Foto: PantherMedia / Scanpix
Uudised
18. oktoober 2016, 09:23

Omavastutus meditsiinis: mille eest patsient peab maksma ja mille eest mitte? (15)

Et valdavalt tasub haigekassa suurema osa kindlustuskaitsega inimeste raviteenuste kuludest, võib jääda mulje, et meditsiinivaldkonnas on inimesele kõik tasuta. Päris nii see siiski ei ole. Mille eest tuleb raviteenuseid saades maksta ning mille eest mitte?

Üldine reegel on see, et kui kindlustatu pöördub arsti poole haigekassa tervishoiuteenuste loetelus oleva tervishoiuteenuse saamiseks, mida inimesele osutatakse meditsiinilisel näidustusel, ei pea inimene ise teenuse eest tasuma – meditsiinikulud tasub haigekassa. Ravikindlustuseta inimesed peavad oma ravikulud ise tasuma, välja arvatud seadusega sätestatud eriolukordades.

Samas tuleb mõnede teenuste ja ravimite eest osaliselt tasuda ka ravikindlustatud patsiendil. Kõike seda reguleerib ravikindlustuse seadus, näiteks on seal kirjas juhud, kus patsiendilt võib visiiditasu küsida ning millal seda teha ei või. Raviasutuse hinnakirjad ja teenused peavad patsiendile olema alati teada enne teenuse osutamist.

Kuid vaatame erinevaid juhtumeid lähemalt.

Perearsti vastuvõtt

Perearsti või –õe vastuvõtt on inimesele tasuta ehk selle eest ei tohi visiiditasu küsida. Kui aga perearst teeb koduvisiidi, võib ta selle eest küsida kuni viis eurot. Seejuures ei ole vahet, kas koduvisiidil vaatab ta läbi ühe või rohkem patsiente. Koduvisiit on tasuta rasedatele ja alla kaheaastastele lastele.

Ravikindlustuseta inimesed peavad perearstile tasuma nii vastuvõtu kui ka saadavate teenuste eest perearsti juures kehtiva hinnakirja järgi.

Siinkohal on paslik märkida, et ka visiiditasu võtmise õigus on paika pandud ravikindlustuse seadusega. Selle järgi võib visiiditasu küsida kuni viis eurot nii eriarsti vastuvõtu eest kui ka erakorralise meditsiini osakonnas teatud juhtudel. Visiiditasu küsimine on aga tervishoiuteenuse osutaja õigus, mitte kohustus. Kas visiiditasu võtta või mitte ja kes sellest vabastada, on tervishoiuteenuse osutaja otsustada.

Eriarsti vastuvõtt

Kui patsient vajab eriarstiabi, väljastab perearst talle selleks saatekirja. Saatekirja pole seaduse järgi vaja traumade korral, samuti silma-, naha- ja suguhaiguste arsti, günekoloogi või psühhiaatri juurde pöördudes, samuti, kui abi vajatakse tuberkuloosi korral. Eriarsti võib kindlustatu valida endale ükskõik millisest Eesti raviasutusest, millel on haigekassaga leping. Infot haigekassa lepingupartnerite kohta leiab haigekassa kodulehel.

Eriarsti visiiditasu on haigekassa lepingulistel partneritel viis eurot, see kehtib ka erakorralise meditsiini osakondades. Visiiditasu ei või küsida, kui vältimatule eriarstiabile, näiteks trauma korral, järgneb haiglaravi või kui patsiendi suunas eriarstile sama raviasutuse teine arst, samuti on sellest vabastatud rasedad ja alla kaheaastased lapsed.

Eriarsti poole võib pöörduda ka saatekirjata, kuid siis tuleb patsiendil kanda kõik raviteenusega seotud kulud, kaasa arvatud uuringutele kuluv raha.

Kui pöörduda eriarsti vastuvõtule haigekassaga lepingu sõlminud eraraviasutusse, tuleb sealgi teenuse eest tasuda vaid visiiditasu. Kui eraraviasutusel haigekassaga lepingut pole, tuleb kõigi teenuste eest tasuda täies mahus.

Ka haigekassa lepingupartner võib patsiendile müüa lisateenuseid, mille eest tuleb patsiendil endal maksta. Ka sel juhul peab teenuse maksumus olema patsiendile enne teenuse osutamist teada.

Oluline on teada, et kui patsient ei anna vähemalt 24 tundi ette teada oma mitteminemisest eriarsti vastuvõtule, on raviasutusel õigus järgmisel visiidil rakendada kahekordset visiiditasu. Õigeaegne teatamine on oluline, sest see annab võimaluse teistele patsientidele arsti juurde pääseda ja aitab vähendada ravijärjekordi.

