Ometi on haigena tööl käimisest saanud norm, nagu selgub Evelyn Aaviksoo doktoritööst – haiguspäevade hulk vähenes 2010. aastal 2008. aastaga võrreldes peaaegu kaks korda, ja on sellele tasemele püsima jäänudki. Põhjuseks pole vaid hirm kuhjuvate töökohustuste ees, mis paneb kolleege lisakoormuse tõttu turtsuma – veel suurem on hirm, et ajutine töölt eemalolek paneb rahalisele seisule põntsu, mis kasvatab muudki kohustused-kulutused üle pea. Kui palk on aga nii väike, et kõrvalepanemiseks kunagi ei jagugi, jäävad manitsused mustadeks haiguspäevadeks säästmisest paraku vaid tühjadeks sõnadeks.
Nii on väidetavalt rahva tervise huvides magusaid jooke maksustavatel ja alkoholiaktsiisi kergitavatel poliitikutel üha raskem kõrvale põigata küsimusest, miks ei taastata haigushüvitiste maksmine esimesest haiguspäevast, nagu nägi ette 2009. aastani kehtiv kord. Poliitikute meelispõhjendust, et tagasi tuleksid buumiajast tuttavad kergekäeliselt pohmelli ravimiseks ja spordiüritustel osalemiseks võetud haiguslehed, võiks üle kontrollida nende ettevõtete näitel, kes maksavad töötajale juba alates teisest haiguspäevast hüvitist vabatahtlikult. Kui sellised kahtlused osutuvad tühiseks, peab järgmine samm olema, et teisest haiguspäevast saavad hüvitist juba kõik töötajad.
Kommentaarid (0)