Terviseuudised

Kas psühhiaatrihaigla laseb luuludes vaevlejaid liiga kergekäeliselt välja? (18)

Teele Talve, 1. juuli 2016 04:00
SÕITIS PURUKS: Autokatuse puruks peksnud luulude käes vaevlev mees sõitis pärast psühhiaatrihaiglast väljasaamist vastu majaseina. Foto: Valdo Ots / Sakala
Viljandis on juba teist korda probleem segi pööranud noorte meestega, keda Jämejala psühhiaatriahaigla pole võtnud ravile ja kes on muutunud seepeale päris pööraseks.

Aprillis lõikas psüühiliselt haige mees lahti kasuisa relvakapi, võttis sealt püstoli ja lasi teda lärmamise eest korrale kutsuma läinud mehe keset päeva maha. Vahetult enne seda tahtis ema poega psühhiaatriahaiglasse ravile saata, kuid teda ei võetud sinna. Mees on praegu vahi all ja eeluurimine pole veel lõppenud.

Samal teemal

Miks pääseb haige inimene psühhiaatrihaiglast nii kergesti välja, küsis eilses Sakalas ka Viljandimaa perekond, kelle poeg trampis 20. juunil luulude käes kannatades auto katuse lömmi. Ta saadeti Jämejalast koju soovitusega panna psühholoogi juurde aeg kinni.

Et poeg hakkas aga õhtul uuesti imelikult käituma, viis kiirabi ta taas psühhiaatrikliinikusse. Sealt lasti ta aga juba järgmisel päeval koju, kaasas rahustid ja skisofreeniarohud.

Rohtu ta ei võtnud ning põrutas kolmapäeval autoga vastu majaseina ja hakkas peksma kolme lähedal seisnud autot. Väidetavalt väljendus mehe luul selles, et ta pidas autosid tehisintellektideks.

Sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Karel Hanni selgitab, et kuna psühhiaatrilist abi osutatakse samadel tingimustel nagu teisi tervishoiuteenuseid, loeb ka inimese tahe.

"Põhiseaduse järgi on igal inimesel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning selle piiramine saab toimuda ainult seaduse alusel," ütleb ta. Ravile saab inimest sunniviisiliselt panna vaid kohtuotsusega.

Seda aga juhtudel, kui langevad kokku kolm tingimust: kui inimesel on raske psüühikahäire, mille tõttu ta ei saa enda käitumisest aru; kui ta on ohtlik endale ja teistele; või kui muu psühhiaatriline abi pole piisav. Ilma kohtu loata võib haigla inimest ravil hoida vaid kuni 48 tundi.

Hanni selgitab, et lähedaste palve pole piisav, sest nad pole pädevad hindama ravivajadusi, nagu seda teevad väljaõppe saanud arstid. Samuti ei saa inimest saata pere sõnade põhjal sundravile, sest seda võidaks pahatahtlikult ära kasutada.

Sotsiaalministeerium ei saa anda hinnangut, kas Viljandis viidatud juhtumi puhul talitasid arstid õigesti või mitte.

Tänase seisuga on kriminaalkorras sundravil 101 inimeset, nende hulka kuulub ka viis inimest, kes on ambulatoorsel ravil.

Jüri Ennet: parem karta kui kahetseda

Psühhiaater Jüri Ennet ütleb, et vaimuhaige on nagu lapse pepu, mille puhul on raske ette ennustada, mis sealt tuleb.

«Eksida võib nii kogenematu kui ka kogenud tohter,» ütleb ta, et asjaolusid, mille puhul määrata, kas inimene peaks jääma psühhiaatrihaiglasse ravile, on palju.

«Tuleb vaadata, kas ta on sattunud varem ebaadekvaatse käitumise tõttu haiglasse, milline on ta käitumismuster ja seisund,» kirjeldab Ennet. «Aga põhiprintsiip on see, et parem karta kui kahetseda, ehk natukene rangemalt vaadata.»

Siiski ütleb arst, et sugugi mitte kõik skisofreenikud pole luulude tõttu veel ohtlikud ning peaksid viibima suurema jälgimisega raviasutuses. «Kui inimesel on luulumõtted, mis on paranoilised või kurjad, ja ta näeb näiteks, et peab maailma päästma, siis ta käitub vastavalt sellele. Kui ma aga «tean», et olen luuletaja või leidur, siis olen nagu Jaan Tatikas katusel ja mõtlen enda suuri mõtteid.»