Kui patsient jätab visiiditasu maksmata, satub ta võlglaste nimekirja ning kui võlgnevust raviasutuse antud tähtaja jooksul ei likvideerita, võib seda hakata välja nõudma inkassofirma.

Visiiditasu ei tohi nõuda rasedalt ning alla kaheaastaselt, kui arst suunab patsiendi teise arsti juurde sama raviasutuse piires või kui eriarst suunab inimese sama teenust osutava teise eriarsti juurde.

Tasub ka teada, et ehkki omavalitsustel pole kohustust patsiente visiiditasu maksmise juures toetada, teevad paljud seda. Kui suures summas ja keda toetatakse, otsustab kohalik omavalitsus.

Voodipäevatasu haiglas

Haiglaravi korral tuleb patsiendil tasuda omaosalustasu alates esimesest voodipäevast. Voodipäevatasu võib raviasutus küsida 2,5 eurot päevas kuni 10 päeva eest ühe haigusjuhtumi korral ehk maksimaalselt 25 eurot ühe haiglasoleku kohta.

Sellest tasust on vabastatud intensiivravi patsiendid, samuti raseduse või sünnituse tõttu haiglas olevad naised ning alaealised. Suuremat tasu võib küsida, kui patsiendi kasutada on erimugavustega palatid, mille tingimused on määrusega nõutust paremad. Sellised on näiteks perepalatid sünnituse korral.

Statsionaarse õendusabis (varasemalt nimetus "hooldusravi") viibiva ravikindlustatud patsiendi ühe voodipäeva maksumusest tasub 85%haigekassa ja 15% patsient. 2016 aastal on patsiendile omaosalustasu ühe õendusabi päeva eest 9.75 eurot. Lisaks on haiglal õigus küsida esimese kümne haiglapäeva eest täiendavalt 25 eurot. Haigekassa tasub patsiendile osutatud iseseisva statsionaarse õendusabi eest kokku kuni 60 päeva ulatuses. Tervishoiuasutus võib meditsiiniliste näidustuste olemasolul küsida patsiendi ravi pikendamist haigekassalt kuni 60 päeva kaupa teenuse osutaja ja haigekassa vahel ravi rahastamise lepingus kokku lepitud tingimustel ja korras. Ravipikenduse vajaduse otsustab raviarst.

Küll aga ei pea haiglas olles haige ega ta pere täiendavalt tasuma protseduuride ega raviks vajalike ravimite eest, need on arvestatud voodipäeva hinda.

Haiglas võidakse inimeselt küsida tasu kõigi teenuste eest vaid siis, kui raviasutusel puudub haigekassaga leping antud erialal, kui teenust pole haigekassa tervishoiuteenuste loetelus, kui inimene nii-öelda ostab end järjekorrast mööda või kui inimesel ei ole ravikindlustust.

Hambaravi

Seaduse järgi saavad Eestis alla 19-aastased lapsed ja noored hambaravi haigekassa lepingupartnerite juures tasuta. Ortodontia (sh hambaklambrite) eest tasub haigekassa ainult mõnede raskete diagnooside korral. Haigekassa ei kata ravi nende hambaarstide juures, kes ei ole haigekassa lepingupartnerid.

Täiskasvanud tasuvad oma hambaravi eest üldiselt ise. Haigekassa maksab hambaravihüvitist pensionäridele, üle 63-aastastele ravikindlustatutele, rasedatele, alla aastase lapse emadele ja inimestele, kel on osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud suurenenud hambaraviteenuse saamise vajadus.

Nii ravikindlustatud, kui ravikindlustamata täiskasvanutel on õigus saada tasuta hambaravina vaid vältimatut abi, mida osutatakse siis, kui abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Seda, kas tegemist on vältimatu abiga, otsustab hambaarst. Vältimatut abi osutatakse samuti tasuta vaid haigekassa lepingupartnerite juures.

Omaosalus ravimite ostmisel

Ravimite ostmisega seotud omaosaluse all mõistetakse raha, mille patsient peab temale määratud soodusravimite eest tasuma ise, ehk seda osa ravimi maksumusest, mida ei kata ravikindlustus.

Iga retsepti eest tuleb ravimi ostjal alati tasuda omaosaluse alusmäär, mis olenevalt retsepti soodustuse protsendist on orienteeruvalt 1-3 eurot. Ülejäänud osale ravimi hinnast rakendub haigekassa soodustus vastavalt määratud protsendile ja patsient tasub kohustusliku omaosalusena soodustusest ülejääva osa.

