Töövõimereformi kolm puuet
Varem määrati püsiv puue kümneprotsendiste astmetena nullist sajani, mis tähendab, et oli 11 astet. Töövõimetuspensioni sai kolme puudeastme – keskmine, raske ja sügav – järgi, seega siis neljaastmelises süsteemis.
Nüüd räägitakse vaid kolmest astmest: töövõimeline, osalise töövõimega ja töövõimetu. Esiteks tahaks küsida, mis protsendist – eeldades, et määramine on asjatundlik ja objektiivne – algab ja lõpeb osaline töövõime? Olen juba kohanud kaht tüüpi lihtsustusi: eelmise määratluse järgi 50% töövõimega inimesi on paigutatud nii töövõimeliste kui ka töövõimetute gruppi. Kas nüüd on oodata veel lihtsamat süsteemi: töövõimelised ja töövõimetud?
Järgmiseks erihoolekandeteenused. Räägin lähemalt kahest, millega olen paremini kursis: kogukonnas elamise ja ööpäevane erihooldusteenus. Need on ette nähtud psüühiliste erivajadustega, enamasti siis intellekti- ehk vaimupuudega, samuti liitpuudega 18–63aastasetele. Kui saabub pensioniiga, minnakse kas (laste)laste juurde või erihooldekodusse, mis tähendab päris kopsakat summat.
Sotsiaalhoolekande seadus näeb ette, et erihooldusteenuse osutaja peab tagama selle saajatele turvalisuse. Seaduses on kirjas, et kogukonnas elamise puhul on kümne isiku kohta üks tegevusjuhendaja, välja arvatud öösel. Nagu näha, pole see kuigi turvaline.
Õigus ööpäevaseks erihoolduseks on täisealisel isikul, kes vastab järgmistele tingimustele: 1) tal on raske, sügav või püsiv psüühikahäire; 2) tal on tuvastatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse põhjal raske või sügav puue; 3) ta pole võimeline töövõimetoetuse seaduse alusel tööd tegema; 4) punktis 3 sätestatud töövõimetuse tingimus on täidetud ka siis, kui inimesel on selle 80protsendine kaotus.
Mis saab erihoolekandeasutustest?
Viimasel ajal on vähemalt ühele erihoolekandeteenuseid pakkuvale asutusele avaldatud tugevat survet, likvideerimaks seda, et erihoolekande- ja kogukonnas elamise teenuse saajad elavad ühes majas, kus on nende turvalisus tagatud ööpäev läbi. 80% või madalama töövõimekaotusega hoolealused kavatsetakse ümber paigutada eraldi majadesse, kus nad peavad iseseisvalt hakkama, ehk nad elavad sisuliselt ühiselamus. Tean oma kogemusest, et enamik inimesi pole seal võimelised omapäi hakkama saama ega oma käitumise ja tegude eest vastutama.
Millest selline surve? Tundub, et asi on rahas. On ilmselge, et kogukonnas elamise teenus on märksa odavam kui ööpäevane. Jõuamegi reformi kolmanda puuduse juurde: töövõimereformi arengukavasse plaanitud ööpäevase teenuse 2,3kordne vähendamine aastail 2014–2020, mis ei tähenda midagi muud, kui et selle saajad viiakse ühiselamusse. Väidan veel kord, et enamik neist pole selleks valmis. Nad pole ju paigutatud turvalistesse tingimustesse ilma põhjuseta, eelkõige on see nende endi huvides.
Tervitatav on, et erihoolekandeasutusi plaanitakse teha väiksematest peremajadest koosnevate küladena. Kuid hanketingimustes on nõue, et need peavad olema selle omavalitsuse territooriumil, mille elanikele teenust osutatakse ja külaelanike arv ei või ületada 10% asumi rahva koguarvust. Sellega nulliti ära nii mitugi juba alustatud projekti, näiteks tartlaste Maarja päikesekodu Haaslava vallas, mis on 18 km Tartust; võrukeste Meiela küla Nõnova külas, mis on 12 km kaugusel Võrust ja Maarja küla arendus Kiidjärvel, mis on 9 km Põlvast ning 40 km Tartust. Nagu oli sunnitud tunnistama sotsiaalkaitseminister Kaia Iva, polnud see Euroopa Liidu ettekirjutus.
Samuti tekitab suuri küsitavusi Saaremaa Sõmera hooldekodu, mis on 21 km kaugusel Kuressaarest, likvideerimise kava. Kodule lähemale olemise idee on iseenesest tervitatav, aga ehk oleks mõistlik seda kasutada eelkõige uute elanike puhul? Nendele, kes on juba kümneid aastaid Sõmeras elanud, ongi see ehk juba koduks saanud. Julgen kahelda ka idee motiivis – metsast linna. On ju linn võrreldes hästitoimiva maakülakesega ikka äärmiselt ebaturvaline.
Sotsialiseerimiseks on teisigi võimalusi: üle 40 hoolealusest koosnev kogukond ja hooldajad. Käiakse linnaski. Paarkümmend kilomeetrit ei peaks tänapäeval probleem olema: võib minna ekskursioonile, laagrisse, teatrisse ja kontserdile, samuti on külas peod ja kohviõhtud. Sotsialiseerumine ei pea ju ometi tähendama Viru keskuses hängimist. Milleks lõhkuda toimivaid kogukondi?
Millised on lahendused?
Puude raskusastme puhul võiks kasutada töövõimekaotuse protsendi määratlemist funktsioonihäirete alusel. Seda võiks teha eriarstide konsiilium. Kuivõrd peaaegu mitte keegi meist pole 100% töövõimeline ega ka töövõimetu, tuleks seada piirid: näiteks kuni 25% funktsionaalsete häirete puhul loetakse inimene tinglikult töövõimeliseks, 25–75% korral osaliselt töövõimetuks (kompensatsioon oleks siis vastavalt töövõimetuse protsendile) ja üle 75% puhul töövõimetuks.
Nii ööpäevane erihoolekande- kui ka kogukonnas elamise teenus peavad tagama hoolealuste turvalisuse. Mõistlik variant oleks kombineeritud ööpäevane teenus, mis tähendab, et kogukonnas või majas elavad koos kergema ja raskema intellektipuudega inimesed. Riiklik teenus tuleb määrata vastavalt puudega inimese vajadustele, mitte sõltuma mingisugusest seitsmeaastaku plaanist.
Taristu ümberkorraldamisel peaks toetuma tervele mõistusele ja mitte tekitama olukorda, kus lastevanemate projektid jäävad seisma. Neile ei tohiks seada bürokraatlikke piiranguid. Loobuda tuleb sundümberasustamise kavast, mis ei pruugi sobida hoolealustele ega kohalikule kogukonnale. Äriühingut Hoolekandeteenused AS ning omavalitsuste ja lastevanemate algatatud projekte tuleb käsitleda võrdväärselt, ehk kui riik katab ASi omafinantseeringu, peab ta toetama teisigi tegijaid.
Töövõimereformi arengukavas on teisigi probleeme, kuid piirdusin nendega, millega olen vähemalt kaude kokku puutunud.
Kommentaarid