EKSPERIMENT: mis juhtub, kui ärgata nädal aega hommikul kell 4? (10)

Wall Street Journal on kirjutanud, et kell 4 on kõige produktiivsem tund, viidates tööstuse tegijatele, kes vannuvad, et varakult tõusmine on hea, sest siis ei tõmb miski tähelepanu olulistelt asjadelt kõrvale. Lootuses, et nii juhtub ka minuga, vahetasin oma tavapärase kell 6 ärkamise kell 4 ärkamise vastu. Mis siis sai?

1. Sisemise kella keeramine polnud lihtne.

Esimene väljakutse oli üles ärgata ja voodist tõusta. Minu kehakell ei ole seatud koidueelsele ajale. Ja mind teatakse, kui inimest, kes võib ignoreerida äratuskella või isegi kahte. Esimene katse kujuneski läbikukkumiseks: vajutasin äratuse kinni, keerasin teise külje ja jäin uuesti magama.

Järgmiseks hommikuks panin kolm äratust kaheminutiliste vahedega.

Muidugi pidanuks see üle kavaldama mu peas tiksuva bioloogilise kronomeetri. Eip.

Pärast seda, kui katse oli kolm hommikut järjest luhta läinud, laadisin telefoni Mathe Alarm Clocki: tasuta äpi, mis sunnib sind äratuse vaigistamiseks lahendama matemaatikaülesannet. See töötas ja osutus minu piletiks uude äratusrežiimi.

2. Tegelikult on hea tunne varakult ärgata.

Tavaliselt on nii, et kui ma üle magan, näiteks 7ni, siis tunnen end voodist tõustes juba nagu oleksin ajaga jänni jäänud, nagu oleks päev raisku läinud. Isegi tavapärase kell 6 ärkamise puhul lülitub kohe silmade avamise järel tegemiste nimekiri sisse ja ülejäänud päev tundub, nagu mängiksin tagaajamist. 

Kell 4 ärkamine tõesti on nagu tõusmine ja säramine. Tundsin, et olen teinud endale midagi head ja see tunne saatis mind terve päeva. Olin enda vastu lahkem, vähem mõjutatav ja paremas tujus. 

3. Selgub, et kell 4 ongi maagiline aeg.

Ainus kord, kui olen pidanud nii vara ärkama, oli selleks, et lennule jõuda. Olin liiga oimetu ja hõivatud, et märgata või hoolida mind ümbritsevast. Milline luhtaläinud võimalus.

Varajased hommikutunnid on tõesti imelised. Mõnel päeval laisklesin lihtsalt voodis, teistel aga lonksasin verandal või arvuti ees kohvi.  

Enne linde ja päikest ärkamine on nagu ootamatu raha-aarde leidmine: see on salajane maailm, kus taevas on veel tume, vaikus hämmastav ja isegi õhk tundub rahulikum.

Pole teha midagi pakilist, ei pea kuskil olema, pole midagi kiireloomulist, lihtsalt lisaaeg, mis annab helgema perspektiivi.

4. See aitas mul päevaks ette valmistuda.

Olen introvert. Inimeste keskel olemine kurnab mind, eriti enne hommikukohvi (mu lapsed kaasa arvatud).

Tavalised koolipäevahommikud on üks hullumeelne söö-pane riidesse-pese hambad kaos, mis võib jätta mind oimetuks.

Hommikune üksiolemine oli mu salarelv. Garanteeritud vaikne aeg. Selleks ajaks, kui lapsed voodist välja said, olin oma kohvi joonud, meilidele vastanud ja saanud hulga isiklikku aega. Mu paak oli täis! Ja see rahulik start andis mulle hea varustuse, et saada hakkama misiganes tormidega, mis ees ootasid.

5. Kui oled enne teisi üleval, saad hulga asju tehtud.

E-mail, Twitter, Facebook, telefonikõned, kontori segajad – kõlin on pidev ja produktiivsus kannatab. Varakult ärgates on segajad maas ja tahtejõud kõrgel.

Mõnikord heitsin pilgu kellale, mis näitas 5:30 ja tundsin, et olen juba teinud päevajagu tööd.

Pole ime, et Starbucksi juht Michelle Gaas paneb kella helisema 4:30-ks ja Apple'i tegevjuht Tim Cook ärkab 3:45. Iga päev.

6. Ma ei kirjutanud romaani, aga olin loomingulisem.

Iiri kirjanik Edna O’Brien töötas hommikuti, "kuna nii oled lähemal alateadlikkusele, inspiratsiooni allikale."

Ta polnud ainus. Näiteks Kurt Vonnegut kirjutas enne koitu.

Ma veidi nagu mõtlesin, et võiksin ka nii geniaalse romaaniga välja tulla. Ei läinud nii. Hommik ei võlunud mind romaanikirjanikuks, aga kuna sain varakult oma tegemiste nimekirjaga ühele poole, siis oli mul päeva jooksul rohkem loomingulisi hooge.

7. See hoidis öise halva käitumise ära.

Enamiku oma pattudest teen öösiti. Siis on mul vaatamisorgiad, söömisorgiad ja isegi šoppamisorgiad. Selle asemel läksin raamatuga voodisse ja kell 21 olid tuled kustutatud.