida on meil kodus hästi palju. On nii ägedaid mänge ja ka selliseid, kus kõik saame kaasa lüüa ja on huvitav,“ räägib ta.

Lapsi tuleb kaasata kõigesse

Veel on Ingal kindel põhimõte, et lapsi tuleb kaasata võimalikult paljudesse tegevustesse. Kui neid kogu aeg köögist jalust ära ajada, siis ei õpi nad midagi ning neist saavad abitud täiskasvanud, kes külmkapi kõrval nälga surevad. „Ma tahan kasvatada oma lastest elus hästi toimetulevad inimesed. Ja selleks on vaja neile õigel ajal anda vastutust ja lubada neil asju teha. Näiteks kui Nora tahab praegu noaga tomateid lõigata, siis jah, on küll hirmus seda toimetamist pealt vaadata, aga kui ma tal praegu ei lase seda teha, siis mõne aja pärast pole tal selle vastu enam huvi,“ toob Inga näite. „Kahjuks ma näen palju oma põlvkonna inimesi, kes ikka elavad vanematega ja kellel vanemad endiselt teevad kõik ette-taha ära. Võimalik, et  neil pole õigel ajal lastud asju teha. Sest, olgem ausad, lapsega koos söögi tegemine või koristamine võtab ju tõepoolest palju rohkem aega, kui see ise siuh-säuh ära teha.“

Tegemisejulgust on Noral ja Rasmusel küll ja küll. Nora on sotsiaalne, julge ja tubli. Hiljuti otsustas, et kiirkursuse korras tahab minna kohe viiendasse klassi, sinna, kus suur vend Rasmus käib. Nelja-aastase kohta on ta väga järjekindel ja püsiv. „Ta paneb mind imestama. Praegu näiteks on tal vaimustus eelkooliealistele mõeldud töövihikutest, täidab neid erilise hoolega. Kahe päevaga täitis ära 68-leheküljelise vihiku ja mitte kuidagi üle jala, vaid väga korralikult,“ sõnab Inga.

Rasmuse puhul imetleb ta poja abivalmidust, mis selles vanuses laste puhul nii väga tavaline ju polegi. Poiss õpib väga hästi, laulab Tartu Poistekooris, mängib puhkpilliorkestris, käib kossutrennis, loeb huviga raamatuid. Kusjuures ükski neist asjadest pole sunduslik, vaid Rasmus teeb seda täiesti vabatahtlikult. Inga arvab, et raamatuhuvi aluseks on õhtujutu traditsioon – vähe on olnud õhtuid, kus jutt jääb lugemata. Nii on praegu ka Noraga.

Kirjutamisteraapia

Näitleja jaoks on vaimne vorm kindlasti sama oluline nagu sportlasele jõud, kiirus ja vastupidavus. Igal inimesel on vaimu toonuses hoidmiseks omad meetodid, aga Inga avastas juba lapsena kirjutamise teraapilise mõju. Ta justkui põgeneks kirjutamise juurde ning see aitab mõtteid korrastada. Laulutekstide loomist ei võta ta enda jaoks kui tööd, vaid see on puhas rõõm ja lõbu. Need lihtsalt tulevad kuskilt tema juurde.

„Mulle meeldib asjade üle mõelda ja nii tekivadki seosed, mida saab väljendada tekstides,“ ütleb ta ja lisab, et kirjutamine on tema jaoks sama loomulik tegevus nagu söömine või joomine. Juba lapsena lõi Inga raamatuid – kirjutas ise jutud sisse ja joonistas pildid. Inga hakkas ka varakult luuletusi kirjutama. Ta meenutab lugu, kui kord 5. klassis palus õpetaja kirjutada lastel luuletusi ja teha seda nii, et sõnadest moodustuks vastav kujund. „Teistel olid mõnerealised luuletused näiteks pallist, aga mina kirjutasin poeemi mõõtu luuletuse kassist ja see kass joonistus tohutu suurele paberile. Olin ise oma saavutuse üle väga uhke. Kui selle klassis ette lugesin, ütles minu lemmikpoiss aga kõva häälega, et ta ei usu, et mina selle kirjutasin. Õpetaja hakkaski kahtlema ja pani mulle nelja. Olin väga nördinud,“ räägib Inga. Luuletamist ta siiski veel selle vahejuhtumi pärast ei jätnud ja juba keskkoolis taipas, et kirjutamine on suurepärane viis elada välja oma mured ja probleemid. 

Inga jutust kumab läbi elutarkus. Kuigi Inga kehastatav Piret seriaalis Pilvede all on küll vist maailma suurim asjade ülemõtleja ja pabistaja, siis Inga suhtumine stressi on hoopis teine. Ta on küll suur asjade analüüsija, kuid samas annab ta endale aru, et (ette)muretsemisel pole üldjuhul mingit mõtet. Pigem püüda anda endast võimalikult parim. „See ei tähenda aga, et ma peaksin tingimata kõiges olema parim. Alati ei ole vaja luuletada hiigelsuurt kassi,“ sõnab ta.

Või suhtumine trenni ja liikumisse. Inga on suur korvpallifänn ja on seda ka aastaid mänginud. Nüüd enam mitte, sest põlv teeb natuke liiga. Aga kui võimalus oleks, mängiks jälle. Toomasega käidi vahepeal hommikuti ujumas ja see oli tore ühine traditsioon. Rattasõit ja palju kõndimine on nii tavalised asjad, et neid Inga trenni alla üldse ei liigita. Ja oma lapsi ta ka väga tagant ei sunni. Nora tahtis hakata käima „ilusas võimlemises“ ja nüüd lasteaias toimuvatest iluvõimlemis­trennidest osa võtabki. Ilma sunduseta, rõõmuga.

Ka tervisliku toitumisega võib täiesti liiale minna, kuid Inga on siingi mõistlik. Möödunud kevadel avastas ta, milline imemaitsev söök on kevadine naat. Inga tehtud naadipirukat sõi ja kiitis terve pere. Mingeid erilisi dieete ta aga ei järgi, kevadel teeb vaid paar nädalat omal kombel paastu ehk sööb kergemalt ja püüab rohkem vett juua. „Tasub ka tähele panna, kuidas ja mida sööd. Siin on kerge libastuda ning ühel hetkel avastadki, et päev läbi aina näksid,“ ütleb ta. Veel soovitab ta kuulata oma keha, sest keha on tark ja teab, mida ta vajab. „Näiteks minul hakkas pärast teist last olema nii, et nahk läks aeg-ajalt käest ära ja tekkisid kõhuvalud. Märkasin, et see oli siis, kui olin rohkem nisujahutooteid söönud. Nüüd ma siis jälgin, et ei sööks neid ülemäära palju. Ma ei jälgi täiesti gluteenivaba dieeti, aga seda küll, et päev läbi saia ei sööks,“ ütleb ta.

Artikkel ilmus esmakordselt BENU ajakirjas Ilu & Tervis, mis on saadaval apteekides.