Vanad arusaamad muutuvad aeglaselt
Positiivseid arenguid saab välja tuua näiteks selles, kuidas arvestatakse haige lapse ja tema pere vajadustega. 90ndate keskel tulin välja algatusega Humane Neonatal Care Initiative ja tutvustasin 30 riigis loengute ja ettekannetega tõekspidamist, et vastsündinute meditsiin peab olema humaansem. Sai isegi välja töötatud 11 printsiipi, mis riputati paljudes riikides vastsündinute intensiivravi osakondade seintele, et personal oleks teadlik ja järgiks neid põhimõtteid. Võttis 5–7 aastat aega, kui kolleegid maailma erinevatest paikadest hakkasid rääkima ja kirjutama: on õige, et vastsündinute meditsiin ei ole alati humaanne, kuid meie ei saa sellest ise rääkida.
Vastsündinute ja enneaegsete laste meditsiini humaniseerimisel oli Eesti roll tähelepanuväärne. Humaanse arstiabi suund sai alguse 1979. aastal, kui Mustamäel avati lastehaigla vastsündinute ja enneaegsete osakond. Tollases nõukogude süsteemis ja, nagu selgus, ka terves maailmas olime ühed esimesed, kes paigutasid ema ja enneaegse lapse lastehaiglas ühte palatisse. Küll oli meeldiv mõnda aega tagasi lugeda, et Pelgulinna sünnitusmajas avati kuus väga hästi lahendatud perepalatit vastsündinutele ja nende emale-isale. Jäi aga kõlama, et see idee viidi ellu tänu Norra kogemusele. On unustatud, et selline suundumus sai alguse just Eestis tehtud tööst ja Norras on olnud palju häid õpilasi. Alles lõppes kolmeaastane uuring 25 haiglas Kanadas, Austraalias ja Uus-Meremaal, mille tulemusena kuulutati Tallinna lastehaiglas välja töötatud süsteem kuldseks standardiks tervele maailmale.
Kuid kõik see võttis mitukümmend aastat aega, et lõhkuda jäika süsteemi, kus polnud esmatähtsad mitte lapse ja pere õigus olla koos, vaid erinevate huvigruppide mõju: suuremat osa haigeid ja enneaegseid lapsi ei toidetud mitte emapiimaga, vaid kunstlike segudega; toodeti palju meditsiinitehnikat – nn ema-asendajaid; meditsiinipersonali hulk oli ülepaisutatud jne. Humaanse ehk perekeskse meditsiini arendamise tarvis on veel palju ära teha, kuid seniste arengute üle võime kindlasti rõõmu tunda.
Muret tekitav ravimitööstus
Kahjuks on ka vastupidiseid näiteid. Viimase 75 aasta jooksul on meditsiin muutunud üha sõltuvamaks farmaatsiatööstusest. Tihti on tõenduspõhises meditsiinis raske eristada, milline on meditsiini ja milline ravimitööstuse roll. Insuliini süstima pidava diabeetikuna tean, et ravimid on väga vajalikud ja nende olemasolu on tsiviliseeritud maailma suur saavutus.
Vaatleme antibiootikumide ajalugu viimase 75 aasta jooksul. 1945. aastal omistati Alexander Flemingule Nobeli preemia penitsilliini sünteesimise eest. Antibiootikumid on teinud revolutsiooni tuberkuloosi ja bakteriaalsete infektsioonide ravis. Nüüd on aga välja kujunenud mitmed resistentsed bakterid, mille oht inimeste tervisele on väga suur. Oleks vaja sünteesida üha uusi antibiootikume.
Mis toimub tegelikult? Ravimitootjad sulgevad üksteise järel antibiootikumide uurimislaboreid ja seda teevad just juhtivad ravimifirmad. Uute antibiootikumide tootmine ei ole enam tulus äri. Kui näiteks vähihaige ravile peab inimene kulutama 30-80 000 dollarit, siis antibiootikumiravile kulutatakse maksimaalselt paar tuhat dollarit. Iseküsimus on see, kas onkoloogiaravim alati aitab. Vähki haigestunud patsiendi ellujäämisvõimalus maailma mastaabis on ainult 30 protsenti, rikastes ja edukates riikides kuni 50 protsenti. Antibiootikumide ravi võib aga olla väga efektiivne ja päästa miljonite inimeste elusid. Kuid seegi on kahe otsaga asi – ühelt poolt ravitakse inimesi, teisalt tekib olukord, kus tuleb võidelda üha uute resistentsete bakterite vastu.
Ainult tõenduspõhisele meditsiinile loota ei saa – see ei ole kõikvõimas. Seepärast tuleb kõigepealt mõtlema hakata, kuidas saab ennast ise aidata. Alustada tuleb lihtsast tõest – õigest toitumisest ja liikumisest.
Kommentaarid (0)