Keha

APPI, MA LASIN PUUKSU! ehk Kuidas käituda, kui juhtud avalikult peeretama? (4)

Vidrik Võsoberg, 17. oktoober 2016 10:27
Foto: PantherMedia / Scanpix
Kõhugaasid on seedimisega kaasnev nähtus, millest ei saa üle ega ümber. Ning ilmselt on igal inimesel tulnud ette juhus, kus hääletu või lausa häälekas puuks väljub avalikult väiksemas või suuremas seltskonnas. Kuidas peaks sellisel puhul käituma – vabandama või juhtumit ignoreerima? Mismoodi peaks reageerima või mitte reageerima ümbritsevad inimesed? ÕL vahendab temaatilist arutelu ja kombespetsialisti kommentaari.

Puuksuteema on Perekoolis üles võtnud kasutaja Kägu – kellenimelised on reeglina selle foorumi pea et kõik kasutajad. 

Samal teemal

"Selge on, et targem on sellist asja vältida, aga alati ei ole see lihtsalt võimalik," märgib ta. "Ise olen sellisel juhul valinud ignoreerimise. Minu meelest pole ka viisakas kisama pista, kui keegi teine peeretab. Paraku arvas üks kolleeg hiljuti, et on vaja kisama pista ja nõudis, et ma vabandaksin. Minu meelest, kui ma vabandan, siis ma just juhin asjale liigset tähelepanu. Eriti just, kui on parajasti käimas koosolek mitmete oluliste teemade arutamiseks ja niigi on aega vähe. Nüüd ma ei tea, kes ebaviisakalt käitus – kas mina, kui ma ei vabandanud, või kolleeg, kes asjast koosoleku ajal suure numbri tegi. Kinnitan, et sel korral ei olnud kõhutuult kahjuks võimalik kinni hoida."

Vastuseid ja reaktsioone on sellele küsimusele olnud erinevaid. Muuhulgas on soovitatud pöörduda gastroenteroloogi poole, uurimaks, kas puuksutamine pole ehk meditsiiniline probleem. Veel on soovitatud kohendada menüüd ja neelata kõhupuhituse vastaseid ravimeid nagu Espumisan.

Rahvas: parem mitte välja teha

Aga puuksutamise korral käitumise kohta on foorumikasutajad valdavalt leidnud, et sellist väikest asja oleks mõistlik ignoreerida nii ise kõhugaasi lastes kui ka sellele seltskonnas tunnistajaks olles. Suurema enesekindluse ja julguse puhul võib vabandada ja akna avada. Üks soovitusi on ka lihtsalt kohe kiiresti mõni jututeema leida ja sellega õhku luhvtitada. Ebaviisakas, aga kaval variant on ka vaadata etteheitvalt mõne lähedal oleva inimese otsa ja pead vangutada, endal hukkamõistev nägu ees.

Sellist kolleegi, kes asjast numbri teeb, peetakse üldiselt mühaklikuks ning sellisel puhul soovitatakse reageerida mõne fraasiga Eesti vanasõnade või peeruteemaliste ütluste rikkalikust varamust:

"Parem häbi silmis kui valu kõhus."

"Kõva peer on pere naer, salasitt toob sekeldusi!"

"Kärts sitta iialgi ei haise nii / kui hiilivad ja vaiksed peerud, / mis poetavad end perseveerult. / Oh inimlaps, sa karda neid, / sest nende hais võib tappa teid!"

"Söönu hingab, tõbine oigab!"

"Parem hais õhus kui valu kõhus."

"Terve mees, kes perse kaudu köhib ..."

Foto: PantherMedia / Scanpix

Kombespetsialist: ei maksa ette ja taha vabandada

ÕL Mehele päris etiketi- ja kombenõustajalt ning suhtlemiskoolitajalt Inge Ojakäärult, missugune võiks olla kombekas käitumine seltskonnas kõhutuule laskmise või näiteks ka röhitsemise puhul – ja seda nii puuksutaja-röhitseja enda kui ümbritsevate inimeste puhul.   

"Eks ole ju kõhutuuled ja muud organismi väljendused, mis ka teistele kuuldavad, üks osa meie keha funktsioneerimisest," märgib ta. "Nii ei saa me alati tagasi hoida ei aevastust, köhahooge, haigutust, ootamatuid röhitsusi ja kõhutuuli.

On ju kultuure, kus röhitsused on ainult heaks näiteks et toit on olnud maitsev ja perenaisele on röhitsus sööja poolt vaid kiituseks. Olen kuulnud ka, et sakslased ei hoia kõhutuuli seltskonnas mitte tagasi, vaid lasevad neil vabalt väljuda. Mõelgem ka nende traditsioonilisele toidulauale - hapukapsad, sealiha, kannude viisi õlut ... Nii et teemaks on, kuidas suhtuda mitte tavapärastesse nähtustesse ja kas lasta neist ennast häirida või mitte."

"Soovitaks, et pole vaja hakata ette ja taha vabandama ega väljendada oma suurt piinlikkust toimunust, vaid suhtuda asjasse neutraalselt, et midagi justkui polekski juhtunud ja see, kes kuulis, see on tema enda "probleem"," soovitab kombenõustaja. 

Mida aga teha siis, kui keegi seltskonnas naerma hakkab – ja kuidas üldse sellises olukorras naeruga on?

"Kui olla väga hea huumorimeelega, ehk annab ka sellega piinlikke olukordi lahendada, aga kui huumor, mida tehakse, hästi välja ei tule, on asi veelgi hullem ..." tõdeb Inge Ojakäär. "Kui aga keegi teine seltskonnas teise äparduse peale naerma purtsatab, siis oh kui hea, ta on just selle reaktsiooniga endale tähelepanu tõmmanud ning põhiteemalt pinge maha võtnud."

Mingil määral võib paralleele tõmmata näiteks köhimise või haigutamisega.

"Me teame, kuidas on viisakas köhida ja aevastada, pöörates pea ja pannes käsi suu ette, ja et oleks kena taskurätt ka taskus tagavaraks pidulikumas seltskonnas viibides," selgitab kombespetsialist. "Haigutust on sama raske varjata, ka siin aitab käsi suu varjamiseks. Ka röhitsust ju annab mingil märal juhtida ja tagasi hoida, aga kõhutuuled võivad vallanduda väga äkki ja ootamatult."

"Aga see ei juhtu ju kogu aeg, et olukord saaks olema väljakannatamatult häiriv," lohitab Inge Ojakäär. "Nii et, mitte reageerida ja suurte vabandustega endale tähelepanu tõmmata. Sama kehtib seltskonnas viibijate kohta - tee nägu, nagu poleks midagi kuulnud ega näinud."