Loll on see, kes vabandust ei leia – C-hepatiidi ravimi vajajate tegelik hulk tuli üllatuseks haigekassalegi ja lõi eelarvesse kaheksa miljoni suuruse augu; teist sama palju kulus ootamatult suurenenud eriarstiabivajaduse katteks; ligi seitse miljonit rohkem nõuti töövõimetushüvitist. Ent see, et miinusest kuidagi ei pääse, ei tulnud vast kellelegi üllatusena: vananev ja paratamatult ka haigem elanikkond vajab arsti rohkem, kuid neid, kes arstiabi kinni maksaksid, on vähem. Selgus, et Eesti rahvas on põduramgi, kui seni arvatud.
Haigekassa 114miljoniline reserv annab otsustajaile hingamisruumi. Ent vaid üürikeseks – kui haige rahvas peaks ka edaspidi üha rohkem arsti vajama, nii et ka järgnevatel aastatel reservist vähemalt sama isukalt haugatakse, siis pole hiljemalt 2020. aastaks enam kuskilt raha juurde võtta. Seega on selge – poliitikute vaidlus selle üle, kelle taskust tervishoiule lisaraha leida, ei tohi lõppeda otsuseta, nagu oleme näinud liiva jooksmas mitmeid teisi praeguse koalitsiooni tülisid. Ja otsus peab lauale jõudma võimalikult kiiresti.
Mis aga oleks ühiskonnale valutum? Kas maksta pensionäride ravikindlustuse eest riigieelarvest, nagu pakub tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, isegi kui see tähendab kärpeid teistes valdkondades või maksutõuse? Või teenust kokku tõmmata, nagu arvab rahandusminister Sven Sester? Esimesel juhul ägaks üha kahanev töötajaskond üha suurema maksukoormuse all, teisel juhul ootaks haige abi veelgi kauem või maksaks rohkem.
Võimalik, et inimeste (ja valitsusliidu) tervise huvides polegi selline tuim raha ühest taskust teise tõstmine, vaid senisest palju paindlikum süsteem. Isiklikud tervisekontod ja eratervisekindlustus väärivad arutelu igal juhul, ja pigem enne seda, kui haigekassa jääb päris rahata.
Jabur jutt ja jaburad otsustajad.