Haigekassa hüvitab soodusravimite maksumuse kuni piirhinnani ning kui patsient valib apteegis piirhinnast kallima ravimi, maksab ta ülejäänud osa ise. Seaduse järgi peab arst välja kirjutama toimeainepõhise retsepti ning apteeker peab inimest teavitama sobivatest sama toimeainet sisaldavatest ravimitest ja nende hindadest. Samuti lasub apteekril kohustus pakkuda inimesele soodsaimat sama toimeainega ravimpreparaati, mitte ainult kindla ravimitootja pakendit, mida inimene on seni tarvitanud. Kui arst märgib retseptile konkreetse tootja ravimi, peab ta retseptile lisama selgituse. See võib toimuda näiteks siis, kui tegu on bioloogilise ravimiga, kitsa terapeutilise vahemikuga ravimiga või patsiendil esineb tõendatud ülitundlikkus teiste sama toimeainega ravimite abiainete suhtes.

Inimese enda makstud raha ehk retsepti omaosalus võib mõnekuulise ravikuuri korral erineda mitukümmend eurot. Sama toimeainet sisaldavate ravimite hinnad võivad erineda mitu korda, sest nende tootjad on erinevad. Kui valida sama toimeainega ravimitest soodsaim, on võimalik tublisti raha säästa. Riigiportaali retseptivaatest on kõigil huvilistel võimalik vaadata, kui palju saanuks soodsamat alternatiivi valides kokku hoida.

Omavastutus reisil

Eestis kindlustatud inimesed saavad Euroopa ravikindlustuskaardi ettenäitamisel korral Euroopa Liidus ning Liechtensteinis, Norras, Islandil ja Šveitsis vajaminevat arstiabi võrdsetel tingimustel nendes riikides elavate kindlustatud inimestega. Seda, kas tegu on vajamineva arstiabiga, otsustab sealne raviarst. Arst tugineb otsust tehes inimese terviseseisundile ning arvestab ka seda, kui kaua inimene riigis viibib.

Tasub aga meeles pidada, et vajaminev arstiabi ei ole päris tasuta, sest maksta tuleb patsiendi omavastutustasud (visiiditasu, voodipäevatasu jne) asukohariigi hinnakirja järgi. Omavastutustasusid patsiendile ei korvata. Seetõttu on mõistlik reisima minnes, seda ka Euroopa Liidus reisides, sõlmida ka reisikindlustus, mis hüvitab ka omavastutustasud ning sõltuvalt kindlustuslepingust ka riikidevahelise transpordi.

Tervisega seonduvad tõendid

Arstid väljastavad nii tasulisi kui ka tasuta tõendeid. Töövõimetuslehe ja retsepti väljastamise eest ei ole arstil õigust tasu küsida. Ka ei tohi seaduse järgi dokumendi väljastamise eest küsida tasu, kui see väljastatakse haigekassale, õiguskaitseorganile, ühelt raviasutuselt teisele, töövõime ekspertiisiks, puude raskusastme määramiseks või muudel seadusega sätestatud juhtudel. Teiste dokumentide väljastamise eest on tervishoiuasutusel õigus küsida mõistlikku tasu, mis alaealiste korral ei ületa dokumendi väljastamisele tehtud keskmisi kulutusi. Näiteks autojuhiloa, paadijuhi loa või relvaloa taotleja peab võtma oma perearstilt tervisetõendi ning see on tasuline.

Perearstil on õigus võtta tasu ka selliste tervisetõendite eest, mida inimene peab esitama kindlustusfirmale, pangale, teise riiki tööle ja/või õppima siirdumise korral, enne treeningute alustamist jõusaalis jm juhtudel.

Kui inimene soovib perearsti vahetades väljavõtet oma tervisekaardist, tohib raviasutus seaduse järgi selle eest küsida tasu kuni 19 senti lehekülje eest alates 21. leheküljest.

Otsi lepingupartnereid kaardirakendusest

Haigekassa kodulehel on olemas kaardirakendus, mis võimaldab mugavalt leida haigekassa lepingupartnereid üle Eesti ning saada raviasutustega seonduvat informatsiooni nagu kontaktandmed, asukoht ja osutatavad teenused.

Kaardilt on võimalik leida raviasutusi ja arste, kes ostutavad  perearsti-, eriarstiabi, õendusabi ja hambaravi teenuseid haigekassa lepingu raames. Lisaks leiab kaardilt ka rinnavähi varajase avastamise uuringuid teostavad raviasutused ja liikuvate mammograafiabusside asukohad kindlatel kuupäevadel.

Kaardirakendus on kättesaadav siit.