Ent sellega kiitus hüvitist lubanud poliitikuile lõpeb. Et raha jagamine pole veel lahendus, selgub alanud töönädalal, kui taskukohast hambaraviteenust lootvad kodanikud oma hambaarstile helistavad. Kui 546 hambaravipraksisest on haigekassa lepingupartneriteks vaid üle 60 teenusepakkuja, on tõenäosus küllalt suur, et harjumuspärase tohtri juures ei saagi hüvitist kasutada. Kaugemale arsti juurde sõit ei pruugi tagasihoidlikku hüvitist silmas pidades end aga ära tasuda, ja liigpikk järjekord tohtri juurde võib käega lööma panna sedagi, kes ei oleks hirmust hambaarsti(arvete) ees ilma riigi rahalise toeta hambaid kontrollima kippunud.
Võib ju haigekassa kombel loota, et suvepuhkusele suundunud arstid pelgavad lisakoormust, ja sõlmivad lepingu hiljemalt sügisel. Kuid alahinnata ei tasuks ka hambaarstide valjuhäälset kriitikat, et haigekassa seatud piirhinnad on ebarealistlikult madalad. Tõepoolest – kui hammast parandav arst on sunnitud kokku hoidma mitte ainult täitematerjali kvaliteedilt, vaid muudeltki töövahenditelt kuni kinnasteni välja, tekib küsimus, kas hüvitist kasutada saavad kodanikud on ikka nii väga õnnega koos.
Hüvitamiskorra peenhäälestamise asemel tasuks aga tõsiselt kaaluda, kas hüvitis ei peaks hoopis patsiendiga kaasas käima – et selle eest ei saa meelepärase hambaarsti juures eriti paljut lubada, paneb hambaid vähem kiristama kui olukord, kus ettenähtud hüvitist ei saagi praktiliselt kasutada.
Kommentaarid